Odd Hugo on napilt aastavanune Tartu ansambel, keda on Suurbritannia muusikaajakirjad võrrelnud isegi bändiga Ewert and the Two Dragons.

Tartu noored mehed ja nende värske, 31. mail ilmunud omanimeline debüütalbum väärib kuulamist igal juhul, leiab TÜ vilistlane, kirjanik ja DJ Pärtel Vissak.

Reeglina ma kitarrimuusika kontserte kuulata enam ei oska, kõrv on harjunud lihvitud ja täiuslikult miksitud elektroonilise ja popmuusika kõlaga. Kitarrimuusika helid lihtsalt ei moodusta seda läikivat tervikut. Odd Hugo on minu jaoks erand, nende helipilt kõlab ka kontserdil lihvitult ja balansis.

Neid on kerge kuulata ja seda kõike ka hoolimata sellest, et neil on kaks võrdset solisti. Kaks meest laulavad kui ühest suust ja rahvas kuulab. Mõned tantsivad natuke, aga enamik seisab ja vaatab süvenenult, pea viltu. Bänd paneb rahva oma esinemisega hüpnoosi alla ja seda meisterlikult konstrueeritud lugudega, millel on lihtsad sõnad, aga keerulised sõnumid.

Odd Hugo tuumikusse kuuluvad Rando Kruus ja Oliver Vare, kes kirjutavad oma lood koos. Enne Odd Hugot tegidki nad kahekesi koos bändi Prägnantne Brigaad. Lood olid praegustega sarnased, kuid ansambli kõla oli tartulikum ja koosseisuks oli vaid kaks häält ja kaks kitarri. Kõik peale väljaütlematu nime oli siis juba päris hea.

Plaati «Odd Hugo» kuulama hakates oli minu jaoks põhiline küsimus, kas nende lavaline võimsus on üldse plaadile pandav. Kuulasin plaati kordusel paar korda läbi ja eristasin esimese hooga ainult paari laulu. Mitte, et teised poleks head olnud, lihtsalt kõik sulas nii hästi kokku.

Odd Hugo muusika on nagu teekond, mis on plaadi jaoks juppideks lõigatud. Kaks solisti, kes käivad ühte sammu ja annavad edasi sama sõnumit. Polegi üleliia tähtis, millise loo ajal kuulaja retkega liitub ja kui kaugele jõuab, sest tähtis pole mitte sihtpunkt, vaid tee, mida mööda selle poole koos minnakse.

Bänd meenutab esiti kahte saluuni kauboid, kes on siiani elanud nii nagu preerias ikka, aga samas on nad kursis ka kõigega, mis muusikas vahepeal toimunud. Nii segavadki nad kokku bluusi, indie’t ja grunget ja kõike muud, mis neile veel meeldib. Seda tehes jäävad nad iseendiks ja taltsutavad žanrite kapriisid oma soovide järgi.

Sellise raske kombinatsiooni väljamängimine õnnestub tänu sellele, et mõlemad solistid on tugevad isiksused.  Nad on omavahel  vanad sõbrad ja see paistab välja ka laval, kus nendevaheline keemia hoiab kogu esinemist koos. Tehnilise poole pealt on kõik terviklik ja keegi üleliia piire ületama ja soleerima ei hakka. Vahepeal muudetakse kontsertidel küll spontaanselt midagi, aga suurelt jaolt on lood plaadil ja esinemistel samasugused. Miks ka mitte – kui midagi pole katki, siis pole vaja seda ka parandada.

Peale kahe kitarri, ukulele ja trummide toetavad enamikku lugudest ka tromboon ja trompet. See annab nende kõnekale kitarrimängule juurde võimsust ja massiivsust. Kauboide saluuni lugudele tulevad juurde Balkani muusika mõjutused ja domineerivaks tundeks saab nostalgia. Nostalgia asjade vastu, mis on olnud ja mis võivad tulla. Põhiliselt räägivadki lood naistest, kellega ollakse elu jooksul kohtunud. Tähtsal kohal on kaotatud armastus ja lihtsalt igatsus, üksildus ning rännak edasi.

Melanhoolseid teemasid leevendab see, et üksildased ollakse ju koos. Laval lauldakse igatsetavatest naistest, aga silma vaadatakse teineteisele. Plaadikaanel on üksik kaabu, salli ja mantliga mees, aga plaadi enda all on peidus ka mõlema solisti profiilis portree. Paljud Odd Hugo elemendid mängivadki «kaks ühes» efekti peale. Ühest naisest laulavad kaks meest ühel häälel. Ka puhkpille on kaks, aga needki mängivad alati samal ajal. Kõik see annab tehniliselt juurde nende kergele kuulatavusele ja hüpnootilisele efektile.

Isiklikuks lemmiklooks on plaadilt «These Grey Fields», mis algab vaikselt ja kurvalt üksiku kitarriga. Lugu räägib hallidest väljadest, kus kõhn tüdruk on juba liiga kaua olnud, kui Hugo kohale jõuab ja ta kaasa lubab võtta. Muusika muutub lõbusamaks ja lootusrikkamaks. Lubatakse koos hallid väljad seljataha jätta ja hirm unustada. Meenutatakse kõvera männi all koos joodud veini. Ikka ja jälle tulevad siiski tagasi peavalu hallid väljad ja jääb küsimus, kas sealt üldse enam kumbki neist minema saab ja kas kuhugi edasi minna ongi.

Lugu lõppeb instrumentide kogupauguga, mis annab lootust, et loo tegelased ikkagi pääsevad või vähemalt annavad endast kõik selleks, et see saavutada. Peaaegu seitsme minuti jooksul näitab Odd Hugo ette enamiku oma eri emotsioonidest ja kui on küsimus, millist lugu albumi parima näitema kuulata, siis minu valik on just «These Grey Fields».

Teisena tasub kindlasti kuulamist «Nothing Like You», mis on üks kahest bluusilikumast loost plaadil. Kitarr on küll bluusilik, aga loo emotsioon pigem rõõmsameelne. Sõnad räägivad  sellest, kuidas lühike mees Hugo naise üle lõi. Selline «mängime, et mul on halb tuju» poos annab sellele loole omapärase võlu, mis toob näole muige ja aitab asju kergemalt võtta.

Odd Hugo tasub tegelikult tervikuna, nii ansambli kui ka plaadina, kuulamist ja kui vähegi võimalik, siis kontserdil, kus puhkpillid oma täies võimsuses kõlada saavad. Kontserdil saab vastuse ka küsimus, millal oleks kõige parem Odd Hugot kuulata. Lava peal või saluunis ongi bänd omas elemendis, nendele hetkedele lisaks ei oskagi ühtegi situatsiooni välja tuua, mille taustaks need lood sobiksid. Pigem soovitan plaadi kodus, autos või pleieris mängima panna ja vaadata, mis hakkab edasi juhtuma.