Eelmise aasta sügisest Kohtla-Järvel Ahtme gümnaasiumis geograafiat ja bioloogiat õpetav Kaire Roosimäe annab tunde eesti keeles, kuid seda vene keelt kõnelevatele lastele.

Keelekümblusklassides tunde andes tuleb Kairel üsna tihti lastele mõisteid vene keelde tõlkida, sest neil noortel on küll suur tahe eesti keelt õppida, kuid paljusid sõnu nad siiski veel ei tea. Kaire õpetab nii neid, kes eesti keelt õppida tahavad ja on keelekümblusklassis kui ka neid, kes õpivad ainult vene keeles.

«Keeletase oleneb täielikult klassist, näiteks kuuendikud on hästi tublid ja nendega ma kasutan vene keelt vähe. Aga samas on näiteks kaheksas klass keeletaseme poolest palju nõrgem ja neile tuleb sõnu vene keelde tõlkida, sest muidu ei saa nad ülesannetest aru,» räägib Kaire. Õpetaja annab loodusõpetuse, bioloogia ja geograafia tunde 5.–8. klassile ning õpetab ka gümnasistidele loodusõpetust, keskkonnakaitset ja psühholoogiat.

«Jah, mul on tõesti palju aineid ja ma valmistan tunde ette kuni kella üheksani õhtul, väga palju puhata ei saa,» räägib Kaire ja kirjeldab, kuidas ta läheb kella kolmest koju ja hakkabki siis üsna varsti pärast seda tundideks valmistuma. «Mõnes mõttes jääb elu seisma, igal pool käia ei saa ja on suured kohustused, aga samas olen ma valitud ametiga väga rahul.»

Peale aine enda peab Kaire õpetama lastele ka eesti keelt. «Kui kodutöö tagasi saan, siis parandan ikka õigekirjavead ka ära ja ma üritan nende hääldust samuti parandada,» ütleb õpetaja ja lisab, et noored on ise väga huvitatud sellest, et nad räägiks ja kirjutaks õigesti.

«On ette tulnud juhuseid, kus nad on läinud teise keelekümblustundi ja õpetaja on neile midagi tõlkinud ja nad on öelnud, et «teil ei ole vaja tõlkida, me juba teame neid sõnu,» jutustab Kaire muiates ja lisab, et lapsed on ise väga õnnelikud, kui nad eesti keelt aina rohkem oskavad. Seega on Kaire üsna kindel, et nende paari kuu jooksul, mil ta on Ahtme gümnaasiumis õpetanud, on laste keeleoskus tunduvalt paranenud.

Tahe ja laiskus käivad käsikäes

«Kui keegi näiteks loeb tunnis midagi ette ega saa sellest päris täpselt aru, siis klassis on neid, kes kohe õhinaga aitavad klassikaaslasel tõlkida,» ütleb Kaire. Õpilased ise satuvad oma keeleoskusest tihti vaimustusse ning tahavad seetõttu aina rohkem teisi aidata ja ka ise juurde õppida.

Muidugi on klassides ka neid, kes mõnikord keelt õppida ei viitsi. «Tuleb ette ka seda, et olen mitu tundi järjest pidanud õpilastele kodust ülesannet selgitama, sest nad ütlevad, et ei saanud kodus lugedes midagi aru.» Enda sõnul saab ta tegelikult väga hästi aru, kes õpilastest tõesti õpikutekstist aru ei saanud ja kes jättis kodutöö tegemata lihtsalt laiskusest. Laiskuse vastu aitab Kaire sõnul aga see, kui iga tunni alguses koduseid töid kontrollida ja natuke karmim olla. «Eks kui vaja, tuleb natuke pahandada ka,» lausub ta muiates.

Küsimusele, kuivõrd hästi ta end tunneb, kui tal tuleb mõnikord klassis häält tõsta, vastab Kaire, et enesekehtestamisega tal probleeme pole. «Kuid üks kord, kui ma pidin gümnasistide peale häält tõstma, siis ma läksin vist küll näost punaseks, sest mul hakkas endal nii imelik, et ma pidin peaaegu täiskasvanud inimesi korrale kutsuma,» jutustab ta. Pärast seda, kui Kaire oli tavalisest valjemalt õpilastele midagi öelnud, tekkis klassis haudvaikus. «Eks nad ise ehmatasid vist ka ära ja said olukorrast aru.»

Kõige raskemaks peab õpetaja valitud ameti puhul tundide ja kursuste ettevalmistamist. «Kui sa lähed noore õpetajana kooli, siis sul pole mitte midagi. Sul pole töölehti ega mitte mingeid materjale peale õpiku,» sõnab ta. Nii kuluski Kairel suvest üks kuu, et valmistada ette seitsme erineva klassi aastaplaanid. «Muidugi on ka see raske, et pead end nii-öelda õhtuni tööl hoidma, sest igal õhtul valmistan ma järgmise päeva tunde ette.»

