Aasia tähtsuse kasv maailmas oli nähtav ja tuntav juba 1990-ndatel ning Eesti vajadus hakata koolitama kõrgharidusega Aasia asjatundjaid oli ilmselge. Ajas on see tähtsus vaid kasvanud.

Teaduslik orientalistika oli sündides filoloogia ning sealjuures filoloogia selle sõna algses, ajalooliselt kujunenud tähenduses: teadus kirjalikest mälestistest. – Nikolai Konrad[1]

Sünteesini jõudnud dialoog Lääne ja Ida vahel on tekitanud vajaduse mõista seda, mida Idal on meile öelda, et me saaksime võtta Ida saavutusi meie oma kultuuri olulisteks komponentideks. [---] Orientalistika ülesandeks peaks seega olema püüd luua mudeleid, mis võimaldaksid uut lähenemisviisi Lääne nähtuste mõtestamiseks. – Linnart Mäll[2]

„Orientalistika on teadus, mis tegeleb kompleksselt Idamaade keelte, ajaloo, kultuuri, majanduse ja poliitika uurimisega.“ Nõnda algas dokument, mis kandis orientalistika töögrupi juhataja, vanemteadur Linnart Mälli allkirja ja kannab kuupäeva 31. mai 1994.[3] „Kuna Tartu Ülikoolis praegu puudub iseseisev struktuuriüksus orientalistika distsipliinide viljelemiseks (õpetamiseks ja teaduslikuks uurimistööks), samal ajal on aga olemas vastava erialase ettevalmistusega töötajad, teen ettepaneku luua Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas orientalistikakeskus,“ kirjutas Mäll 30 aastat tagasi.

Ettepanek koos lisadega esitati tollase filosoofiateaduskonna nõukogule, kes selle sama aasta 7. juuni koosolekul heaks kiitis.

Juba 17. juunil 1994 kirjutas toonane rektor Peeter Tulviste alla nõukogu otsusele, millega „[---] otsustati: luua interdistsiplinaarne orientalistikakeskus filosoofiateaduskonnas“.[4] Seda kuupäeva võibki pidada orientalistikakeskuse sünnipäevaks.

Aasia tähtsuse kasv maailmas

1990-ndate algul käis Tartu Ülikoolis üsna elav orientalistikaarutelu. Kui taastati usuteaduskond ja klassikalise filoloogia osakond ning täiesti uue erialana avati semiootika, paistis igati loogiline, et orientalistikale avaneb samuti roheline tee. Aasia tähtsuse kasv maailmas oli juba siis nähtav ja tuntav ning Eesti vajadus hakata koolitama kõrgharidusega Aasia asjatundjaid ilmselge.

Filoloog-kultuuriteadlane Peeter Olesk (1953–2021) võttis selle debati ühes intervjuus hästi kokku: „[---] just orientalistika on kutsutud ületama seda vaimset piiratust, mille tõttu me oleme harjunud (ning harjutatud!) idapoolsele maailmale kõõrdi vaatama. Aga kui me vaatame viltu osale maailmast, siis pole kahtlust, et näeme kogu maailmagi ebaadekvaatselt. [---] orientalistikat on vaja ka kaugelt väljaspool neid probleeme, mille lahendamine viib edasi konkreetselt keele, kirjanduse, rahvaluule ja ajaloo uurimist.“[5]

Ülikooli nõukogu koosolekul eelnes otsusele debatt,[6] kus arutati orientalistikakeskuse kahe võimaliku vormi üle: kas luua see filosoofiateaduskonna plaani kohaselt kui kindlat eriala esindav struktuuriüksus või kui mittekoosseisuline interdistsiplinaarne uurimiskeskus. See viimane – ülikooli valitsuse ettepanek – sai nõukogu liikmetelt rohkem hääli.

Sugugi vähetähtis polnud ka küsimus, kust leida raha uue eriala avamiseks. Ega seda raha kuskilt leida olnudki. Asutamisotsusega pandi paika orientalistika üsna ebamäärase staatuse ülikoolis. Kuigi rektor Tulviste möönis, et „valitsuse ettepanek oleks esialgne lahendus, kaugemaks sihiks jääb osakond“,[7] ei ole see kaugem siht paraku realiseerunud.

