2014. aasta suvest jääb Tartu ülikooli kultuurikollektiividele lisaks kuumale ilmale meelde laulu- ja tantsupidude küllus. 7. juunil Tartus laulupidu «Enne ja nüüd», kohe pärast jaanipäeva 26.–29. juunini tudengilaulupidu «Gaudeamus» Daugavpilsis Lätis ja nädal hiljem 3.–6. juulini laulu- ja tantsupidu «Aja puudutus. Puudutuse aeg» Tallinnas.

Sisemise sära ja põleva kirega Tartu laulupidu

Katriin Oll

TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala tudeng, Tartu ülikooli akadeemilise naiskoori laulja

Seekordne laulupeosuvi sai tõelise hoo sisse Tartu laulupeoga. Minu jaoks, kes ma polnud enne üheski kontsertkooris laulnud, oli tegu uue kogemusega. Laulupeost olen küll mitmel korral osa võtnud, kuid neil kordadel tähendas laulupeoks valmistumine ligi aastapikkust laulupeorepertuaari harjutamist, vahelduseks ehk jõulu- ja kevadkontsert. Naiskoori aasta oli aga esinemistest tulvil ning laulupeod vaid üks osa laulude katkematus ahelas.

Tänavune Tartu laulupidu oli pühendatud Miina Härma 150. sünniaastapäevale ning kandis nime «Enne ja nüüd», just nagu noorukese Härma 1887. aastal meeskooridele loodud laul. Mõni aasta pärast loomist seadis Härma laulu ka segakooridele ning ühendkooride esituses kõlas see mõistagi ka Tartu laulupeol. Näen siin paralleeli XXVI laulu- ja tantsupeo teemaga «Aja puudutus. Puudutuse aeg». Mõlemad peod heitsid pilgu minevikku, et jõuda ajas tänasesse päeva. Kaht pidu võrreldes jääb Tartu laulupidu silma kui väike üldlaulupidu, kuid väike laulupidu suure laulupeo varjus toob paratamatult kaasa väiksemad emotsioonid. Selleks, et Tartu laulupidu paremini välja paistaks, vajaks see ilmselt täiesti oma aastat.

Tartu muusikanädal algas meie jaoks Alo Ritsingu autorikontserdiga. Oma etteastega tõime publikuni neli muusikalist pilti: täiel rinnal laulsime kevade kullendavast taevast – küll mitmekümnendat korda, aga siiski sisemise säraga –, tasa tasasest lumest, igatsetud põhjamaa päikesest ning põleva kirega – kui Alo Ritsing on juba sellise laulu nagu «Laul Jakobile» loonud, ei saa seda ometi kiretult esitada – armastusest Jakobi vastu.

Päev enne muusikanädala finaali astusime koos Tartu akadeemilise meeskoori, Vanemuise sümfooniaorkestri ja solistidega üles Cyrillus Kreegi kantaadi «Kalevipoeg nõiakoopas» ettekandmisel. Esiti suhtusime ettevõtmisesse üsna skeptiliselt, sest harjutamisaega oli vähe ning ühisproovides suud lahti tehes sammus meeskoor meist vähemalt kaks julget sammu ees- või tagapool ja tegi seda niivõrd enesekindlalt, et oli lausa naljakas kuulata. Lõpuks tõmbas kontsert kõigest olenemata peomeeleolu üles.

Taas sai kinnitust, et laul ja tants meelitavad tõepoolest päikese pilve tagant välja. Rongkäigul sammusime pillide mürtsudes üheskoos Tartu laululavale, kus meid tervitas särav kullakera ning särasime ka meie oma punaste seelikute ja huultega. On hea laulda peol, kus kõlavad Miina Härma surematud viisid, aga ka noore ja nii armsa Pärt Uusbergi «Muusika» – laul, mis väärib oma nime. Kõige enam paitab südant aga tunne, et ma ei osale peol üksi, vaid koos oma kalli naiskooriga.

Gaudeamuse vaim Daugavpilsis

Jako Arula

TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala vilistlane, Tartu akadeemilise meeskoori laulja

Minu esimene kogemus seoses Gaudeamusega (või Gaudekaga, nagu seda iga enesest vähem või rohkem lugu pidav koorilaulja kutsub) on ilmselt isa hallikirju T-särk 1999. aasta Vilniuse laulupeolt. Osalt ilmselt seetõttu, et see on tal siiamaani remonti tehes seljas. Sel ajal ei teadnud ma särgi seosest ägeda üritusega midagi. 2011. aastal olin Vilniuses juba ise kohal ning sain tunda Gaudeka vaimu – olin müüdud mees ning jäin pikisilmi järgmist laulupidu ootama.

