Kui Euroopa Liidu ja Venemaa uuringute keskus Ceurus sai 2011. aasta märtsis ühena esimeste seas Tartu ülikooli vastloodud ja Eestis esimesest omataolisest arengufondist 1,6 miljonit eurot toetust, rõhutati eesotsas rektoriga keskuse suurt potentsiaali geograafilise ja ajaloolise positsiooni tõttu.

UT uurib nüüd, kaks aastat hiljem, kuidas on keskusel õnnestunud ootusi täita.

Rahvusvaheliste suhete teooria professor Eiki Berg meenutab, et mõte viia kokku Euroopa Liidu ja Venemaa uuringud tundus toona suhteliselt unikaalne. Selgus, et Euroopas ega ka Venemaal taolist akadeemilist keskust ei eksisteerinudki ning nii asusid tartlased seda nišši täitma.

«Nägime ka potentsiaali, et arvestades praegust olukorda Venemaal, ei taha paljud tugevad Vene teadlased, kes on juhtivates lääne ülikoolides õppinud ja töötanud, Venemaale tagasi minna. Nad otsivad viisi, kuidas rakendada oma pädevust tänapäevases dünaamilises Euroopa kõrgkoolis. Sääraste inimeste meie ülikooli kutsumisel oleme olnud väga edukad,» lisas võrdleva poliitika vanemteadur ning Ceuruse juht Piret Ehin.

Ceuruse esimeste aastate peamine eesmärk oli otsida keskuse jaoks sobiva profiiliga teadlasi ning kutsuda nad tööle Tartu ülikooli. Ehin tunnistab, et värbamine on olnud aeganõudev ja vaevaline protsess, kuid sellele vaatamata töötavad Ceuruse kaudu Tartu ülikoolis nüüd mitmed nimekad ja oma valdkonna tunnustatud teadlased. Rahvusvahelisest kompetentsivõrgustikust Ponars, mis tegeleb endise Nõukogude Liidu piirkonna uuringutega ja mille liikmeks on võimalik tippteadlastel saada vaid kutsetega, on praegu Tartu ülikooli tööle asunud kolm teadlast.

«Kui keskuse rajasime, siis teadsime mõistagi, et energiateema on Euroopa Liidu ja Venemaa suhetes ääretult oluline,» märkis Ehin. Kuna Eestis sellise pädevusega inimest ei leidunud, kutsusid tartlased siia Brüsseli vaba ülikoolis doktorikraadi kaitsnud Andrei Belõi, kes asus Tartus tööle eelmise aasta augustis ning muu hulgas vastutab Euroopa komisjoni grandi toel loodud Jean Monnet’ õppemooduli eest Euroopa energia- ja kliimapoliitika teemal. Mooduli raames pakutakse ülikoolis vastavaid kursusi, toimuvad suvekoolid, välisteadlaste loengud jms.

Välisteadlased ei ole Ceuruse raames tööl ainult keskusele aluse pannud riigiteaduste instituudis või Euroopa kolledžis, vaid ka teistes, nn partnerteaduskondades, sest Ceurus on olemuselt erialadevaheline. Näiteks Tartu ülikooli õigusteaduskonnas töötab eelmise aasta aprillist professor William Simons, kes on tuntud postkommunistliku Vene õiguse eksperdina.

Keskuse interdistsiplinaarsus väljendub asjaolus, et Euroopa Liidu ja Venemaa teemal teevad riigiteaduse instituudiga koostööd lisaks õigusteaduskonnale ka teadlased ajaloo, psühholoogia, majanduse ja isegi etnoloogia erialalt. Viimasel juhul oli Ceurus pigem vahendaja ühele Inglismaal doktorikraadi kaitsnud itaallannale, kes otsis Tartus järeldoktorantuuri võimalust läänemeresoome rahva vepslaste uurimiseks. Professor Berg aga rõhutab ka vahendajaks olemise rolli olulisust. «Ceuruse tegevuste raames kohtuvad läänest tulnud doktorandid Vene päritolu tunnustatud teadlastega ning idast kohalesõitnud Vene tudengid avastavad enda jaoks lääneliku töökeskkonna ning tasemel õppe- ja teadustöökvaliteedi. Parim teadmine ei pruugi alati tulla Euroopa südamest ega Venemaa keskmest, vaid hoopis nendevaheliselt piirialalt.»

Lisaks professoritele ja vanemteaduritele on tee Tartusse leidnud ka neli järeldoktorit, kes kõik osalevad Ceuruse töös. Ehini kinnitusel näitab keskuse edukust ka doktorantuuri pürgijate ja külalisdoktorandiks soovijate kasvav arv. Niisamuti tuntakse palju huvi Euroopa kolledži koordineeritava Euroopa Liidu – Venemaa uuringute magistriõppekava vastu, mis on päringute arvu poolest teisel kohal tarkvaratehnika õppekava järel. «Nõudlus rahvusvaheliste õppekavade järele on ilmselgelt olemas,» lisas Ehin.