Kui Kairelt küsida, miks ta ikkagi õpetajaameti valis, vastab ta õlgu kehitades ja muiates, et tegelikult ei tea ta päris täpselt ise ka. «Ma teadsin lihtsalt juba esimeses klassis, et tahan õpetajaks saada ja see ei muutunud ka põhikoolis ega gümnaasiumis,» ütleb ta. Bioloogia ja geograafia õpetamise valis Kaire seepärast, et need ained huvitasid ka teda ennast väga ning seega oli just nende ainete õpetamine loogiline valik.

Kaire sõnul on tema töös aga ka väga palju rõõmu, mille pärast tasub õpetaja olla. «Näiteks, kui sa oskad lastega natuke kaasa naerda, sest tegelikult on nad hästi kihvtid, ütlevad naljakaid ja huvitavaid asju,» ütleb Kaire. Ta lisab, et lapsed kiinduvad üsna kiiresti ja seda on ta tähele pannud just nooremate seas. «Kui tuled hommikul kooli ja näiteks mõned viienda klassi lapsed jooksevad sulle vastu, kallistavad ja ütlevad tere hommikust, siis see läheb ikka väga hinge,» räägib ta.

Kuidas Kaire aga oma kodukohast, Tartust, nii kaugele õpetama sattus? «Ma tahtsin tegelikult kohe pärast bakalaureuse lõpetamist tööle minna, aga töökohti polnud,» räägib ta. Kaire otsis magistriõpingute ajal samuti tööd, kuid midagi sobivat ei jäänud talle silma. Eelmisel suvel võttis noor naine taaskord töökuulutused ette, leidiski sealt paar sobivat pakkumist ning kandideeris.

«Kui Ahtme gümnaasiumisse kandideerisin, siis ma ei pannud üldse tähele, kus see kool tegelikult asub. Ju ma suure õhinaga vaatasin, et kõik minu ained ja et töökoht sobib mulle nii hästi,» jutustab Kaire. Üsna pea helistaski Ahtme gümnaasiumi direktor Kairele ja kutsus teda töövestlusele. «Siis ta ütleski, et nad asuvad Kohtla-Järvel ja mina mõtlesin, et oppaa, nii kaugel.» Esimese hooga ütles Kaire tööpakkumisele ära. Ka teist korda, kui direktor talle helistas, ütles Kaire enesele kindlaks jäädes ei.

Direktor helistas aga ka kolmandat korda. «Ta ütles mulle, et ta on Jõgeval ja et me võiksime kas või Tartus kokku saada ja rääkida. Ma mõtlesin, et kui inimene on mulle mitu korda helistanud ja on nõus mulle n-ö lähedal kokku saama, siis ma lähen ja sõidan Kohtla-Järvele ise ka kohale ja vaatan koolimaja üle.»

Nii läkski, Kaire sõitis Ida-Virumaale ning kool ja sealsed inimesed hakkasid talle kohe meeldima. «Ma ütlesin kohe jah, mul pole õrna aimugi, kuidas nad mu ikkagi ümber veensid,» räägib Kaire naerdes. Kaire sõnul sobis talle sealne töökeskkond kohe ja inimesed võtsid ta väga soojalt vastu. «Kui sa tunned, et sind seal oodatakse, siis tahadki õpetada just selles koolis.»

Kuigi Kaire on Ahtme gümnaasiumis õpetamisega väga rahul, on Tartust eemal töötamisel ka üks suur miinus. «Mu elukaaslane elab ja töötab Tartus ning kogu ülejäänud pere on ka siin, seetõttu mõtlesin alguses mitu korda tööst loobumisele,» räägib Kaire mõtlikult. Naise sõnul on keeruline end kahe koha vahel jagada ning alguses oli raske igal nädalalõpul Tartust ära sõita. «Nüüd ma olen sellega juba harjunud ja ma jäin sinna ikkagi seepärast, et kui ma seisan klassi ees ja lähen õhtul koju, siis mõtlen, et «täna läks päev päris hästi» ja meel on rõõmus ja nii ma jäingi.»

Ootused ei vastanud reaalsusele

Küsimusele, mida on need neli kuud õpetajana töötades Kairele õpetanud, vastab ta, et on saanud väga palju kogemusi. «See on meeletu informatsioonitulv, mis tuleb korraga vastu võtta, kui tööle lähed ja tegelikult on see töö palju raskem kui ülikoolis õppides tundub.» Kaire sõnul ei tundunud ülikooliajal praktikal käies, et õpetajal oleks väga palju tööd, sest tundide ettevalmistamisega väga palju tegeleda ei saanud ning ka tundide arv, mida anda tuli, oli väiksem.

«Nüüd, kui ma selle sees olen, siis ma näen ja tunnen enda peal, kuidas asi tegelikult käib. Töökoormus on tohutult suur, sa pead jõudma tunde anda, neid ette valmistada, pead olema vahetundide ajal korrapidaja ja üritusi tegema, kui millegagi seotud oled,» loetleb Kaire ja ütleb, et vahel juhtubki nii, et mõni päev jääb lõunasöök söömata. «Ja klassijuhatajatel on veel suurem koormus, ma näen kõrvalt, kuidas nad lihtsalt jooksevad mööda koolimaja ringi ja kogu aeg on kiirus taga, nii palju on teha.»

