Niisuguses pealkirjas poleks Jakob Hurda (1839–1907) puhul midagi tavatut, kui see ei võimaldaks peale info juurdepääsu ka tema ulatuslikule elutööle.

Nimelt on nüüd kogu maailmas oma mahult aukartust äratanud Jakob Hurda rahvaluulekogu ka kättesaadav kogu maailmas.

Tartu ülikooli dotsent ja Eesti kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivi (ERA) juhataja Risto Järv ütleb, et kui kirjandusmuuseumis tuli otsustada, mida valida igast arhiivist suurde digiteerimisprojekti, siis otsustas rahvaluule arhiiv alustada nimelt Hurda kogudest kui arhiivi kõige olulisematest. «2010 riigi infosüsteemide ametilt Euroopa Liidu finantseeritud projekt ka saadi ning aastail 2011–2012 toimuski Tartu ülikooli raamatukogus digiteerimine,» räägib Järv.

Rahvaluule arhiivis paikneb pastori, filosoofiadoktori Jakob Hurda 163 mahukat käsikirjaköidet. Kogudest sündisid pikkamööda Eesti rahvaluule arhiiv ja Eesti Rahva Muuseum. Seda ei osanud 1860. aastail kodukandis Põlvamaal sugulaste ja tuttavate abiga peagi üldrahvalikuks muutunud vaimse vanavara kogumisega alustanud Hurt, kelle sünnist möödub 22. juulil 175 aastat, küll ette aimata.

Kes oli Hurt?

Külakoolmeistri lapsena aimus kirjapandud sõnajõu tähendus talle ehk teistest enam, kuid vähem tähtis polnud ka ümbritsev keskkond. Hurt on meenutanud, kuidas lapsed vaimustusega runosid retsiteerisid. «Kui /.../ leidus üks hakkaja eeslaulja, siis kõlas laul üsna rõõmsasti /.../» Siitki jäi Hurdale külge midagi, mida ta lapsena veel ei teadvustanud, pealegi mõistis isa vaga hernhuutlasena vana runolaulu hukka.

Hurt oleks Tartu gümnaasiumis meeldima hakanud vana aja klassikute ja saksa luuletajate eeskujul eelistanud ülikoolis õppida filoloogiat, kuid arvestades jumalakartliku isa ja Tartu kreiskooli inspektori, tulevase äia Carl Oetteli soove, valis ta usuteaduse. Kõrvalainete keeleteaduse ja mütoloogia kõrval said eestlaste vaimupärandi poole tõukejõuks vähesed trükis ilmunud rahvaluule väljaanded, eriti aga Kreutzwaldi «Kalevipoeg». Hurt on meenutanud, kuidas ta kärsitusega lõikas lahti «Kalevipoja» lehti ja palavikuliselt lugema asus: «Minu nooruses ei haaranud ega elektriseerinud mind ükski teos nii kui «Kalevipoja» esimesed laulud».

Enne Hurda suurt kogumistööd oli muinasjutte, laule ja muud kokku korjatud põhiliselt saksa soost kirikuõpetajate poolt algatatuna. Hurt tajus, et puudus sellekohane süstemaatiline ja teadvustatud tegevus, samuti säilitamisviisid. Professor Eduard Laugaste (1909–1995) on kirjutanud, et Hurt tahtis kogu rahvatraditsiooni kokku saada, säilitada, korrastada kõigi nõuete kohaselt ja varustada registritega.

Hurda kuldne reegel oli, et rahvaluule kogujal pole lubatud midagi omapoolset lisada ega tekste ükskõik millises suunas meelevaldselt muuta. Selleks oli aga tarvis korrespondentidele selgitusi jagada, neid juhendada. Ajalehtedes said kuulsaks tema üleskutsed, innustasid tema avalikud esinemised. Kaasa aitas ka Hurda aktiivne ühiskondlik tegevus Õpetatud Eesti Seltsis ja Vanemuise seltsis, Aleksandrikooli peakomitee ja Eesti Kirjameeste Seltsi presidendi ametis ja mujal. Paarikümne aasta jooksul saatis Hurdale kaastööd ligi 1400 kogujat.

Dotsent Risto Järv märgib, et Hurda kogu teeb oluliseks see, et ta ärgitas kogujaid üle kogu maa ning pärimusainest saatsid paljude elualade esindajad. Ajakirjanik Hindrik Prants meenutab raamatus «Minu elukäik», kuidas ta lehtedele sõnumisaatmise kõrval alustas ka vanavara kogumisega ning kui sütitavalt mõjusid talle Hurda sellekohased õhutused. Nähes aga Hurta kirikukantslis, «tundsin ta vastu piiramatut aukartust, ta näis minu silmis olevat nagu mingi pühamees, otse minu ideaal».

