Eva Lepiku ja Edward Kessi õpik «Maailm veetilgas» on 10. klassi kohustusliku õppeaine «Kirjanduse analüüs ja tõlgendamine» õppematerjal, mis püüab tänapäeval juurdunud pinnalise lugemise kõrvale teha hingamisruumi sügavale ja tähendusseoseid loovale lugemisele.

Õpik jaguneb 12 peatükiks: kirjandus kui sõnakunst, fiktsionaalsus ja faktuaalsus, kirjanduse väärtus, autor ja teos, autori koht ajastus, kirjandus ja kirjanik, lugejakeskne vaatenurk, tekstikeskne vaatenurk, lugude ülesehitus, narratoloogia, intertekstuaalsus ning «Suuri rästikuid ridu» ehk peatükk, mis on pühendatud luulekunstile.

Kusjuures eelmisel kuul on kursuse «Kirjanduse analüüs ja tõlgendamine» ülesehitust õppekavade värskendamise tõttu märgatavalt lihtsustatud: ära on jäetud liiga üldine teema «kirjanduse olemus ja roll», positivism kirjandusteaduses, mudellugejad, lugemismudelid ja intertekstuaalsus. Need teemad on õpikus «Maailm veetilgas» kesksed, ent võivad 10. klassi õpilasele tõepoolest olla raskemini haaratavad.

Teksti vahele on poogitud huvitavaid märkusi silmapaistvate isikute või teoste kohta, mis annavad õpiku sisule laiema konteksti. Pildimaterjalina on sageli kasutatud maalikunsti klassikat nagu Kristjan Raua, Henri de Toulouse-Lautrec’i ja Egon Schiele’ taieseid, mis toonitavad sümbolite loomise sarnasusi eri kunstialades.

Sisu on üsnagi tihe ja abstraktne, mille tõttu võib õpik paiguti tunduda liiga teoreetiline. Näiteks võib õpilasele jääda hämaraks lihtsalt pealkirjastatud teema «Millest lood koosnevad?», milles kirjeldatakse abistaja, saatja, subjekti, objekti, kinkija ja vastase funktsiooni lugudes. Keerulisemaid kohti selgitavad tekstinäited ja küsimused, mis õpetavad lugejale, kuidas abstraktseid ideid praktiliselt rakendada.

Kui kursuse «Kirjandusteose analüüs ja tõlgendamine» eesmärk on anda õpilastele vahendid kirjanduse lahtimõtestamiseks, siis «Maailm veetilgas» astub sammu võrra kaugemale ja püüab mitte ainult selgitada, kuidas raamatut analüüsida, vaid ühtlasi innustada noori sügavalt lugema.

Õpiku sisu- ja näidete tihedusest kasvab välja idee, et lugedes ei võta me pelgalt vastu lõpetatud teksti, vaid aitame kaasa loominguprotsessile, mille alustas autor. Nii muutub lugemine fantaasiamänguks, millest peab aktiivselt osa võtma – see on vastukaaluks levinud arusaamale, et lugemine on midagi kvantitatiivset ja passiivset.

Tõenäoliselt oleme kõik tundnud ühel hetkel tungi lugeda kiiresti ja võrrelda inimeste lugemust vastavalt sellele, kui palju raamatuid nad on «alla neelanud» – mida rohkem, seda uhkem, aga mitte ilmtingimata parem. «Maailm veetilgas» on pealiskaudse teksti sisseahmimise kindel vastuseisja, mida eredalt ilmestab õpiku lõpus esitatud nimekiri lugeja õigustest, milles muuhulgas on ära märgitud õigus mitte lugeda. Lugemine pole kohustus, vaid positiivsete vabaduste sfäär.

Järelikult paistab Lepiku ja Kessi õpik ühelt poolt silma nii teoreetilise kui ka tundeelamusliku kirjanduskäsitusega. Niisugune emotsionaalne lähenemine on meie peamiselt faktiteadmistele tuginevas õppesüsteemis haruldane ja minu meelest vägagi teretulnud. Lugemise elamusele rõhutamine on iseäranis tähtis, kuna lugedes loodame rikastada oma hingemaailma. Selles osas saab «Maailm veetilgas» väga hästi hakkama ning usun, et pärast õpiku läbi lugemist on kõigil selge, missugune on ilukirjanduse ja luule eriline väärtus.

Üks viis, kuidas õpik noort lugejat köidab, on külluslik tekstinäidete ja viidete varamu. Nõnda avaneb kirjandusmaailm mitte küll täies rikkuses (kirjanduses on täielikkus kui niisugune üleüldse saavutamatu), ent kahtlemata mitmekihiliselt. Esile on toodud nii kirjandusklassikat kui ka noorte autorite tekste, nii hõlpsamini mõistetavamaid kui ka paljutahulisemaid tekste. Iga lugeja peaks leidma oma, tundes seejuures ka loomet, mis teda ei kõneta.

Eri isikutele, teostele või detailidele osutamine tõmbab joone alla märksõnale, mis varjatult ja ilmselt tõuseb õpikus läbivalt pinnale: intertekstuaalsus. Kummatigi ei kujune teksti tähendus ainult teiste tekstide kaudu, vaid – nagu autorid peatükk peatüki haaval harutavad – koosneb teksti tähendus ajastute, perspektiivide, keele, märgisüsteemide ja (eri kunstide) narratiivide võrgustikust, mis kinnistumise asemel on alati avatud uuele tõlgendusele.

Selline seoste labürint peaks igat uudishimulikku noort tiivustama ja on kindel alus kirjanduse edasiseks analüüsimiseks.

Kas see õpik paneb lugema neid noori, kes raamatutest ei huvitu? Arvestades õpiku raskustaset, tõenäoliselt siiski mitte. Pigem on «Maailm veetilgas» mõeldud neile, keda kirjandusepisik on juba hammustanud, ent kellel pole piisavat tagapõhja, et teksti süvitsi lahti mõtestada.

Sellisele lugejale pakub Lepiku ja Kessi õpik vajaliku raamistiku, mille abil raamatutes peituvad inimlikud väärtused kergemini üles leida. Ometigi ei pea ma silmas seda, et teosed paistaksid pärast õpiku läbitöötamist lihtsamad. «Maailm veetilgas» hoopis heidab valgust ilukirjanduse komplekssusele, aga teeb seda niimoodi, et keerukus hirmutamise asemel ergutab ning just sellepärast on lugejal kergem teose maailma sisse elada.

Lõppude lõpuks ei saa ka väita, et Lepiku ja Kessi õpik oleks lugemisest kõrvalehoiduvale noorele nagu hane selga vesi. Kirjakunsti avaram mõistmine on kindlasti saavutatav, isegi kui sellest eluaegset lugemisharjumust külge ei jää.

Eva Lepiku ja Edward Kessi õpik «Maailm veetilgas» on põhjalik ülevaade lugemiskunstist. Olgugi et vahel liiga abstraktne, on tegemist vajaliku õppematerjaliga, mis valmistab õpilased ette iseseisvaks ja hoopis põnevamaks rännuks kirjandusmaastikul.

Eva Lepiku ja Edward Kessi koostatud õpiku «Maailm veetilgas» andis tänavu augustis välja õppematerjalide kirjastus Maurus.