Viimaste kümnendite mitmekülgsemaid intellektuaale Eestis, kellest nüüd on saanud taas tartlane, kirjanik Mihkel Mutton oma 2010. aastal ilmunud „Mälestuste“ raamatu IV köites alapealkirjaga „Kandilised sambad. Ülikool“ tõdenud, et ta sattus ülikooli üleminekuajal. Tema kursusest ilmus eelmise aasta lõpus ka vilistlasraamat „Armsas Tartus vana ülikool. Eesti filoloogid 1971–1976“.

Mutt täpsustab küll kohe ülemineku-aja tähendust, sest iga inimese ja põlvkonna jaoks on aeg üleminev millestki millekski. Muti ülikooli jõudes olid vanad, eestiaegsed või eestiaegse lapsepõlve ja noorusega professorid ja õppejõud jõudnud oma eluga lõpusirgele, aga siiski oli ka neid õppejõude, kes omakorda akadeemilist ja mentaalset järjepidevust kandsid. Sest just tänu nendele, tänu ülikooli ajaloole, tänu Toomemäel asunud raamatukogule, tänu peahoones asunud lektooriumile (õppejõudude puhke- ja suitsetamisruumile), tänu seminarkale, tänu „professorite linnakule“ Tähtveres, tänu Werneri ja ülikooli kohvikule oli peahoones ja ümbruskonna tänavatel tunda Muti sõnul tõelise universitas’e aurat, mida mitte kuskil mujal, kus suurlinnade külge on rajatud ülikooli kampused, sh Tallinnas, polnud tunda.

Ülikooli loovad traditsioonid, legendid, kohavaim – niisugune on Muti veendumus. Üleminekuaeg oli see aga ka selle poolest, et üle kogu toonase Eesti, sh üle Tartu, laskus ahistav hämarus. 1960-ndate teisel poolel korraks lehvinud vaba vaim oli sunnitud tiheneva sotsiaalpoliitilise rõhumise, rangema tsentraliseerimise, totaalse kontrolli ja järelkontrolli, ettekirjutuste ning kasvava venestamise survel varjuma avalikkusest üliõpilaskonna siseruumi nii institutsionaalses kui ka psüühilises mõttes.

Siinkohal lõikubki minu ülikooliaeg Mihkel Muti omaga. Ma alustasin õpinguid sõjaväeteenistuse tõttu võimalikest kursusekaaslastest neli aastat hiljem, 1969. Esimest korda tegin sisseastumiseksamid 1965. aasta suvel, ent kuna ülikooli pürgijaid oli viis inimest kohale, ei piisanud sammaste vahele pääsemiseks isegi sellest, kui said eksamil maksimaalsest 20-punktilisest skoorist kaks punkti vähem.

Vahemärkusena: olen seda meelt, et ülikoolile tõepoolest selle „ülima“ tähenduse tagamiseks tuleks taastada neljast või viiest sisseastumiseksamist koosnev lävi. Me näeme, kuidas kõrghariduses prevaleerib rakenduslik pool, mille all kannatab üliõpilaste üldhumanistlik ja -kultuuriline tase. Bakalaureusekraad, mis tähistab ülikooli lõpetamist, on sisuliselt lõpetamata kõrgharidus. Vahemärkuse lõpp.

Minu akadeemiline ja ka isiksuslik küpsemisaeg sattus sotsiaalliberaalsetest vaadetest kantud üliõpilaselu (milles üliõpilaskond kui autonoomne, vaba akadeemilise omavalitsusega, vaimseid ja humanistlikke väärtusi järgiv, end ühiskonna tulevase eliidina tajuv kogukond) epitsentri lähedusse. Momentumi eeldused olid kujunenud 1960. aastate esimesest poolest alates, kulmineerunud 1968. aastaks Praha kevade tuules ning varisenud põrmu pool aastat hiljem Nõukogude impeeriumi verises vastulöögis.

Mihkel Mutil on õigus – olen sellest kirjutanud ka oma päevikus, mille fragmendid on ilmunud minu ülikooliromaanis „Tund enne igavikku“ (2012) –, et 1971. aastal, mil talle avanesid ülikooli uksed, „oli seal veel tunda mingit ebamäärast avatust, isetegemise ja -olemise kindlust“.