Ceuruse töö on jaotatud kuude teemavaldkonda. Suveräänsuse teemavaldkonna juhi, professor Bergi töö märkis Eesti riik eelmisel aastal ära teaduspreemiaga. Bergi sõnul võttis tunnustus kokku tema viimase 4–5 aasta uurimuse, kus fookuses olid tunnustamata riigid Euroopa Liidu ja Venemaa piirialadel. «Need riigid on nn valged laigud kaardil, juriidilises kõnepruugis neid ei eksisteeri, aga ometi mõjutavad nad riikidevahelist suhtlemist ja on reeglina konfliktipiirkonnad,» selgitas Berg, täpsustades, et need riigid on Transnistria, Abhaasia, Lõuna-Osseetia ja Mägi-Karabahhia.

Valitsemise ja demokraatia teemavaldkonnas tõstab Ehin esile professor Vjatšeslav Morozovi koostatud raamatut, mis võtab kokku teadlase viimaste aastate uurimustöö demokraatia mõiste tähendusest tänapäeva maailmas. Ehin ise koos kolleegidega riigiteaduste instituudist ja õigusteaduskonnast sai samuti aasta tagasi väärilise tunnustuse osaliseks, kui võitis Euroopa parlamendi hanke, et uurida üksikkandidaatide osalemist rahvusparlamentide ja Euroopa parlamendi valimistel.

Keskuse seniste saavutuste nimekiri on pikk, lisaks on korraldatud ning korraldatakse edaspidigi töötube, konverentse, seminare, suvekoole ning tegeldakse publitseerimisega, täpsema ülevaate annab Ceuruse kodulehekülg. Ehini hinnangul seisavad aga tähtsamad teaduslikud saavutused veel ees, sest nüüd, mil vajalikud eksperdid on Tartusse sisse elanud, saavad nad enam keskenduda oma uurimustöödele.

Nii Ehin kui ka Berg kinnitavad, et keskuse juhtide ülesanne on tagada Ceuruse kestlikkus, mis ennekõike tähendab lisaraha otsimist. Ehini sõnul on see keskusel seni küllalt hästi õnnestunud, sest 2012. aastal lisandus Ceuruse eelarvele eri projektide kaudu ligi neli korda suurem summa, kui oli samal aastal ülikooli arengufondilt saadud toetus. Küll aga tunneb Ehin puudust fondist, kust saaks taotleda raha professuuride rahastamiseks. «Palju on lühiajalisi mobiilsusmeetmeid, mille abil saab tuua välisteadlase siia näiteks 7–8 kuuks, kuid et ehitada siin üles pädevuskeskus, on vaja pakkuda teadlastele pikaajalist perspektiivi.»

Kuidas aga hinnata, kas keskus on täitnud arengufondi statuudiga pandud ootusi ehk kujunemas rahvusvahelise tuntusega tippkeskuseks, mis tooks tuntust tervele ülikoolile? Selleks pakkus Ehin märtsi senati istungil kolm indikaatorit: tuleks hinnata, kui edukalt suudab keskus koondada vajaliku pädevusega inimesi, kui edukas ollakse ülikoolivälise rahastuse hankimisel ning milline on rahvusvahelise koostöö ulatus ja kvaliteet.

Projektina loodud Ceurus saab ülikoolilt toetust 2015. aasta lõpuni. Nii Berg kui ka Ehin kinnitavad, et Ceurus ei ole praegu ega püüdle ka tulevikus ülikooli struktuuriüksuseks. Senine interdistsiplinaarne olemus on end õigustanud ning sel moel on plaanis ka jätkata.

Ceuruse edu näitajad

Ceurus on end juba tõestanud pädevuskeskusena Euroopa Liidu ja Venemaa uuringute vallas, sest siin tegutsevad inimesed on rahvusvaheliselt tunnustatud teadlased. Me ei positsioneeri end rakendusliku suunaga mõttekojana, vaid keskendume akadeemilisele uurimustööle ja publitseerimisele.

Välismaistelt kolleegidelt saadud tagasiside põhjal julgen järeldada, et Ceuruses tehtavat teadustööd hinnatakse Venemaal, Soomes, Lätis ja Leedus kõrgelt. Keskusel on suur ja aina kasvav kontaktide võrgustik eriti Saksamaal, Suurbritannias ja Ameerikas. Koostöös Euroopa politoloogia-assotsiatsiooniga ECPR korraldame selle aasta juunis rahvusvaheliste suhete töötoad (European Workshops in International Studies), see üritus toob Tartusse ligi 250 selle valdkonna spetsialisti.

Ceurusega seotud teadlased on minu teada politoloogia ja rahvusvaheliste suhete vallas Kesk- ja Ida-Euroopas ühed parimad publitseerijad rahvusvahelistes eelretsenseeritavates ajakirjades ja monograafiaseeriates ning seda mitte ainult kvantiteedi mõttes. Keskuse külalisloengute seeria on osutunud väga edukaks, esinejate seas on olnud näiteks üleilmse väärtusuuringu juht Ronald Inglehart ja nimekas Venemaa-uurija Richard Sakwa.

Vjatšeslav Morozov
Euroopa Liidu ja Venemaa uuringute professor