Eesti ja võrdleva rahvaluule professor Ülo Valk rõhutab, et Jakob Hurt on üks neid suurkujusid, kelle tegevus valmistas ette Eesti iseseisvust ja kultuuri, milles tänapäeval elame. «Ta taipas emakeele väärtust rahvusliku kultuuri ülesehitamises ja koos Kreutzwaldiga oli tal suur osa uuema kirjaviisi kehtestamisel.» 1872 võttis Hurda juhitud Eesti Kirjameeste Selts vastu otsuse minna üle uuele kirjaviisile, mida seejärel hakkas kasutama Eesti juhtiv ajakirjandus. Valk lisab, et aegamööda juurdus uutmoodi kirjutamine sedavõrd, et sobib meile ka tänapäeval.

19. sajandi keskel alanud eestlaste rahvuslik ärkamisaeg vajaski sihikindlaid ja suure tegutsemisjõuga isiksusi. Paraku nähti oma püüdluste saavutamisel ka erinevaid teid ja Hurt lahkus vastuolude tõttu suuremast ühiskondlikust tegevussfäärist ning asus peaasjalikult oma kirikuõpetajatööle Otepääl ja Peterburis ning elutööks kujunevale rahvaluule kogumisele ja avaldamisele. Kogumas käis ta ka ise. Risto Järv toob ühe näitena aasta eest ilmunud olulise trükise: Seto instituudi ja kirjandusmuuseumi ühisväljaandena ilmunud raamatu «Raasakõisi Setomaalt. Setomaa Jakob Hurda silmi läbi aastagil 1886 ja 1903». «Seal on Hurda enda kirjapanekud erinevast eluvallast kahelt tema kogumiskäigult.»

Miks just Hurt?

Professor Ülo Valgu sõnul on Hurda mõte rahva suurekssaamisest vaimult hea näide, kuidas suured ideed lenduvad ja saavad oma elu. «Ka Hurt ise mõtles ja tegutses suurelt. Noore uurijana astus ta kontakti omaaegse folkloristika suurkuju sakslase Wilhelm Mannhardtiga, hiljem tutvustas ta oma muljetavaldavat rahvaluulekogu muinasaja uurijate kongressil Riias ja oli tihedates sidemetes Soome teadlase Kaarle Krohniga, kes oli Põhjamaade folkloristika suurimaid autoriteete.»

Nii kujundas Hurt laiemat teadmist, et Eesti rahvaluuleteadus on osa Euroopa folkloristikast, millele aitasid kaasa tema filoloogiliselt eeskujulikud allikapublikatsioonid. «Teisalt oli Hurt see, kes saksakeelse folkloristika kõrvale hakkas juurutama eestikeelset teadustraditsiooni.»

Juba oma kogumisaja algul kirjutab Hurt, et soomlased on kokku pannud suure raamatu «Kanteletar». Ta arvab, et kui temalgi kõik korjatu ja trükitu kokku saab, võib üks «Vana Kannel» välja tulla, «kelle kere ja kõmu kõigiti tubli». Selles seisnebki Jakob Hurda järgmine oluline samm peale kogumisaktsioonide.

«Vana Kandle» teaduslike regilauluväljaannete seerias ilmusid kõigepealt, 1886. aastal Põlva ja Kolga-Jaani kihelkondade regilaulud. Järgmised hiigelsarja köited (Kuusalu, Karksi, Mustjala, Haljala, Kihnu (1997 ja 2003), Jõhvi ja Iisaku, Lüganuse, Paide ja Anna) nägid ilmavalgust Hurda osavõtuta. Tänavu tuli trükist juba «Vana Kandle» XI köide Kodavere regilauludega.

Rahvaluule arhiivi juhataja Risto Järve sõnul järgib regilauluseeria Hurda sõnastatud printsiipi avaldada ühes köites võimalikult kõik kihelkonnast kogutud regilaulud. «Monumentaalväljaannete muinasjutuseeria aluseks on võetud aga tüpoloogiline printsiip: erinevalt regilauluväljaandest ei ole mahukuse tõttu kavaski avaldada kõiki kirja pandud muinasjututekste. Igast jututüübist tuuakse ära näited ning kommenteeritakse kõigi jututüüpide sisu ja levikut.»