Mutt meenutab: „Õhus vibreeris veel muretust ja eufooriat, mida nii hästi tajusin esimesel ülikoolisügisel tõrvikutega rongkäigu ajal (peatselt need keelati). Leidus veel kriitilist mõtlemist ja väljendusjulgust, tundus, et miski on ikka võimalik. [---] Samas tajusin ülikooli sattudes kohe sedagi, et ka siin oli parim möödas (mis on muidugi üldinimlik). Midagi teistsugust oli olnud alles äsja, viimase käänaku taga. Säärast tunnet toetas teatud võõristus või kontrast muu eluga.“

Ja ta jätkab: „Kuigi „kuue tarkusesamba tagune“ suhteline vabameelsus ja liberaalsed värelused tundusid õiged ning toredad, mõjusid need ometi ka kuidagi kohatult, taktist väljas – selles mõttes, et nad ei haakunud enam sellega, mis toimus ühiskonnas laiemalt.“

Kuna mul endal varasemast vahetut kogemust polnud, siis ei osanud mina seda sellisena veel võtta. Nii et naiivsena, „kuu pealt kukkunud idealistina“, sõjaväeaastate suhtelises eemalolekus (sest ajakirju, raamatuid ja ajalehti sain kodunt pidevalt kõik need kolm aastat Vene kroonus) kogunenud entusiasm, kaasalöömise ja tehatahtmise energia vajas väljavalamist.

Nõnda siis jätkasin neis võimalikes kanalites, mis tol ajal toimisid platvormidena (kui kasutada tänapäevast määratlust): ülikooli komsomolikomitees (kus ikka veel hõljus Toomas Suti, Sirje Endre, Peeter Vihalemma, Jaak Alliku, Jaak Villeri, Laur Karu, Hardo Aasmäe ning paljude teiste toonaste noortejuhtide vaim), Üliõpilaste Teaduslikus Ühingus, mitmetes ringides ja mõistagi ülikooli klubis kõrvuti üliõpilaspila ning sketše viljeleva tulevastest füüsikutest koosneva rühmitusega Kuup ja Kera luuleteatrit Amores tehes, nagu polekski midagi juhtunud, nagu avaneksid ikka veel – Muti kasutatud kujundina – „ajakäänaku taga“ uued võimalused, millest kinni haarata.

Kirjutama hakkasime ülikoolilehele õige pea pärast õpingute algust. Mõistagi sai minu ja paljude mu kaasteeliste puhul esmaväljundiks kirjandus. Kirjandus, teater ja kujutav kunst olid neil aegadel domineerivad kultuurimeediumid.

Nooruses tahetakse ikka ületada eelkäijate või kaasaegsete seatud latti, mistõttu kriitiline lähenemine eelmisele põlvkonnale on loomulik – kui see just lammutuslik pole, vaid mingist kõrgemast ootusest kantud.

Et aga ajavaim näis olevat ahenenud (juba 1970. aastal oli vahetatud ülikooli juhtkonda, rektoriks oli saadetud endine kesk- ja kõrgharidusminister Arnold Koop), seda kogesin 1971. aasta detsembris, kui olin valmis saanud manifestilaadse kirjutise „Kuhu lähed, eesti kirjandus?“ ja pakkunud seda avaldamiseks ülikoolilehele. Asta Põldmäe oli 1969. aastast peale seal toimetamas ja võttis rõõmuga vastu mu esimese katsetuse. Vahepeal oli minust saanud andeka luuleteoreetiku ja kirjandusteadlase Jaak Põldmäe üliõpilane, ning Jaagu patroneerimisel sain peatselt ka Üliõpilaste Teadusliku Ühingu kirjandusringi eestvedajaks.

