Sir Winston Churchill on öelnud, et laias laastus võib inimesed jagada kolmeks: ühed, kes tapetakse arvetega, teised, kes muretsevad end surnuks ja kolmandad, kes surevad igavusest.

Tundub, et elu mõtteks on tõestamine, et tal ei olnud õigus. Tõsi, igav Eestis endiselt ei hakka, kuid küsimus, kuidas arvetemere laineharjal purjetades mitte muretseda, vaevab enamikku.

Juhin komisjoni, mis töötab välja Tartu ülikooli järgmist arengukava ning jagan sellega seoses tekkinud mõtteid. Tartu ülikoolil oleks lihtne kopeerida mitte ainult lähenemist, vaid ka põhimõtteid näiteks Põhjamaade ülikoolide arengukavadest. Helsingi ülikooli juhtlause on näiteks «Parim maailma heaks». Kas Tartu ülikool võiks võtta endale sama juhtlause? Isegi hümnid on meil ju Soomega sama viisiga.

Arengukava komisjon, kuhu kuuluvad professorid ülikooli kõikidest valdkondadest, leidis, et me ei saa endale seda lubada. Me pole lihtsalt nii rikkad ja meie roll Eesti ühiskonnas on teistsugune. Loomulikult on Tartu ülikool paljudes teadusvaldkondades maailmas esirinnas ja me oleme selle üle uhked, kuid me peame ülikooli rolli ja eesmärgid hoopis paremini lahti mõtestama.

Olgu siinkohal toodud veel üks Winston Churchilli ütlus, et pole küllaldane anda endast parim, mõnikord tuleb teha seda, mida on vaja.

Ülikooli rollide selgitamisel ja eesmärkide püstitamisel oleme jaganud süsteemi kontsentrilisteks ringideks. Esimeses ringis moodustavad kõik allüksused ülikooli kui organisatsiooni.

Teine ring on Tartu linn. Siin näeme tegemata tööd, sest seni pole ei linn ega ülikool teineteise arenguplaanidega oluliselt arvestanud.

Kolmas ring on Eesti. Seostada Eesti rahva heaolu, tervist, keele ja kultuuri säilimist, keskkonna ja majanduse olukorda publikatsioonide arvuga rahvusvahelistes teadusajakirjades on väga keeruline. Tartu ülikooli tähtsus terve riigi arengule on tõenäoliselt suurem kui mis tahes ülikoolil mis tahes teises riigis.

Neljas ring on Läänemere regioon. Oleme unikaalses geograafilises positsioonis rikaste Põhjamaade, meie mätta otsast mõõtmatu Venemaa avaruste ning saatusekaaslastest lõunanaabrite vahel, kuid räägime sageli rohkem karmi konkurentsi võimalustest Ukrainas ja Hiinas, kui oma paiknemisega kaasnevate võimaluste kasutamisest, mis annavad meile konkurentsieelise. Olin hiljuti Narvas ja üks ettevõtja, kellega soovisin kohtuda, oli paraku lapsega arsti juurde läinud. Kuhu ta läks? Peterburi, sest see on lähemal kui Tallinn! Kui palju me tõsiselt mõtleme koostööle Läti ja Leeduga, välja arvatud juhul, kui Euroopa Liit seda toetab?

Viies ring ongi Euroopa Liit. Tõukefondide abiga avanevad meile võimalused, millega jälle kaasnevad ka ohud: oht ehitada üles süsteemid, mida me pole tulevikus võimelised haldama, oskamatus hakkama saada ja üldse eksisteerida, kui lõpeb jada, kus abikõlblikkuse silti endale alandlikult külge riputades oleme suutnud järjekordse projekti 5000-leheküljelise finantsaruande riiulisse panna. Mis ikkagi on see tark, arukas või nutikas spetsialiseerumine, millest Euroopa Liidus räägitakse?

Tehnoloogiainstituudi direktorina tegin ettekande meie arengust paljude riikide europarlamendi saadikutele. Küsimuste ringis tõusis käsi ning minult küsiti, mida ma arvan Lissaboni strateegiast. Hetkeks olin šokis, sest sellist küsimust ma küll ei oodanud, kuid oskasin end kokku võtta ja ütlesin, et minu arvates tähendab see tugevaid regioone. Hiljem kommenteerisid parlamentäärid, et keegi polnud neile siiani nii head vastust andnud. Mina omakorda sain aru, et keegi ei teagi õiget vastust, vaid strateegia kirjutatakse valmis ning vastuseid käiakse siis otsimas. Tuli juba kolmandat korda meelde Winston Churchill, kes mahuka strateegia kohta on öelnud: «Selle dokumendi pikkus kaitseb seda hästi lugemise riski eest.»

Ja lõpuks on kuues ring loomulikult maailm. Sageli on meie peamine puudus kõike oma mätta otsast vaadata ning oskamatus ülemaailmselt mõelda. Tartu ülikooli mäetipp Kesk-Pamiiri Kõrge Seina ahelikus on 6350 meetrit kõrge. Me ei saa vaadata maailma Munamäe otsast.

Veel enne jaanipäeva peaksid arengukava diskussioonid olema peetud kõikides allüksustes. Ma ei tea sellise kontsentrilise lähenemise analoogi, nii et protsess saab olema huvitav.

Samas on tegevused, mis ei oota. Üks nendest on areng ettevõtliku ülikooli poole, mille oleme koos majandusteaduskonnaga tõsiselt käsile võtnud. Ettevõtluse ja ettevõtlikkuse õpe ning praktilised tegevused, nagu ideelabori abil huvitavate ideede realiseerimine, on hakanud laienema majandusteaduskonnast kogu ülikoolile just majandusteaduskonna ja selle aktiivsete noorte inimeste eestvedamisel.

Lõpuks ülikooli vilistlastest. Me peaksime küsima ja suutma kasutada meie vilistlaste aega, et anda oma tudengitele edasi lisaoskusi ja luua neile paremad võimalused. Meetodeid on palju: loengud elust enesest, juhendamised, praktikavõimalused, otsene nõustamine, vahvad üritused. Tegelikult me ju kõik hoolime, aga oma töökoormuse juures ütleme sageli, et meil pole lihtsalt aega kõigega tegelda.

Tekst on kirjutatud Erik Puura 20. aprillil TÜ majandusvilistlaste kokkutulekul peetud kõne põhjal.