Eelmisel kuul lükati hoog sisse uuele vestlussarjale, mis inspireerib üliõpilasi Tartu ülikooli vilistlaste ja nende karjäärilugudega.

Oktoobris toimus kokku kolm karjäärikohviku üritust. Kahel korral rääkis ettevõtlusnädalal ettevõtja ning Tartu ülikooli majandusteaduskonna vilistlane Kaido Pajumaa. Kolmas karjäärikohvik toimus 28. oktoobril, mil üliõpilasi oli inspireerima tulnud Tartu ülikooli õigusteaduskonna vilistlane ja europarlamendi saadik Kaja Kallas.

Esimest kahte kohvikut külastas kokku 103 inimest. Kuna Kaido Pajumaa esinemisest olid huvitatud niivõrd paljud inimesed, tuli ettevõtjal oma kogemustest rääkida ühel päeval kaks korda järjest.

Tartu ülikooli karjääritalitluse juhataja Piia Mäesaar ütles, et huvi karjäärikohvikute vastu oli väga suur. Esimene üritus toimus Atlantise konverentsikeskuse väikeses saalis ning mõlemasse kohvikusse oli võimalik registreeruda 60 inimesel. «Esimene kohvik täitus vaid mõni päev pärast seda, kui ettevõtlusnädala kava avalikustati,» ütles Mäesaar. Seetõttu tuli korraldajatel kokku leppida ka teise kohviku korraldamise aeg.

Nii tuligi Kaido Pajumaal rääkida teemal «Mis viib elus edasi?» kaks korda. Esimest kohvikut juhtis ideelabori juht Kalev Kaarna, kes esitas Pajumaale küsimusi ning suunas ja aitas esinejal fookuses püsida. Ka kuulajatel oli võimalus küsimusi esitada, kuid seda veidi teisel viisil kui tavaliselt. Kuulajate jaoks olid lauad ja toolid paigutatud nii, et tekiks reaalse kohviku tunne.

Laudade taga istunud inimestel tuli ürituse alguses, viie kuni seitsme minuti jooksul omavahel tuttavaks saada ning seejärel üheskoos välja mõelda kaks küsimust. Küsimused tuli kirjutada laual olnud märkmepaberile ning hiljem kleebiti need valgele tahvlile.

Kalev Kaarna ütles kuulajatele, et kui nad tunnevad, et vestluses on nende küsimuse jaoks sobiv koht, siis võivad nad käe tõsta ja esitada küsimuse. Enamik küsimusi sai korraldajate sõnul vestluse käigus ka vastuse.

Taha seda, mis sul on

Kaido Pajumaa esinemise sõnum oli üks: leia endas midagi, mida sulle teha meeldib ja oska selle eest raha küsida. Kui inimesel kirge kui sellist millegi vastu pole, siis tuleks püüda leida endas oskused millegi tegemiseks, ja jällegi – osata oma oskuste eest ka raha küsida. Kaido sõnul on olukord lihtne: kui oskused puuduvad, tuleb juurde õppida, samas tuleb osata öelda ei ning leida midagi, mille tegemist inimene ka naudiks.

Ta tunnistas, et loomulikult ei pruugi viimane olla just kõige kergem ülesanne. Samuti tuleks tema sõnul sügavalt mõelda selle üle, et võib-olla peakski mõni hobi lihtsalt hobiks jääma, sest rutiin võib huvi tappa.

Peale selle tugineb Kaido Pajumaa arusaamist mööda kogu rahulolematus sellele, et inimestel pole midagi, mida nad tahaksid. «Hakka tahtma neid asju, mis sul on,» ütles ta karjäärikohviku kuulajatele. «Mis on õnn? On kaks varianti: kui sulle midagi ei meeldi, siis sa kas muudad olukorda või muudad enda arusaamist sellest,» rääkis Pajumaa. Kuna tema sõnul ei saa muuta asju, mis inimestele närvidele käivad, siis tuleb muuta oma vaatekohta. Ning et olla õnnelik, ei tohiks kurnata end selliste mõtetega, mis väga häirivad.

Ta tõi lihtsa näite selle kohta, kuidas koristajana töötaval inimesel on oma tööd võimalik näha mitmest vaatenurgast. Ja see, milline vaatenurk valitakse, sõltub inimesest endast. «Kunagi tehtud uurimuse järgi ütles üks meditsiiniasutuses töötav koristaja, et ta on elupäästja. Kui temalt küsiti, miks ta nii arvab, vastas ta, et arstid ja õed ei saaks töötada koristamata ruumides. Mis saaks patsientidest räpastes haiglaruumides?»