Interneti abil

Professor Ülo Valk iseloomustab internetti kui folkloori varamut, kust üha enam on kättesaadav ka varem kogutud materjal, sh klassikalised žanrid nagu muinasjutud, vanasõnad, ballaadid. Ta toonitab, et internetifolkloori kiire teke ja levik kinnitab pärimuse elujõulisust ja kohanemist uue keskkonnaga. See võimaldab loomingulisust ja tihedat suhtlust, mis soosib kujutelmade, uskumuste ja motiivide üleilmset levikut.

Rahvaluule uurimine arvuti vahendusel on Risto Järve sõnul lausa ainuvõimalik, et saada ülevaade meie suurest materjalikogust. Näiteks kohapärimuse andmebaasist saab infot mingi Eesti konkreetse kohaga seotud pärimusainese kohta, regilaulude andmebaasist lauldud regilauludest.

«Ise olen ennekõike tegelenud muinasjuttude andmebaasiga, mille veebivariant valmib samuti sel aastal. Neis andmebaasides on tekstid ka märksa kergemalt loetavad kui vanaaegses käsikirjas. Sel aastal on plaan andmebaas algkäsikirjaga linkida, et oleks võimalik näha ka algset kirjapanekut.»

Internetifolkloori alla kuuluvad anekdoodid, vandenõuteooriad, linnalegendid, paroodiad, samuti mitmesugused visuaalsed žanrid ja teised vormid, mille rahvusvaheline uurimine on alles algjärgus.

Jakob Hurda kogude digitaliseerimise esimeses projektis jagus Risto Järve sõnul võimalusi paraku ainult selleks, et veebi saaks kõik originaalkäsikirjade pildid, kuid veel ei ole otsitavad andmed. Ta selgitab, et materjalist ülevaate saamiseks on oluline teada, kus sellest 163-st mahukast käsikirjaköitest otsitav aines paikneb, samuti leida andmed üleskirjutusaja ja -koha, üleskirjutaja ja jutustaja kohta.

«See andmestik lisandub alles nüüd, järgmise projekti ajal. Nii on kasutusmugavusega vaja  veel tööd teha, kuid nende andmete lisamisega on vähem kui aasta pärast ka andmed avalikult kättesaadavad, ilma et peaks tulema kirjandusmuuseumisse.» Järv täpsustab, et failid on uurijatele uurimistööks kasutatavad vabalt, näha on jpg-formaadis pildifailid. Materjali avaldamiseks mujal kui teadusuurimuses tuleb aga pöörduda kirjandusmuuseumi poole.

Ülo Valk mainib, et tänu internetile on ka uurimistulemused märksa kiiremini kättesaadavad näiteks Eestis väljaantavates eelretsenseeritavates internetiajakirjades, rahvusvaheliselt teedrajavaks saanud ajakirjas «Folklore: an Electronic Journal of Folklore» ja eestikeelses ajakirjas «Mäetagused». «Nende kõrvale on tõusnud Tartu ülikooli, Eesti Rahva Muuseumi ja Eesti kirjandusmuuseumi eesti rahvaluule arhiivi ühisajakiri «Journal of Ethnology and Folkloristics».»

Pärides, mis oleks teisiti, kui Jakob Hurta poleks olnud, vastab Ülo Valk, et küllap oleks Eesti aja- ja kultuurilugu paljus läinud sama rada, aga vaevalisemalt ja loiumalt, sest idealismi ja sädet olnuks vähem. «Et meil on raskuste kiuste läinud hoopis helgemalt ja kõrgelennulisemalt, selles on oma osa ka Jakob Hurda töödel ja algatustel. Tänapäevane Tartu ülikool kui kümne rahvusprofessuuriga rahvusülikool püüab järgida Hurda ideaale ja olla teadustöös ühtaegu rahvuslik ja rahvusvaheline.»

Kasutatud kirjandus

• «Jakob Hurt 1839–1907». Koostanud M. Laar, R. Saukas, Ü. Tedre. Tallinn, Eesti Raamat 1989.
• Jakob Hurt «Kõned ja kirjad». Tallinn. Kirjastus Perioodika. Loomingu Raamatukogu 1989 1/2.
• Jakob Hurt «Mida rahvamälestustest pidada». Artiklite kogumik. Tallinn. Eesti Raamat 1989.
• Aleksander Mohrfeldt «Jakob Hurda elu ja töö». Kirjastus Ilmamaa 2007.
• Loone Kaust «Jakob Hurda 150. sünniaastapäevale pühendatud ettekandekoosolek 22. aprillil 1989 ülikoolis». Ajaleht TRÜ 21. aprill 1989.
• Hindrik Prants «Minu elukäik». Eesti Päevaleht, Akadeemia. 2010.
• Eduard Laugaste «Jakob Hurda teened rahvaluuleteaduse arendamisel». TRÜ Toimetised. Tartu 1989.