Ajalehe vastutavaks toimetajaks määratud, ajaloo õpetamise kursusi ja praktikaid juhendanud dotsent Hillar Palamets pani aga loo ilmumisele käe ette. Iseloomult range, kuigi ilusa käekirjaga kooliõpetajana oli ta mu artikli ääred signeerinud punase pliiatsiga veetud rasvaste hüüumärkidega. Viisin Asta Põldmäe soovitusel oma loo naaberülikooli, Eesti Põllumajanduse Akadeemia ajalehte, mida toona toimetas luuleandekas Tiit Merenäkk. Ja 9. detsembril 1971 see manifest seal ka ilmus. Selle taastrüki võib nüüd leida mu kirjanduskriitika elutöökogumikus „Järjehoidja“ (2022).

1972. aasta 2. juuni ülikoolilehest leiame aga teise manifestilaadse kirjutise, millele on alla kirjutanud Grupp. Selle liikmeskonda kuulusid hiljem Võru lehes ajakirjanikuna töötanud Georg Lints, Eesti Televisiooni lastesaadete tulevane toimetaja Eve Kungur (Viilup) ning ajalehte Sirp ja ajakirja Looming peatoimetanud Mihkel Mutt. Manifesti pealkiri oli „Kiri noorautorlusele“. Et see on endiselt kantud ühiskondlikust tundlikkusest, ideaalitaotlusest ja kirjanduse kui kunstiliigi iseväärtusest, selle näitlikustamiseks olgu esitatud mõned teesid.

„Asi paistab olevat küsimuses: mis on kirjanduse tegemine? Asi pole muidugi selles, et asi poleks juba lahendatud. Lihtsalt iga asjaomase põlvkonna noorautorlus leiutab niinimetatud jalgrattaid, mida aga tuleks vältida. Kirjutamine on ränk vaimutöö. [---]

Silmadega peab elu vaatama, aga mitte läbi käibestampide. [---]

Oleks juba aeg välja kasvada koolipoisiliku tarkuse pükstest. Sa arvad, et meistriteosed sünnivad inspiratsiooni kõikvõimsa mõju all. Nii, kulla noorautorlus, võib autorlusest üleüldse jääda vaid helge mälestus. Teine asi, millega ma sulle südamele tahaksin koputada, on sotsiaalne tellimus. Ütlen keerutamata välja: sotsiaalset tellimust ei võeta tõsiselt. [---]

Me peame noore asetama paratamatuse ette, ajama ta hariduse tupikusse. Haridust ei tohi mõõta rahaga, seda rahaga kinni maksta. Kinni tuleb maksta hariduse viljad. Siis kaoks ka intelligentsi alaväärsuskompleks mõnes osas. [---]

Jääb üle vaid öelda: seisa kahe jalaga keset elu võimsaid vooge. On võrratult lihtsam kirjutada sellest, milles seisad, kui sellest, mida sa häbelikult näpuga kombid.“

Jah, selles tekstis ei puudu teatavat irooniat, võib-olla koguni parodeerimist. Aga teksti autorid olid toona 19-aastased!

Mihkel Mutiga koos alustasimegi ülikoolilehes reporteritena palgatööd 1973. aasta kevadsemestril, kumbki poole kohaga. Ülikooli lõpetades 1974 sai minust Asta Põldmäe kõrval täiskohaga toimetaja. 1975. aasta suvel, kui olin kutsutud Nõukogude armee reservohvitseride kordusõppustele, toimetas lehte Varje Sootak, kellest sai 1977. aastal minu mantlipärija.

Kuna sotsiaalne ärksus oli kas varjunud või umbunud, nii et 1960. aastate lõpu ajalehtedega võrreldes seda enam leheveergudele ei jõudnud, siis loomuomaselt avasime lava kultuurile kõige laiemas mõttes, nii omaloominguliselt kui ka tõlgenduslikult. Juba 1960-ndate lõpust alates, võimalik, et veelgi varem, korraldati ülikoolis kirjandusvõistlusi. Mõistetavalt lõppes iga võistlus ülevaatega tulemustest. Jüri Talveti algatusel käivitus 1970. aastal ülikooli tõlkevõistlus, mida ta vedas veel ka siis, kui oli juba õppejõud.

Loetlen nüüd veel mõningaid rubriike, mis andsid ülikoolilehele kultuurilise dimensiooni.