Esimene karjäärikohviku esineja rääkis paljude inspireerivate mõtete taustal muidugi ka oma karjäärist. Põhikooliajal oli Kaido enda sõnul olnud paras pätt ning alles 8. klassis võttis ta viimaks oma isa kuulda, kes soovitas tal pingutada. Seega valis Kaido välja Tartu ülikooli ning unistas, et õpib seal kunagi majandust. Seda seepärast, et tol ajal kasvas Eestis ettevõtlus ning Kaidole tundus, et just sel alal võib rikkaks saada. «Mul oli idee, et tahan teha oma panga, sest tol ajal tegid kõik endale panga ja see tundus olevat nii lihtne,» rääkis Kaido muiates. Esineja sõnul oli siis Eestis ligikaudu 50 panka.

Portfellist sai kiiresti tööriistakohver

Õppimises läkski Kaidol hästi, kuni tema teele astus esimene armastus. «Armusin neidu, kes elas Tallinnas ning nädalavahetustel sõitsingi edasi-tagasi Tartu ja Tallinna vahet,» rääkis Kaido ja lisas, et nii jäi kool tagaplaanile. Seejärel pani Kaido isa poisi ühe väikese poe juhatajaks. Selles ametis pidas Kaido vastu kaks kuud. Seejärel hakkas ta sama poe müügijuhiks, seda tööd tegi Kaido seekord neli kuud. «Selle aja jooksul müüsin maha vaid ühe vaiba, siis isa vaatas, et olgu, selle tööga ka midagi välja ei tule, hakka siis hoopis kardinaid paigaldama.»

Kaido läks pärast gümnaasiumi lõpetamist Audentese ülikooli õppima, kus ta enda sõnul pingutas nii, et «veri oli ninast väljas». «Ülikooliajal raamatukogus käies vaatasin Tartu ülikooli tudengeid ja nemad tundusid ikka need päris üliõpilased,» jutustas Kaido naerdes. Audentese lõpetas ta cum laude’ga ning mees unistas jätkuvalt rikkusest, edust ja võimust.

Ülikooliajal töötas Kaido Hansapangas. «Arvasin, et kui ma teen tööd ja raban, et siis tuleb ka rikkus, nagu Ameerika filmides.» Kuid rikkus ei tulnud kaugeltki nii ruttu, kui Kaido oli lootnud. Pärast mitmeid aastaid pingutusi ei andnud ülemus Kaidole jätkuvalt kauaoodatud palgakõrgendust. «Tundsin end kui multifilmitegelane, kes käib uhkelt portfelli ja ülikonnaga ringi ning arvab, et on tähtis mees nagu kõik need teised ülikonnaga mehed seal pangas.» Mees tundis, et tema hing õhkab ikka veel millegi muu järele.

Siis tekkis Kaidol ja ta sõpradel idee luua oma ettevõte. Majandusbuumi ajal loodud ehitusettevõtet oleks pidanud saatma edu, kuid kolm aastat pärast firma loomist leiti end pankrotist. «Objektid olid lõpuks väga suured, võitlesime töömeeste pärast, tähtajad läksid üle ja seetõttu tulid suured trahvid peale,» rääkis Kaido keerulisest ajast, mil maksuamet ettevõtte igat sammu uuris.

Kaido sõnul viis majanduslikult soodsal ajal ettevõtte pankrotti see, et neil ei olnud sõpradega tegelikult reaalset kogemuspagasit. «Ja kogemusteta teed sa vigu,» lausus Kaido tõsiselt. 

Pärast seda kohtus ta mehega, kes aitas teda vaimsel tasandil. «See mees kutsus mind enda juurde külla ja nii ma läksingi. Laulsime Saku metsas tšakraid lahti,» rääkis Kaido lõbusalt ja lisas, et muidugi tundus see talle esialgu väga veider, kuid pärast mõne aja möödumist tundis ta, et see aitab teda päriselt. «Ma sain temalt mingisugust jõudu ning oskuse oma sisemaailma üle kontrolli saavutada.»

Karjäärikohviku lõppedes õhutas Kaido kuulajaid olema julged, sest kaotada on vaid uhkus ja raha. Ta lisas, et kui oled kontrolli saavutanud oma sisemaailma üle, on kergem hakkama saada ka välismaailmaga, millega me iga päev kokku puutume.

Dialoogivormis mitmekülgne kohvik

Karjäärikohvikut peetakse dialoogi vormis, kus koosoleku juht ja esineja avavad omavahel vesteldes esineja karjääri ja elulugu. Piia Mäesaare sõnul sobib dialoogi vorm, sest see võimaldab teemat, mida soovitakse arendada, fookuses hoida. «Esialgu jääme sellise formaadi juurde, kuid juba järgmisel korral on kavas paar muudatust,» avaldas Mäesaar.