Tartu Ülikool on lähiregioonis ainuke täiemahuline ülikool, kus ei ole orientalistika eriala ja õppekavasid. Umbes samal ajal ja sarnaste ressurssidega alustati orientalistika arendamist Vilniuse Ülikoolis, ka Vytautas Magnuse Ülikoolis Kaunases ja Läti Ülikoolis Riias on need ammu olemas, samuti on vastav õppesuund Tallinna Ülikoolis.

Niisiis pole kõik läinud päris nii, nagu toona kavatseti. Orientalistikaõpe on jäänud valikkursuste tasemele ning vaid maailma keelte ja kultuuride instituudis on võimalik võtta Ida-Aasia keelte ja kultuuride lisamoodulit.

Orientalistika kui põhi- või isegi kõrvaleriala ootab endiselt „paremaid aegu“, mis ei tähenda muidugi, et orientalistikaaineid ei õpetataks ja üliõpilastöid ei kaitstaks.

Nimekad orientalistid Tartus

Mõistagi ei loodud orientalistikakeskust deus ex machina tühjale kohale – idateadustel on Tartu Ülikoolis soliidne traditsioon, mille juured ulatuvad Academia Gustaviana aegadesse. Rahvusvahelisse teadusesse jälje jätnud orientaliste on esile kerkinud alma mater’i kõikidel perioodidel, nii tsaariaegses ülikoolis, Eesti Vabariigi Tartu Ülikoolis, nõukogudeaegses Tartu Riiklikus Ülikoolis kui ka Eesti taasiseseisvumise järel.

Näiteks õppis Tartu Ülikoolis ja töötas siin eradotsendina sanskritist ja indoloog, tartlane Leopold von Schroeder (1851–1920), kes aga venestamise survel oli sunnitud lahkuma ning jätkas teadlase- ja õppejõukarjääri kuni elu lõpuni Innsbrucki ja Viini ülikoolis.

TEADUS orientalistika_Holsteini mälestuskivi avamine (TÜ orientalistikakeskus).jpeg

Tartu Ülikoolis haridusteed alustanud maailmakuulsa budoloogi Alexander Staёl von Holsteini mälestuskivi avamine 1987. aastal. FOTO: TÜ orientalistikakeskuse arhiiv

 

Teise maailmateadusesse jõudnud „kohaliku mehena“ võib nimetada Tõstamaalt pärit Alexander Staёl von Holsteini (1877–1937), keda tema õpingud ja uurimistöö sanskriti keele ning Sise-Aasia ja Hiina budistlike käsikirjade alal viisid Tartust läbi Saksamaa ja Peterburi Hiinasse. Oma elu teisel poolel töötas ta Pekingi Ülikoolis ning on seal sanskriti ja budismi uuringute alusepanijana suure au sees tänini. Tähelepanuväärne on, et baltisaksa aadlik Staёl von Holstein võttis 1920-ndatel Hiinas elades Eesti Vabariigi kodakondsuse.

Oma panuse Idamaade uurimisse andis 19. sajandil veel terve plejaad Tartu Ülikoolis õppinud baltisaksa teadlasi, kellest on põhjalikult kirjutanud ajaloolased Martin Hallik ja Olaf-Mihkel Klaassen.[8]

Esimese eestlasena tegeles orientalistikaga tõsisemalt meie ärkamisaja tuntud tegelane Karl August Hermann (1851–1909), kes 19. sajandi viimasel kümnendil pidas ettekandeid ja avaldas kirjutisi hiina ja teistest Kaug-Ida keeltest ning nende võrdlusest soome-ugri keeltega.

Võõbus, Masing, Nurmekund ...

Kahe maailmasõja vahel Tartu Ülikoolis oma uurijateed alustanud orientalistidest on maailmas kahtlemata tuntuim nimi varakristlike Süüria käsikirjade uurija Arthur Võõbus (1909–1988), kes 1944. aastal Eestist põgenes ning seejärel Saksamaa ja Ameerika Ühendriikide ülikoolides töötas.

