Müüt nn vanast heast Rootsi ajast andis eestlastele poliitilise orientatsiooni juba enne rahvusliikumist, leiab skandinavist Mart Kuldkepp. Ning ehitas üles tänapäevani püsiva rahvusliku enesekuvandi.

Aastal 1915 teatas tegus Eesti revolutsionäär Aleksander Kesküla telegrammis Rootsi kindralstaabile, et tuleks ette võtta «Põhja-Euroopa kultuuriruumi konsolideerimine Schleswigist Uuraliteni».

See oli tema maksimaalprogramm, mis tähendanuks ka Eesti sidumist tugevasse Põhjamaade föderatsiooni ja sel moel lõpuks Venemaast lahkulöömist.

Mart Kuldkepi hiljuti kaitstud doktoritöös on Kesküla diplomaatia üks poliitilisi väljundeid Eesti põhjamaisele identiteedile. Selle juured on omakorda ammuses idees vanast heast Rootsi ajast.

Kesküla nn maksimaalprogramm paistab tänapäeval vaadates üsna hoogne. Kas sulle ei tundunud vahel, et see on tal siiski ka teadlik retooriline ülepaisutus?

See võib küll tunduda hullumeelne. Aga ajaloos võiks rohkem arvestada arengut, mis ei viinud reaalsete poliitiliste tulemusteni, ja mida pole seetõttu võib-olla üldse käsitletud. See on üks asi, mida püüan töös näidata.

Kes oleks suutnud ette näha, et tekib kommunistlik Venemaa ja Nõukogude Liit? See oli ääretult ebatõenäoline veel aastal 1916. Bolševikud olid väikesearvuline, enamjaolt eksiilis, peaaegu igasuguse mõjuvõimuta grupp.

Ei usu, et Kesküla maksimaalprogrammi teostumiseks olid mingid eeldused. Aga ka tema nn minimaalprogramm (Eesti autonoomia etnograafilistes piirides, Saksamaa või Venemaa osana – toim) tunduks meile ka praegu ebarealistlik, kui see poleks mingis mõttes teostunud.

Maksimaalprogrammist rääkis ta siiski järjepidevalt?

Põhimõtteliselt küll, ka elu lõpuaastate kirjades: et eesmärk on ümber lükata Vestfaali rahu järel tekkinud Euroopa rahvusvaheline süsteem. Kuigi siis, tundub, kannatas ta siiski kerge suurushullustuse all.

Tema ambitsioonid lähevad Eestist palju kaugemale. Samas, kui see osutub võimatuks, on ta nõus ka lähemate ideede juurde jääma. Ei saa öelda, et ta oleks olnud ebarealistlik.

Ta oli oportunist, aga samas ka muus mõttes paindlik. Vaatas, mida on antud hetkes võimalik saavutada. Aga ilmselt oligi see nii segastel aegadel ainuvõimalik lähenemine.

Mille poolest on idee vanast heast Rootsi ajast selle taustal märgiline?

Mulle näib, et tegemist on tõesti millegagi, mida võib nimetada eestlaste poliitiliseks orientatsiooniks – juba sel ajal, kui rahvuslust eraldi liikumisena olemas ei olnud.

Teades, et talurahvas oli rootsisõbralik, võime öelda, et eestlastel oli teistsugune poliitiline orientatsioon kui baltisakslastel. Ja see on üsna suur asi, mida Eesti talupoegade kohta väita. Võib-olla kõige esimene märk üldse, et nende poliitilised väljavaated erinevad nende isandate omadest.

Avan, et see seletab ka, miks vanast heast Rootsi ajast saab nii tähtis osa n-ö eesti rahvuslikust diskursusest: sest see on tähtis olnud juba varem. Vanavanematelt saadud. Pole 19. sajandi keskel konstrueeritud invented tradition – nagu Sigtuna [eestlaste poolt] mahapõletamise müüt, mille Carl Robert Jakobson Eestisse tõi.

Vana hea Rootsi aeg on nagu Anthonty D. Smithi (Briti rahvusluseuurija – toim) prenatsionaalne etniline komponent. Küll rahvuslusse integreeritud, aga samas ka mitte täiesti välja mõeldud.

Kuhu selle juured sinu meelest ulatuvad?

Tõenäoliselt 18. sajandil tekib arusaam, et vana hea Rootsi aeg oli parem kui meie praegune, halb Vene aeg.

Tõesti saaks tuua aspekte, milles Rootsi aeg võis olla eesrindlikum, näiteks talurahva õiguste puhul. Küll aga ei saa öelda, et Rootsi aeg oleks olnud kuidagi üheselt hea. Minu meelest on siiski algusest peale tegemist puhta müüdiga, mille tagant on üsna tulutu otsida ajaloolist tegelikkust.