Siiski ollakse karjäärikohviku vormi suhtes paindlikud ja avatud, hoides sealsamas sihikul soovitud eesmärki. «Meie eesmärk on mitmekülgne ja inspireeriv Tartu ülikooli vilistlase karjäärilugu, mis aitab praegusel üliõpilasel teadlikku karjääriplaneerimist ja võimalusi selles vallas mõista.»

Karjääritalitluse juhataja sõnul püütakse lähtuda konkreetsest olukorrast ning kaalutakse kohvikus osalenute tagasisidest saadud väärtuslikke ettepanekuid. «Tahame kohvikusse tuua ka elava muusika,» rääkis Mäesaar.

Vestlussarjaga tahetakse üliõpilasi innustada. «Inimeste mitmekülgsed karjäärilood võivad olla vägagi inspireerivad,» arvas Mäesaar. Ta lisas, et karjäärikohviku idees endas ei ole iseenesest midagi uut, sest samalaadseid kohtumisi on teeõhtute või muude sarnaste nimetustega sündmustena ikka tehtud. «Innustust olen kogunud valdkonna konverentsidelt, koolitustelt, kirjandusest, veebiallikatest ja aruteludest kolleegidega.»

Karjäärikohvik on üks viis, kuidas toetada üliõpilaste toimetulekut ja valikuid. «Me püüame neid aidata, avardades arusaamist karjäärivõimalustest ning innustades neid olema oma elu kavandamisel ettevõtlikud, aktiivsed ja vastutustundlikud.»

Karjäärikohvikud toimuvad esialgse kava järgi käesoleva õppeaasta lõpuni. Plaanis on korraldada kolm kohvikut sügisel ja kolm kohvikut kevadsemestril. Järgmine karjäärikohvik leiab aset 11. novembril ja siis esineb kuulajatele filosoofiateaduskonna vilistlane, haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski. Mäesaare kinnitusel jätkatakse karjäärikohvikute sarjaga huvi ja õnnestumise korral ka järgmisel õppeaastal. 

Kaja Kallas: õpingute kõrvalt tasub tööle minna

Kaja Kallas rääkis 28. oktoobril karjäärikohvikus «Mida sa teeksid, kui sa ei kardaks» hirmudest, saavutustest ja poliitikas olemisest.

Üks esimesi asju, millest Kallas rääkis, oli soovitus üliõpilastel kindlasti kooli kõrvalt tööle minna. «Mina läksin juuraõpingute kõrvalt seepärast tööle, et ma nägin, kui paljud lõpetavad koos minuga ja ma tahtsin seetõttu jala ukse vahele saada.» Peale selle ütles ta oma kogemusele tuginedes, et tööandjad eelistavad tööle võtta neid inimesi, kes ei ole ainult mitmeid aastaid õppinud vaid neid, kel on olemas ka reaalne töökogemus. «Ainult õppinud inimest on raske praktilises elus tööle panna,» sõnas ta.

Kaja sõnul ei ole poliitikas olemine alati lihtne olnud. «Näiteks, kui sa vastad kollaste väljaannete küsimustele, siis pärast seda sind enam väga tõsiselt ei võeta.» Kaja tõi ka näite sellest, et naisena paljude meeste seas on raske oma arvamust kuuldavaks teha. «Näiteks vanemahüvitise arutelu ajal mehed arutasid sel teemal ja kui ma mingisuguse ettepaneku tegin, mul on ju ka praktiline kogemus olemas, siis mehed tegelikult ei kuulanud. Ja kuna seal polnud ka kedagi, kes oleks mu ettepanekut toetanud, siis oligi raske oma häält kuuldavaks teha.»

Kaja sõnul nõuab see väga palju julgust, et olla teistest erineval arvamusel või teha midagi teistest erinevalt. Ta ütles, et ta tunneb end europarlamendis seetõttu paremini, et teda kuulatakse päriselt ning seal ei ole ta «kellegi tütar», vaid ise isiksus. «Eks see võtab põlve nõrgaks küll, kui sa pead rohkem kui 700 inimese ees ühe minuti jooksul sõna võtma,» ütles ta. Kuid vaatamata hirmudele tunneb Kaja, et ta suudab seal ka midagi päriselt ära teha.

Aga kuidas siis ikkagi hirmust võitu saada? Kaja sõnul mõjub hästi see, kui kõik sammud läbi mõelda ja küsida endalt, et mis siis, kui midagi sellist juhtubki? Kas see on maailma lõpp? «Ja kui sa mõtled selle hirmu nii-öelda läbi, siis mõistad, et tegelikult ei olegi see mingi katastroof ja midagi hullu ei juhtu, kui ebaõnnestud.»