Siis ta tuli: 2014. aasta ning Daugavpilsi Gaudeamus, järjekorras juba 17., minu jaoks teine. Tartu koorid alustasid sõitu Pärnusse eelproovidele 26. juuni hommikul kell 9. Mehed olid jõudnud parasjagu jaanipühadest taastuda ning hääledki olid lõkkelaulude laulmisest veel soojad. Päeval toimunud proovides saime muu hulgas esimest korda aimu, kuidas Eesti rahvusprogramm «Pulmamäng» tervikuna kõlab. Eesti kava oli sel aastal inspireeritud noorte suhetest, idee autor ning programmi kunstiline juht oli noorte segakoori Vox Populi dirigent Janne Fridolin.

Proovijärgne pidu Pärnu kolledži õuel algas sõrmusetseremooniaga: kõik Eesti lauljad, tantsijad ning pillimehed said «Pulmamängust» inspireeritult sõrme sõrmuse, mis Eesti laulupeolisi Gaudeamusel ühendas. Tarkust sümboliseeriva ussi kujutisega sõrmus on nii mõnelgi siiani sõrmes. Õhtul keerutasime jalga Eesti praeguse hetke kuumima ansambli Curly Strings saatel ning tund pärast keskööd algas sõit Läti poole.

Daugavpilsi jõudsime varahommikul. Kohe tekkisid ka esimesed mured, sest Läti ühikamuttidel polnud päris selge, kuhu meeskoor gaudeamuslastest tulvil ühiselamus mahtuma peaks. Lõpuks leiti meile üks kümne voodiga tuba, mis tähendas, et lausa pool meeskoori Gaudeamusel osalenud koosseisust magas ühes toas!

Tundus, et juba hetk pärast asjade tuppa tassimist olime taas bussis. Lätiga meil küll ajavahet ei ole, aga bussiööst tingitult oli väikest jet-lag’i tunda küll. Esmalt viis tee Daugavpilsi ülikooli ette, rahvusprogrammi proovi, kus kogu eelmisel päeval õpitud «Pulmamäng» tuli uuesti ette kanda.

Pärast proove oli veidi vaba aega, enne kui buss meid Mark Rotko kunstikeskuse hoovi õhtuse avamiskontserdi hümniproovi viis. Samas võiks öelda, et ei viinud ka, sest Daugavpilsis käis ulatuslik linnatänavate remont ning bussijuht pidi päris pikalt ekslema, enne kui õige koha üles leidis. Proov oli meie kohalejõudmise ajaks paraku juba lõppenud. Avakontsert kujutas endast tervitussõnu korraldajatelt ning tunniajalist etteastet puhkpilliorkestritelt. Erilise elamuse andis võimas dataprojektor, mis valgusinstallatsiooni ekraanina kasutas tervet majaseina. Sellist juba Tartu ülikooli loenguruumides ei ole! Kuna järgmisel hommikul pidi äratus olema hiline, kadusid lauljad pärast kesköist ilutulestikku öhe...

Laupäeva pärastlõunal kanti ette Eesti programm «Pulmamäng». Muidu suurepärast emotsiooni võttis pisut maha pealtvaatajate vähesus. Võib-olla oli asi ebapiisavas reklaamis või kerges vihmasabinas. Meie tuju see ei rikkunud, programm oli uhke ja nauditav! Õhtul toimus Daugavpilsi olümpiahallis kõigi lauljate-tantsijate-pillimeeste pidu. Selle suursuguse hoone oleks võinud ka lõimumiskeskuseks nimetada – rahvus ei mänginud mingit rolli, kõik olid sõbrad!

Viimane päev algas varahommikul galakontserdi prooviga. Väsimust oli näha nii mõneski näos ja ilm oli vihmane. Sadas terve päeva ning kontserdi lõpuks oli rõskus kontides. Meeskoori esinemisriieteks olnud uued hallid pusad jäid vihmakeepide alla varju. Galakontserdi toimumiskoht (Stropu estraad) erilist muljet ei avaldanud, umbes sama suure mahutavusega Tartu laululavaga seda võrrelda ei kannata. Lähemal vaatlusel selgus meie hämminguks, et galakontserdil lõõmanud tuligi põles kipaka statiivi peal olnud topsikeses!

Võimsaima mulje jättis kontserdil Eesti rahva lemmiklaul «Koit», loomulikult esitatud Tõnis Mägi kaasabil. Lätlased seevastu tõid sündmusesse põnevust, kutsudes lava ette mootorratastel mehed, mürinat oli kõvasti, kuid plinkivate tsiklite täpsem roll jäi keelebarjääri tõttu paraku selgusetuks.