Siiski näib, et rootsisõbralikkust hakatakse omistama Eesti talurahvale tervikuna. 1780. aastatel, kui on oht, et puhkeb uus sõda Rootsi ja Venemaa vahel, saadab Rootsi kuningas Gustav III spiooni kontrollima rahva meelsust.

Spioon saab mõisaomanikelt teada, et Rootsi valitsuse vastu poleks neil midagi – küll aga ei soovita uut Rootsi ja Venemaa sõda, sest kuuldus rootslaste tagasitulekust võib tähendada talurahva mässu mõisnike vastu.

Ka rahvajuttudes on Rootsi kuningas positiivne tegelane, kes aitab rahvast mõisnike omavoli vastu. Ja seal on ka prohvetlik dimensioon: mis saab, kui kuningas tagasi tuleb. Hiljem integreeritakse see n-ö rahvalik müüt esimeste rahvuslikult meelestatud ajaloolaste teostesse. Ka võimendatuna: et just rootsiaegne valitsus pani rahva hinge idanema vabaduse ja muude väärtuste seemne, mis sai hakata pärast 19. sajandi alguse talurahvaseadusi õide puhkema.

Matthias Johann Eiseni, Villem Reimani ja teiste sama põlvkonna ajalookirjutajate töödesse tuleb see teema võimsalt sisse ning alati koos implitsiitse poliitilise sõnumiga rahvuse tulevikuväljavaadetest. Et ühendus Skandinaaviaga võiks olla eesti rahvuse huvides.

Ja minu teoorias on Aleksander Kesküla see, kes I maailmasõja ajal proovib sellele unistusele reaalset poliitilist sisu anda.

Sinu lähenemine haakub ka Marek Tamme ideedega monumentaalsest ajaloost: et minevikumälu kiputakse kallutatult ehitama teatud sündmuste ümber.

Vabariigi väljakuulutamine veebruaris 1918 oli selgelt taktikaline samm: et oleks õiguslik alus okupatsiooni vastu protesteerida, kui Saksa väed maale tungivad.

Ütleksin, et veel Tartu rahuni oli Eesti vabariigi iseseisvus suurel määral läbirääkimiste projekt.

Võib-olla oleks Saksamaal, ka Kesküla abiga, õnnestunud tõmmata Rootsi Venemaa-vastasesse sõtta, ja võib-olla Rootsi oleks tõepoolest okupeerinud Soome ja Eesti. Arvestades, kui ebatõenäolisi asju on ajaloos juhtunud, ei tundu see üldse kõige mõeldamatum tulevikustsenaarium.

1918. aastal on mitmed Eesti poliitikud nõus minema Saksa okupatsioonivõimudega kompromissile, aga muidugi ei taheta seda pärast enam meenutada. Palju parem on näidata vabariiki kui midagi peaaegu ärahoidmatut või paratamatut.

Tundub, et ka praegu on Eesti kujund – ja võib-olla ka eestlaste identiteet – ikkagi üsna tugevalt omariikluse küljes kinni.

Sellepärast ongi aeg, mis eelnes omariikluse saavutamisele, väga huvitav. See polnud ainuvõimalik tulevikustsenaarium.

Meil ei ole olnud muistset riiklust, mida oma identiteedi allikaks võtta. Keele, kultuuri ja võib-olla ka põlise asuala kõrval ongi rahvuslik ajalookäsitlus eestlasele võib-olla olulisim identiteedi allikas.

Jaan Undusk on välja toonud, et see tekib koos Garlieb Merkeli ja teiste estofiilidega ja jätkub Eesti rahvuslastega, aga kokkuvõttes on selle piiripostid üsna meelevaldsed. Tulenevad sellest, mis sündmused on juba aset leidnud ja mida tulevikult oodatakse.

Aga saan aru ka inimestest, kes tunnevad end sügavalt solvatuna, kui mõned tähtsad punktid kahtluse alla seatakse: et muistset vabadusvõitlust polnud olemas, või, nagu mina ütlen, et vabariigi väljakuulutamine 1918. aastal oli paljude sündmuste kokkulangevus ja võib-olla algul nii suurt tähtsust ei omanudki.

Kuivõrd põhjamaisuse idee 1920. aastate Eesti sisepoliitikast läbi jooksis?

Otseselt ma ei uurinud, aga seda oli natuke näha intellektuaalide seas. Kui ajakiri Looming küsis tuntud kultuuritegelastelt, milline peaks olema Eesti vabariigi välispoliitiline orientatsioon, siis räägiti küll Skandinaaviast. Ja ka Inglismaast või Prantsusmaast, aga keegi ei öelnud, et meil peaks olema Saksa või Vene orientatsioon. Vastupidi, kogu jutt oli sellest, et meie paratamatuid vene või saksa kultuuri sugemeid tuleb millegi muuga tasakaalustada.