Kaire sõnul ei olegi seetõttu õpetajatel tihti aega nautida kas või laste tehtud joonistusi seintel, sest selleks ei ole lihtsalt aega. «Kui õpilased lähevad kahekümneks minutiks sööma, siis mina pean samal ajal näiteks materjalid välja printima või korrapidaja olema jne.»

Kaire lõpetas 2012. aastal Tartu ülikoolis bakalaureuseastme ning kirjutab praegu magistrikraadi saamiseks lõputööd. Oma kogemusele tuginedes toob Kaire välja mõned soovitused, mis võiks ülikoolis õppides teisiti olla. «Mina oleksin tahtnud sellist ainet, kus õpid tegema aastaplaani ehk kursusekava ja kus räägitaks rohkem sellest, milline on õpetajatöö tegelikult.» Kaire sõnul oligi tema jaoks üheks suurimaks väljakutseks kursuseplaanide tegemine, sest ta ei teadnud, kuidas seda teha. «Võtsin lihtsalt õpiku ette ja hakkasin vaatama, kuidas seal teemasid käsitletud on ja siis vaatasin õppekava.ee leheküljelt näidiseid.»

Peale selle tuleks noore õpetaja arvates lasta tudengitel rohkem praktiseerida ja tunde ette valmistada. «Tudeng peaks saama seista klassi ees ka üksinda, nii et aineõpetajat ennast tunnis pole,» ütleb Kaire ja lisab, et alguses on muidugi ka aineõpetaja enda kohalolu vajalik, kuid tudengid peaksid ise tundma seda, mis tunne on täiesti üksinda klassi ees seista, sest klassis muutub atmosfäär täiesti teiseks, kui n-ö õige õpetaja ruumist lahkub.

Kaire sõnul anti talle võimalus praktika ajal tunde üksinda anda, kuid paljud noored õpetajad seda praktika ajal proovida ei saanud. «Ma olen väga tänulik, et tookord õpetaja läks ja jättis mu klassi ette üksinda, sest nii sain ma end proovile panna ja näha, kas ma üldse sobin õpetajaks.»

Mõned Kaire kursusekaaslased olevat klassi ette minekut väga kartnud. «Mina aga tunnen end hoopis väga rahulikult, kui ma klassi ees seisan. Võib-olla tundub see imelik, aga nii on.» Kaire ütleb, et ta võib end enne tundi veidi närvilisena tunda, kuid klassi ees seistes saabub rahu.

Lastelt tuleb arvamust küsida

Üks tähtsamaid asju, mida Kaire on õpetajana õppinud, on see, et kõige ausama tagasiside saab lastelt. «Näiteks, kui veerand lõpeb, siis tuleks lastelt küsida, kuidas neile tunnid meeldisid, mida nad tahaksid veel teha ja mis võiks teisiti olla.» Kaire ise küsib oma õpilastelt iga veerandi lõpus anonüümset tagasisidet, et saada teada, mida noored tegelikult arvavad.

Õpetaja on saanud lastelt mitmeid soovitusi, mida tundides veel teha. «Põhiline on muidugi see, et nad tahavad väga filme vaadata, isegi tundi minnes hõikavad vahel, et vaatame filmi,» räägib ta naerdes ja lisab, et seda tuleb siiski teha mõistlikkuse piirides.

Peale selle on lapsed soovitanud Kairel näiteks lasta noortel endil mingil teemal esitlusi teha. «Ma tegingi seda ja see õnnestus selles klassis väga hästi.» Kaire arvates on iga klass erinev ning kui lastelt arvamust küsida, õpib õpetaja klassi niimoodi rohkem tundma. «Kui sa tead, mida lapsed ootavad ja tead, mis neile huvi pakub, saab ka tunde palju efektiivsemalt teha,» lausub ta kindlalt.

Kaire rõhutab, et negatiivset tagasisidet ei tasu karta, sest lapsed on hästi ausad ega taha üldjuhul halvasti öelda, ka õpetajale mitte. «Ma olen saanud ka väga positiivset tagasisidet ja see teeb meele ikka väga rõõmsaks, kui sa loed, et neile meeldis, kuidas ma õpetan või et ma suutsin mõnes õpilases tekitada aine vastu suurt uudishimu.»

Muidugi on Kaire saanud mitmel korral tagasisidet, et aine oli raske, sest see oli eesti keeles ja siis püüab Kaire edaspidi teemadest lihtsamalt rääkida. «Ma mõtlesin praktika ajal ise samuti, et milleks mul on vaja õpilastelt tagasisidet küsida, aga nüüd näen, et see on kõige parem moodus. Mitte keegi teine ei oska sulle paremini öelda, kuidas sul läheb, kui õpilased ise.»