Kas muuseum peaks olema vaid muistsete asjade varamu, kus klaasi taga olevaid esemeid uudistamas käia? Või tuleks tal tänapäeval kohaneda hoopis sotsiaalmeedia tingimustega? Nendele küsimustele otsis oma väitekirjas vastuseid eesti rahva muuseumi hästi tundev Taavi Tatsi.

Millised olid teie väitekirja lähtekohad?

Alustades eeldasin, et töö valmib samaaegselt ERM-i uue majaga. Soovisin olla protsessi sees ja seda peegeldada, aga kahjuks on muuseumi valmimine läinud aeglasemalt ja uurimus tuli kohandada vastavalt olukorrale. Kuna tegu on uurimusega, mille teljeks on aktiivne sisemine sekkumine, siis me uurimisrühmaga mitte ainult ei jälginud olemasolevat, vaid ka tekitasime ise eksperimentaalseid olukordi. Korraldasime näiteks «Oma näituse» konkursi või palusime inimestel teha käsitsi koopia või tõlgendus mõnest ERM-i kogudes olevast esemest. Tänu sekkumistele saime päris palju uurimismaterjali. Üks organisatsioon ei muutu väga kiiresti ja selles plaanis ehk polegi halb, et muuseum valmib aeglasemalt. Ehk jõutakse muutusega kohaneda ja uus maja toob kaasa ka sisulised muutused töös. Teisalt oli eelduseks see, et ERM-il on väga selge kuvand avalikkuses, mille järgi on muuseum eelkõige vanade asjade ehk eestluse kuldaja ning talupojakultuuri materiaalse kehandi varaait. See on oluline vaatenurk ja mu töö ei püüa seda kuidagi alavääristada. Pigem oli eesmärk vaadata, milliseid võimalusi on muuseumil veel, eeldades, et sotsiaalmeedias on toimunud revolutsioon ja inimeste suhe infoga on teistsugune. Võrgustike olemasolu tähendab, et ühesuunalist kommunikatsiooni, kus inimene tuleb, vaatab ja läheb ära, on palju vähem. Palju rohkem osaletakse pisut, saadakse mõneks ajaks osaks mingist kogukonnakesest ja alles siis minnakse edasi muude asjade juurde.

Tundub, et viimaste aastakümnetega on muuseumi roll maailmas päris palju muutunud?

Kahtlemata on anglo-ameerika lähenemine palju vähem kultuurirahvusluse keskne. Neil on kodanikurahvuslus, kus keskendutakse rohkem olevikule kui minevikule. Nende jaoks on minevik ka problemaatilisem – Inglismaal on oma koloniaalajalugu ja Briti muuseumis olev on hoopis teise auraga kui see, mis meil on. Meie jaoks on eesti rahva muuseum väga oluline osa dekoloniseerimisest. Teoreetilisel tasandil on anglo-ameerika autorid andnud selle perspektiivi, kus vaadeldakse, mida tähendab tänapäeva muuseumile, kui muututakse sotsiaalsemaks ja sotsiaalmeediale sarnasemaks. Teisalt uuritakse võimusuhteid. Küsitakse näiteks, kas muuseum peab keskmesse panema ühe tõe, mille ütlevad välja professionaalid ehk kujundajad ja kuraatorid? Või saab tekitada väikseid mütoloogiaid ja tõdesid, kus autoriteks on inimesed, kes ehk pole iga päev muuseumitööga tegelenud?

Teie väitekiri koosneb neljast artiklist, milliseid lähenemisnurki kasutasite?

Esimene ehk kollektiivne uurimus püüdis vaadelda seda hetke ERM-i uuenemises, mil toimus uue hoone arhitektuurivõistlus. Just sellest perspektiivist, kuidas on protsessis esindatud publik, milline on nende hääl ja kas see kõlab kaasa. Seda oli võimalik veidi kaardistada meediadebatis ja kommentaarides, aga üldiselt pole arhitektuurilise planeerimise protsess selline, kus igaühel oleks arusaadav roll kaasa rääkida. Otsustavad ju ikkagi komisjonid. Läksin sammu kaugemale ja vaatasin, kuidas tegutsevad professionaalid muuseumit luues, milline on nende roll või identiteet ja kuidas teha nii, et auditooriumid ei jääks kogu aeg a priori kuhugi kaugesse tulevikku. 

Samuti tegime «Oma näituse» konkursi, kus kutsusime mitteprofessionaale oma ideid pakkuma ja osalema. Kõik said hääletada, milline näitus võiks muuseumis olla, selle võis teha kas oma esemetest või ka muuseumi esemeid kaasates. Arutasime muuseumitöötajatega, mida tähendab see, kui professionaali asemel otsustab väljapaneku ja pealkirja üle hoopis keegi väljastpoolt muuseumi. Jälgisime, kuidas sekkumine ja eri aktsioonid mõjutavad muuseumi rolli ja ka kogusid.