Eesti orientalistikat ei saa ette kujutada ilma Võõbuse eakaaslaste Uku Masingu (1909–1985), polüglotist keeleteadlase Pent Nurmekunna (1906–1996) ja juristist sinoloogi Leo Leesmendita (1902–1986). Just nemad asutasid 1935. aastal Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi, mis küll 1940-ndatel kahjuks hingusele läks.

Akadeemiline orientaalselts taastati 1988. aastal ja see on tõusnud arvestatavaks Eesti Teaduste Akadeemiaga assotsieerunud teadusseltsiks, mis annab välja akadeemilist aastaraamatut „Idakiri“ ning korraldab orientalistikapäevade nime all iga-aastasi konverentse ja suvekoole.[9]

Masingut, Nurmekunda ja Leesmenti võib pidada ka orientalistika järjepidevuse kandjateks Eestis. Nurmekunna 1956. aastal asutatud orientalistika kabinet oli praeguse orientalistikakeskuse otsene eelkäija. Ligi nelja aastakümne jooksul õpetas ta ise ja hiljem juba tema õpilased fakultatiivainetena hiina, jaapani, hindi, sanskriti, tiibeti jt ida keeli. Kabineti keelekursustelt läbikäinute hulk ulatus sadadesse.

Sealt sai tuule tiibadesse järgmine orientalistide põlvkond: Eesti akadeemilise orientalistika suurkujud ja ida keeltest tõlkijad Linnart Mäll (1938–2010), Haljand Udam (1936–2005), Ülle Udam (1943–2016), Ly Seppel-Ehin, Ott Kurs, aga ka Moskvas Orientalistika Instituudis oma elutöö teinud keeleteadlane, Indoneesia keelte uurija Ülo Sirk (1935–2011).

Nurmekunna juhtimise all kujunes orientalistika kabinetist mainekas teaduskeskus, mis korraldas üleliidulisi konverentse ja andis Tartu Riikliku Ülikooli toimetiste sarjas välja rahvusvahelise autorkonnaga kogumikke „Töid orientalistika alalt“, mida aastatel 1968–1981 ilmus viis numbrit kuues köites.

Mälli aeg ja edasi

Iseseisvuse taastamise järel taasloodud orientalistikakeskuse esimeseks juhatajaks sai Linnart Mäll, kes jäi sellele kohale kuni surmani 2010. aastal. Mälli ajal oli orientalistika põhisuund budoloogia ning India ja Hiina klassikaline mõttelugu, samuti eestikeelne terminiloome, mida Mäll väga tähtsaks pidas. Asutati teadustööde seeria „Studia Orientalia Tartuensia, Series nova“, mida praeguseks on ilmunud seitse köidet.[10]

TEADUS orientalistika_Linnart Mäll (TÜ orientalistikakeskus).jpeg

Legendaarne Linnart Mäll. FOTO: TÜ orientalistikakeskuse arhiiv

2006. aastal ilmus samas seerias „Ida mõtteloo leksikon“, selle täiendatud ja parandatud kordustrükk tuli välja 2011, ja nüüdseks on leksikon kättesaadav ka Sõnaveebis.[11] Mäll tuli välja oma algupärase lähenemisega Ida klassikaliste mõttetekstide uurimisele, mis sai nimeks humanistlike baastekstide kontseptsioon. 2008. aastal pälvis Linnart Mäll selle eest riigi teaduspreemia humanitaarteaduste alal.

Orientalistikakeskus teadusüksusena on niisiis pigem edulugu. Esimese poole oma senisest ajaloost tegutses see ajaloo osakonna, hilisema instituudi juures, kuid 2011. aastal viidi üle kultuuriteaduste instituuti, mis pakkus interdistsiplinaarsemat „katust“.

Praeguseks on orientalistika uurimissuunad ülikoolis esindatud üsna ulatuslikult. Regionaalses plaanis on meil vana Lähis-Ida uuringud, indoloogia, sinoloogia, japanoloogia, türkoloogia, mongolistika, koreanistika; valdkonniti tegeldakse religiooni- ja mõtteloo (sh islamistika, budoloogia, Hiina ja India õpetused), ajaloo, antropoloogia, ühiskonnateaduste ja rahvusvaheliste suhete uuringutega.

