Tartu ülikooli, Tallinna tehnikaülikooli ja Eesti maaülikooli rektorid saatsid riigikogule ja valitsusele avaliku pöördumise, kus viidatakse tõsistele puudujääkidele Eesti maavarade kasutamisel ning riigi passiivsusele olukorda parandada.

TÜ arendusprorektor Erik Puura selgitas, et Eestis puudub praegu teaduspõhine, läbimõeldud ning kestlik maavarade kasutamise poliitika. «Maavarade näol on tegemist riiklikult tähtsa loodusressursiga, mis väärib teaduspõhiseid ja tarku otsuseid, et suurendada oskusliku majandamisega ühiskonna heaolu ning turvatunnet,» rääkis ta.

Puura lisas, et Eesti peaks eeskuju võtma Põhjamaadest, kus maavarade uurimine ja kasutus on väga keskkonnahoidlik, teadlasi kaasav ja innovaatiline, töökohti loov ning riikide arengusse panustav.

Ülikoolide hinnangul ei haaku riigi majanduspoliitika ja loodusressurssidest lähtuvad võimalused keskkonnapoliitikaga. Keskkonna- ja ressursitasude kehtestamise põhimõtted on arusaamatud, maavarade (sh fosforiidi) uurimise keelamine põhjendamatu ning uue teadusaparatuuri võimalused maavarade uuringuteks on kasutamata.

Samuti ei haaku põlevkivi kaevelimiitide kehtestamine põlevkivi väärtustamise ega reaalsete keskkonnaprobleemide vähendamisega uute tehnoloogiate kasutuselevõtu kaudu.

Avalikus pöördumises riigikogule ja valitsusele tegid ülikoolid neli ettepanekut.

Esiteks on vaja tagada oma ala ekspertidest teadlaste süsteemne kaasamine keskkonna ja maavaradega seotud küsimuste aruteludesse, mis looks aluse teaduspõhiseks ja targaks maavarapoliitikaks. Ühiskonnas aktuaalsete teemade puhul (maavarad, maksud, energia jmt) aitavad erihariduse ja -oskustega teadlased ning eksperdid koostöös rahvusvaheliste partneritega jõuda parimal viisil tarkade otsusteni.

Teiseks on võimalik ja vajalik suurendada maavarade kasutamise sotsiaal-majanduslikult kasulikku mõju Eesti ühiskonnale – seda saab teha teaduspõhiselt argumenteeritud keskkonna ja maavarakasutuse arengukavade ning poliitika väljatöötamisega. Teaduspõhised arengukavad peavad käima käsikäes nende ellurakendamisega, kus teadlaskond on partneriks nii otsuste tegemisel kui ka nende realiseerimisel.

Kolmandaks on vaja Eesti maavarasid uurida ja nende kasutuspotentsiaali hinnata tänapäevaste meetodite ning aparatuuriga, mis tagab minimaalse ja lubatud piiridesse jääva keskkonnamõju ning säästliku ja efektiivse maavarade majandamise. Ülikoolide tipptasemel teaduslaborid ja oskusteave on praegu maavarade kasutamise ja keskkonnaküsimuste kui riiklikult tähtsate probleemide lahendamisel alarakendatud.

Neljandaks on üks võtmetegur Eesti kujundamisel arenenud kõrgtehnoloogiliseks riigiks tark spetsialiseerumine materjalide ja maavarade kasutamise valdkonnas. Seda teemat on vaja käsitleda laiemalt kui ainult põlevkiviga seonduvalt. Julged ja uuenduslikud otsused riigi tasandil motiveerivad ettevõtlussektorit kasutama säästlikke ja uusi keskkonnatehnoloogiaid, mis laiendab veelgi ettevõtjate ja teadlaste koostööd.

Samadele probleemidele on viidanud ka tööandjate keskliit oma uues tööandjate manifestis.