Kolmandas uurimuses tahtsin teada, milline mõju võiks olla aktiivsel auditooriumil kogudele, mis seni on ehk olnud teatavas eraldatuses, näiteks vitriini taga. Esemeid ja pilte on muuseumisse toodud algusaegadest saadik, aga samm edasi on see, kui palud inimestel esemeid tõlgendada või luua neist oma näitus. Neljandas artiklis on reflektsioon sekkumise kui meetodi üle, kus me mitte ainult ei uuri, vaid ka muudame maailma uurimuse käigus, olles ise just seespool.

Millist kasu peaks muuseum tänapäeva utilitaristlikus maailmas pakkuma?

Kasu on hästi palju, nagu on ka palju erinevaid külastajaid. Küsimusele võib vastata ka veidi külastajaid tüpologiseerides. Meil on inimesi, kes tulevad ja tahavad veeta vaba aega kvaliteetselt, soovivad tunda uhkust või saada natuke targemaks. Siis on kindlasti muuseum see õige koht, kus saada teada nii mineviku kohta kui ka mõtiskleda oleviku üle. Näiteks selle üle, mida meie praegune tarbimiskultuur ikkagi tähendab. Muuseumis on külastajale ka palju sellist ruumi, kus nad saavad vajaduse korral lihtsalt istuda, reflekteerida ja olla igapäevaelust eemal. Aga samas võib ta kaks saali eemal panna käed külge ja teha oma fotonäituse. See kõnetab mõneti ka kodanikuühiskonna ideed, et kui muuseumi nimesse on juba mütoloogiliselt programmeeritud «rahva muuseum», siis peaks see olema selline, kus igaüks leiab mingi asja, mida ta tollel hetkel vajab. Kujundlikult väljendudes on see nagu laulupidu, mis kogu aeg kestab. Kui sa ERM-i tuled, siis oledki osa sellest kujuteldavast kogukonnast, mille nimi on Eesti ja sul on võimalus näha, mida meid ühendav tähendab. Teisalt võiks muuseum olla nagu sotsiaalvõrgustik, kus sul on võimalik oma arvamust avaldada – kirjutada oma kommentaar või laadida üles oma pildikogu ja teha seeläbi oma hääl kuuldavaks. Muuseum võimaldab selle järeltulevatele põlvedele loodetavasti nähtavaks-kuuldavaks teha.

Viimastel aastatel on rajatud mitmeid suurejoonelisi mäluasutusi, nagu Lennusadam, Teletorn või Jääaja keskus. Korra käiakse neid küll uudistamas, aga kuidas tagada pidev külastajate voog?

See on üks võtmeküsimusi. Eestis tuleb kindlasti ühiseid lahendusi leida, kuidas külastajate voogu tekitada. ERM-i ülesanne ongi rääkida rohkem sellest, mida muuseum tänapäeval endast kujutab. Me oleme neid asju arutanud ja selgitanud, aga potentsiaalne külastaja peaks samuti tajuma, et varaaida kõrval on muuseumil ka palju teisi rolle. Siis muutub see vaikselt elu osaks, et mõne aja tagant käiakse muuseumist jälle läbi ja pole vaja teha ainult üht rituaalset külastust. Tähtis on see, et tekiksid rütmid ja positiivsed rutiinid. Mõnes mõttes saab muuseumisse suhtuda kui eraldi ruumi, kuhu sa lähed ja kus puhkad, aga mõneti võiks see olla koht, mis integreerub su igapäevaeluga, nagu sotsiaalmeedia.

Umberto Eco kirjutas oma teoses «Reis hüperreaalsusesse» sellest, kuidas USA muuseumites on tänu lõputule hulgale rekonstruktsioonidele läinud autentsus kaduma. Kuivõrd oluliseks probleemiks te seda peate?

Kahtlemata peab tänapäeva muuseumides olema ka kõrgtehnoloogiline pool, mis võimaldab ka aktiivsemat osalemist ja kus külastaja ei pea ainult vaatama. Ma ise pole otseselt uurinud tehnoloogia mõju muuseumile, aga protsessides osaledes näen, et need küsimused on kogu aeg laual. Eriti selline lisadimensioon, kus külastaja on pooleldi sulandunud ruumi ja ekspositsiooni. Oma töös nimetan seda interaktsiooniks. Tehniline süsteem on tihtilugu valmis ja sa interakteerud süsteemiga, nii nagu see on programmeeritud. Inimese ja muuseumi suhtes on tänapäeval väga oluline, et inimene saaks sulanduda mingisse ekspositsiooni või mängu.

Mis on teie doktoritöö peamine sõnum?

Põhisõnum on see, et muuseumil on läbi aegade kujunenud inimeste jaoks väga kindel ja tuttav roll. Aga kui me järele mõtleme, eksperimenteerime ja mitmekesistame, siis me saame muuseumis luua hoopis teistsuguseid kogemusi, kui seni harjunud. Siin on veel järgmised sada aastat küllaga tegemist. Kui esimesed sada aastat tegeles ERM sellega, et kehtestada Eestit ja eestlasi, siis nüüd kehtestame end võib-olla rohkem juba kodanike ja aktiivsete kaasamõtlejatena.