Kuna rahastamine on algusest peale olnud peamiselt projektipõhine (aga see on praegu trend igal pool) ja paraku üsna napp, on teadurite põhikoosseis üpris ahtake ja enamik neist on rakendatud osakoormusega, kuid keskusega teevad koostööd ka ülikooli teiste üksuste teadlased ja Aasia-uurijad väljastpoolt ülikooli. On ju orientalistika oma olemuselt interdistsiplinaarne ja saab edukas olla vaid erialade koostöös.

Rõõmustav on noorte uurijate osakaalu kasv just viimasel ajal. Kuigi orientalistikat põhierialana õppida ei saa, on noored uurijad mitmelt erialalt leidnud tee Aasia-uuringute juurde ning valminud või valmimas on rida orientalistikaalaseid magistritöid. Nimetagem näiteks Betti Marie Petersoni võrdlevat uurimust korea ja eesti rahvarõivastest, Rodion Krupini tööd Jaapani strateegiatest Hiina ja Venemaa mõju tasakaalustamiseks Kesk-Aasias, Anne Nestori uurimust Taiwani religioonist jpt.

Noor põlvkond on peale tulemas ja orientalistika ei ole ammu enam nišiteadus. Linnart Mälli visioon, et orientalistika eesmärk peaks olema aidata kaasa Lääne nähtuste mõtestamisele uuel viisil, on saanud tegelikkuseks.

30 aastat orientalistikakeskust: hoogsalt edeneb rahvusvaheline teadustöö

Tartu Ülikooli orientalistikakeskus oli Baltimaade Aasia-uuringute ühenduse (Baltic Alliance for Asian Studies, BAAS) üks asutajaid aastal 2014. 2016. aastal võõrustati Tartus teist BAAS-i konverentsi, mis toimub iga kahe aasta tagant kordamööda erinevate Balti ülikoolide juures. Loodi uusi loengukursusi mitme õppekava, sh usuteaduskonna ja keelekeskuse all.

Aastatel 2010–2015 arendati Euroopa Liidu ettevõtete ja ülikoolide koostöömeetme toetusel Tartu Ülikooli, Tallinna Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli Aasia-uuringute ühisõppekava, millest kasvas välja Tartu Ülikooli Aasia keskus, mis koordineerib Aasia-uuringuid üle ülikooli.

Orientalistikakeskuse osalusel loodi maailma keelte ja kultuuride kolledžis (alates 2023. aastast instituut) Aasia regiooni keelte osakond Ida-Aasia (hiina, jaapani, korea) keelte ja kultuuride lisamooduliga. 2015. aastal ilmus Gao Jingyi ja Märt Läänemetsa koostatud esimene algupärane eestikeelne hiina keele õpik-käsiraamat.[12]

Viimastel aastatel on orientalistikakeskuse tegevus ja uurimissuundade valik tunduvalt laienenud antropoloogia ja ühiskonnauuringute suunas. Klassikaline suund ei ole aga kuhugi kadunud, eriti vana Lähis-Ida uuringud, mida esindavad Peeter Espak ja Vladimir Sazonov.

Mongolistist juhataja Alevtina Solovyeva initsiatiivil loodi keskuse juurde mongolistika laboratoorium. Tähtsündmusteks selles valdkonnas olid 2021. aastal Eesti ja Mongoolia diplomaatiliste suhete 30. aastapäevale pühendatud mongoli budistliku kunsti näitus ja konverents koostöös Mongoolia saatkonnaga ning 2023. aastal Mongoolia filmipäevad.

Budoloogia suund läheb edasi rahvapärase budismi uuringute projektiga, mille esimene suur rahvusvaheline konverents „Rahvapärane budism Euroopas ja Aasias“ toimus 2023. aastal. See pälvis Tartu linna konverentsitunnustuse 2023. Ettevalmistamisel on „Studia Orientalia“ köide „Budism tekstides. Budistliku pärandi tõlgendamine ja ümbermõtestamine“.

Aasia riikide suurenevat ja vastuolulist rolli tänapäeva turbulentses maailmas käsitlesid orientalistikakeskuse tänavukevadised konverentsid „Võimuvõitlus Kesk-Aasias: väljavaated, huvid ja tasakaal“ ning „Tühistamine kui hirmukultuuri loomine“.