Tartu viieliikmeline ansambel Galvanic Elephants andis hiljuti välja debüütalbumi «Mosaic». Märten Rattasepp kirjutab, mis muljeid tekitab see inimesel, kelle muusikaeelistused on veidi karmimat laadi.

Galvanic Elephantsi kõla moodustab mõnusa segu kergelt tantsulisest elektroonilisest (süntesaatori-toetusega) popist, millesse põimub veidi kitarrikeskset alternatiivset indie-rokki, shoegaze-alatooni, mõnel hetkel ka trip-hopi. Plaati kuulates tekkisid seosed näiteks Anthony and the Johnsonsi, Ásgeiri, ajuti Daft Punki, vahel natuke Future Islandsi, ja mitmete teistegi muusikutega.

Mingil määral võib sarnaseid kommentaare märgata ka mujal arvustustes, ehkki arvustajad võivad viidata hoopis teistele kollektiividele – eks need valikud sõltugi rohkem kuulaja enda muusikalisest taustast. Kõike ometigi ei jõuta jälgida, kuid tähenduslikud korrelatsioonid neis vihjavates näitevalikutes siiski ilmnevad.

Nii need viited kui ka žanrinimetuste paljusus annavad ehk aimu, et seda bändi iseloomustab üsna eriilmeline kõlapilt, mis võib olla ühtaegu positiivne ja negatiivne. Aimata võib noorte muusikute muusikamaailma ja selle nüansside tundmist ning head jäljendusoskust.

Selgelt on tegemist mitmekülgse(te huvidega) bändiga, kelle helis toimub ühes osas mitmetasandiline vohamine, teisal mosaiikne kokkuklappimine (vihje kaanekujunduses?): kihid, tasandid, taustad põimuvad, üritades luua mingit struktuuri või mustrit. Mulje on läbivalt pigem subtiilne, kergelt hallutsinogeenne ning sugereeriv. Seda eriti vokaalis ja teatud rütmikorduste ülesehituses. Üleliigset üksluisust ja sarnasust, mis asja igavaks muudaks, esile ei kerki. Niisiis, suhteliselt omapärane, ent ühtaegu (õõvastavalt) tuttav muusika.

Siin on kindlasti üks ambivalentsemaid punkte, mis asub negatiivse-positiivse piiralal. Ansambli helipilt võiks ju tõesti kõlada veelgi omanäolisemalt, vältimata teiste jäljendamist. Aga kuidas seda saavutada? Ja mis see «omanäolisus» täpselt ikkagi oleks?

Ei saa unustada, et muusikamaailm on üüratult lai ning vahest liigagi hõlpsalt kättesaadav. Pea kõik artistid meenutavad ajuti paratamatult kedagi teist. Siin saaks Harold Bloomi «mõjuängi» teooriatega huvitavaid analüüse läbi viia. Samas võib albumi mõnetise eklektilisuse puhul tekkida mulje, et see bänd veel tegeleb oma koha otsimisega. Seda «õiget» unikaalsust pole veel tabatud, potentsiaalset taset saavutatud – eksperimenteerimise vajadus kestab, jäljendatagu ometigi erinevaid muusikuid.

Põhiosas on Galvanic Elephantsi värske album ikkagi intrigeerivalt hübriidne, üritades leida «midagi» – vahest üht õiget punkti, singulaarsust, mis sisaldaks endas kõike. Kultuurne taust kõlab meeldivalt läbi. Pillimänguoskus väärib omaette tunnustust, ka ei jääda muusikaliselt liiga lihtsaks ja korduvaks – kõigile antakse võimalus. Piirimail võib aduda kerget proge-muusikasse kaldumist, isegi kui see üsna kergekoeliseks progeks jääb. Ent helimaastiku ülesehitusse panustab taoline õrn nüansseeritus jõuliselt, see on nagu optimaalselt väljatimmitud mitmekülgsus.

Minu jaoks on tihtipeale indie-roki üks suurimaid puudusi olnud muusikute, eriti trummarite, oskuste ebapädev kasutamine. Aktuaalseks-ehedaks näiteks võiks tuua The War on Drugsi värske loo «Red Eyes». Kui teised bändiliikmed saavad vahepeal natukenegi põnevust luua, meloodiad välja käia, siis on seal trummarile jäetud viis minutit kõige igavamat ja lihtsamat rütmilöömist, millele paaril korral vahele pikitud mõni ülilabane üleminek (ei-kuhugi-minek). Nii poleks trummarit vajagi, saaks mõne lihtsakoelise masina asemele panna. Ja mitte mingit sugereerivat mõju sel igikorduval rütmitaustal pole, vastupidi, selle üleliigne ja rusuv lihtsakoelisus ning mõttetus riivab hoopis julmalt kõrva.

Üldise tavana alustan uue muusika hindamist selle esialgsema, nö instinkti-tasandist lähtuva meeldejäävuse põhjalt. Hiljem saab üle- ja läbikuulamiste kaudu avastada kõikvõimalikke nüansse – mõistagi kui on, mida avastada. Ehk, mida rohkem meeldejäävad hetki kohe ette jääb, seda paremad on šanss eduks.

On positiivne, et «Mosaic» sisaldab üsnagi mitut sellist mõjusat, nobedalt silma-/kõrvatorkavat lugu: ennekõike «We Are Together» (Daft Punki mõju), «Pawns in a Line», «Idée Fixe» (keset päeva avastan ootamatult, et see laul käib mu peas lõputult ringi), ja eriti «Napoleon». Viimane neist on vist kummalisel kombel mu lemmiklugu. Väga sümpatiseerib too elektro-piuksumine, mis vaikselt kriginaks kasvab; enne kui vokaal, eriti refräänis, veidralt sugereerima kukub. Põhiline kujutluspilt, mis järjekindlalt esile tõuseb, on üks Napoleone täis vaimuhaigla, nagu mõnes vanas halvas anekdoodis.

Vastandina, ehkki meeldejäävuse kontekstis samavõrra kõrgel kohal, leidub albumi lõpus üks lugu, mis mind halastamatult ärritab: «Olympics». Tunnistan kerget hämmeldust, kuna pole ammu kohanud laulu, mis oleks ühtaegu niivõrd vastumeelne, kuid siiski kuidagi sümpaatne. Sellega on midagi justkui sügavalt valesti, aset on leidnud mingi kohatu moonutus. Näiteks tundub, et kõlapilt on sobimatult helge, positiivne ning rütmikas, ja satub konflikti ülejäänud albumit toonitava melanhoolsema vaoshoitusega. Nii teemavalik kui ka põhiliseks vokaaliks lõigatud spordikommentaariumi heliklipid ei taha ülejäänud kontekstiga, ükskõik kui ebamäärane see ka oleks, kuidagi kokku sobida.

Lõppkokkuvõttes tuleb siiski kiita Galvanic Elephantsi panust kodumaisesse muusikamaailma. Nad on välja andnud tõepoolest ühe omapärase ja üllatava albumi, mis jääb igati edukalt kriipima ning kummitama – avaldab muljet, nagu öeldakse.