Galakontserdi lõppedes kiirustati kiiresti sooja bussi ning tagasitee oli Gaudeamuselt saadud võimsast elamusest hoolimata vaikne. Aga õhus oli tunda rahulolu. Järgmisel korral kohtume juba Tartu Gaudekal!

Hüpassaare raba kaudu Tallinna lauluväljakule

Ken Ird

TÜ ajaloo eriala doktorant, Tartu ülikooli kammerkoori laulja

Iga hea asi, kui seda saab liiga palju, võib lõpuks liialt argiseks muutuda. Nii sai ka Tartu ülikooli kammerkoorile pärast kõikvõimalikest laulupidudest ja sellega seotud muudest sündmustest täispikitud juunikuud selgeks, et enne suurt laulu- ja tantsupidu tuleks korraks tuurid maha keerata. Muidu ei jõuaks kogu suure peo ilu täiel rinnal nautida.

Nõnda võttiski kammerkoori suur laulupeobuss peonädala kolmapäeva pärastlõunal traditsioonilisest lähtekohast ülikooli peahoone eest ebatraditsioonilise suuna Tallinna asemel hoopis Viljandimaa poole. Meie sihtkohaks sai Kuresoo raba veerel asuv Hüpassaare. Kes kammerkoori kontsertidel käinud ja tegemistele kaasa elanud, see teab, mispärast.

Hüpassaare on kammerkoori ühe lemmikhelilooja Mart Saare kodutalu. Seal, keset raba, suure rabajärve veerel, harjutasime kuni videvikuni täiel häälel laulupeolaule sedasi, et iga viimne kui rabasamblajuur kaasa helises. Keset ööd tagasi laagriplatsile suundudes leidsime kümnete jaaniusside tulukeste valgel metsapuude varjus üles ka heljuva õnneaimu.

Neljapäeva hommikul pakkisime põhjavaimu väe endaga kaasa ning sõitsime läbi südasuvise Eestimaa otse laulupeole. Järgnesid päevad täis proove, kus vaimustava lauluhääle tugevus iga päevaga peoilma Tallinnas üha kuumemaks küttis. Laupäeva, esimese peopäeva hommikuseks prooviks oli meie kõigi laulurõõm saanud juba sedavõrd suureks, et lauluväljak looritati proovi kestel mitmeks tunniks müstilisse piimvalgesse ja kargesse uttu. Meri ise kinkis meile peo eel oma puudutuse. Raputasime endalt udu maha, laulsime teel proovist rongkäigule Kadrioru pargis oma õnnepäeva tähistavale noorpaarile ühe nobeda «Tuljaku» ning sammusime seejärel oma lippude ja lahke lauluga uhkelt peole tagasi.

Ja siis see algaski – kõlas «Koit» ning süüdati laulupeotuli, mille olime kolme nädala eest omaenda heade soovidega Tartust peo poole teele saatnud. Järgnes laulupeo võimu täis esimene kontsert «Aja puudutus», kus läbi aegade igast suurest laulupeost valitud kooriteos moodustas kõigile osalejaile tõeliselt mõjusa 26-käigulise maiuspala. Kammerkoorile oli aga ehtsaks rosinaks esmakordne võimalus laulda Tallinna laulupeolaval meie oma dirigendi Triin Kochi juhatusel – otse loomulikult ikka Mart Saare «Põhjavaimu».

Pühapäevane teine kontserdipäev «Puudutuse aeg» tõi lauluväljakule kokku kümneid tuhandeid sinimustvalgete silmadega lauljaid-kuulajaid-vaatajaid. Pidu ise rullus lainetena väljaku ühest otsast teise kuni lauluavani ja tagasi üha ülenevas tempos ning pärast kõiki ühiseid hingest hinge lauldud lõpulaule ei soovinud keegi enam lavalt lahkuda.

Nõnda kutsusid lauljad dirigente veel mitmel korral lisa- ja korduslugudeks pulti tagasi ning selle laulu- ja tantsupeo nimilugu, Tõnu Kõrvitsa ja Kristiina Ehina «Puudutust» laulsid lõpuks suust ja südamest üha uuesti ja uuesti nii lavalt lahkuvad lauljad kui ka väljakult kodu poole sammuvad pealtvaatajad. Sel viisil sai pidu viimaks oma lõpu, aga üks on siiski kindel: kui tuleme taas kokku, siis laulame veel. Kohe päris kindlasti.