Samas, välispoliitiliselt ei olnud põhjamaisuse ideel ikkagi väga suurt edu, ja ükski poliitik ei taha rahvale maha müüa perspektiivi, mis ummikusse viib. Et põhjamaisusest välispoliitikas asja saaks, pidanuks üsna palju aega mööda minema, ja ilmselt said Eesti poliitikud sellest kiirelt aru.

Johan Laidoner ütles vist 1925. või 1927. aastal, et tema ajal Eesti Põhjamaade hulka ei jõua. Jõuab alles siis, kui on peale kasvanud uus põlvkond: reisinud, keeli oskavad inimesed, kes loovad välissidemeid loomulikult.

Ideed Eesti põhjamaisusest pole ajalooliselt aktsepteerinud keegi peale eestlaste. Aga siin on see senini väga levinud.

Kas Euroopa Liiduga liitumine ei ole seda ka sinu meelest nõrgendanud?

Kui tullakse ütlema, et teie kuulute Ida-Euroopasse, siis on ehk igal teisel eestlasel vastus varuks, kuhu me ikkagi päriselt kuulume. Tundub küll, et need juured on väga tugevad.

Ja kas see ei ole püüdlemine heaoluühiskonna poole?

Ma arvan, et see on teistsugune ja sügavam asi.

Skandinaavlased ja eestlased saavad põhjamaisusest aru väga-väga erinevalt. Skandinaavias on see tõesti seotud Põhjamaade mudeli, heaoluühiskonna, sotsiaaldemokraatia, inimõiguste ja muude pehmete väärtustega. Aga Eestis – ma ütleks, et siin on pehmed väärtused hinnatud ainult siis, kui see on eestlastele kasulik. Inimõigustele rõhutakse siis, kui eestlaste inimõigusi rikutakse. Aga kui neid rikutakse kuskil mujal, siis on eestlastel sellest vähemalt kommentaariumide põhjal enamasti üsna ükskõik.

Eestlased hindavad endiselt sellist heroilist põhjamaisust. Tugev Rootsi riik, tugev Rootsi kuningas, kes aitas vaest Eesti talupoega. Ka looduse puhtus ja puutumatus on kultuuriideaalides sees. Aga heaolu – see, ma arvan, ei ole nii väga teema.

See Eesti põhjamaisus on ikkagi natuke petlik. Näib, et me ise peame end skandinaavlastega sarnasemaks, kui tegelikult oleme.

Aga samas on see siiski kena asi, mida pidupäevakõnedes meelde tuletada. Ja ma arvan, et see identiteet jääb alles seni, kuni jääb eesti rahvuslus. Selle väljajuurimiseks peaks eesti rahvusluse üsna palju ümber mõtestama.
 

---

Kaks raamatut Eesti põhjamaisusest

Mart Kuldkepi doktoritööd juhendasid professor Daniel Sävborg (TÜ) ja Sverker Oredsson (Lundi ülikool). Kuldkepp tahaks Eesti põhjamaisusest kirjutada vähemalt kaks raamatut:

1. Aleksander Kesküla biograafia. Plaanis olnud teistelgi, ent arhiivimaterjalid paiknevad mööda ilma laiali.

2. Mõnede Rootsi, Soome ja Eesti poliitikute ühised püüdlused Rootsi I maailmasõjas Saksa poolele sõtta tõmmata. Kui rootslased seejärel okupeerinuks kunagise enda ala, Soome ja Läänemere provintsi, võinuks moodustuda põhjamaine unioon, ja Rootsi olnuks taas Läänemere regiooni suurvõim nagu 17. sajandil. Kui aga Saksamaa sõja kaotas, ei kiputud neist plaanidest enam eriti rääkima.

«Aga huvitav on, et selline koostöö oli täiesti olemas. See ei olnud Rootsi imperialistlik projekt,» räägib Kuldkepp. «Kuidas see täpselt toimus ja milliseid plaane seal sündis, on väga huvitav teema, millega ma tahaks edasi tegeleda.»

Kuldkepp ütleb, et nii Eesti kui ka Rootsi ajaloost saaks kirjutada veel väga palju ja väga huvitavalt.

«Ma ei taha Eesti ajaloolaste kohta midagi halba öelda, vastupidi. Aga tasuks Eesti ajalugu värske pilguga üle vaadata. Käia välismaistes arhiivides, võrrelda sellega, mis juhtus teistes riikides. Vaadata Eesti rahvusliku mõtlemise eeldusi senisest laiemas kontekstis.»