„Krapp“ oli mõeldud üliõpilaste omaloomingu avaldamiseks. Mäletamisi korraldati niisugusele leheküljele või koguni kaksikleheküljele nime saamiseks 1970-ndate algul konkurss, mille võitis bioloogist luuletaja Rein Sander. Hiljem ahenesid need kirjanduslikud erileheküljed rubriigiks.

Veel olid sellised rubriigid nagu ajalooaineline „Olnust“, karikatuurivõistlusi kokku võttev „NAKS-i aknad“, hiljem kirjandusele ja retsenseerimisele pühendatud „Littera“. Olid ka Linnart Mälli toimetatud idamaade kirjanduse leheküljed „Pilk idamaade vaimu-varasse“, mis küll minu teenistuse lõpus keelu alla pandi. Niisamuti ilmus regulaarselt aruandeid Kaljo Põllu juhatatud kunstikabineti tegemistest.

Kaks rubriiki olid mõeldud vahetult lugejaga suhtlemiseks. Idee pärines ajalehest Edasi, mis 1960. aastate keskel liikus ülikooli sotsioloogia laboratooriumis tehtud uurimuse tulemusel rohkem lugejakeskseks väljaandeks (labor eksisteeris 1965–1975; selles tegid sotsioloogilisi uurimusi Ülo Vooglaid, Marju Lauristin, Renita Timak jt). Edasi populaarseimaks rubriigiks sai „Lugejaga vestleb“, ülikoolilehes olid selle vasteks „DIXI“ ja „Oma mätta otsast“.

1975. aasta sügisel lõpetas Asta Põldmäe oma töösuhte lehega, olles saanud Sirbi ja Vasara Tartu korrespondendiks. Nii et sealt alates toimetasime ülikooli-lehte koos Varje Sootakiga, mina juba allkirjaõigusliku toimetajana, mis tähendas suhtlemist tsensoriga ja iganädalast vaibal käimist või pähesaamist parteikomitees või rektoraadis.

Varje Sootak kirjutab nimetatud „DIXI“ rubriigis 26. juunil 1976 loo „Kõnelus lugejaga“: „Mina pihin, sina pihid, tema, meie … kõik me pihime taoti kellelegi. Ajakirjaniku pihtimus lugejaga vesteldes või nelja silma all on saanud meile tavaliseks. Tavatu tundub aga ehk, kui ta üksnes oma ametiasjadest kõnelema hakkaks. [---] Aga kõik see, mis toimetusesiseseid päevaprobleeme puudutab, oleks nagu tabu ja tavalugejal puudub ettekujutus, mis seal toimetuses õieti tehakse. Eriti siis, kui tal pole ühtki tuttavat, kes ajakirjandusega seotud oleks, või kui ta pole iial toimetuse ust praotanud. On avaldatud arvamust, et rohkem kui teiste elukutsete esindajad vajaksid ajakirjanikud oma psüühilise saasta maandamiseks pihiisa (fakt: žurnalistide eluiga olevat tänapäeval üks lühemaid).“

Selle viimase mõtte taga on vaikimisi kõik need läbielamised, mida kogesime ajalehte tehes.

Alatasa tuletati meile ülikooli juhtkonna poolt meelde, et tegemist pole ajalehega, vaid ülikooli partei, komsomolikomitee ja rektoraadi häälekandjaga, seega ametkondliku väljaandega, ja et seetõttu peaks lehes olema ülekaalus ülikoolisisene institutsionaalne tegevus. Tsensuuris aga meenutati mulle püsivalt, et kord nädalas ilmuv Tartu Riiklik Ülikool pole üldse ajaleht, vaid asutusesisene mnogotiražka, mistõttu seesuguseks väljundiks nagu üliõpilaste omalooming polevat meil õigust.

Ometi, just neil aastatel toimetasimegi seda kui kultuurilehte, võisteldes omal moel ajalehega Sirp ja Vasar. Reedeti ilmunud ülikoolilehel oli suur tellijaskond, kellele me iga nädala alguses läkitasime margistatud panderolle. Kirjatsi saabunud tagasiside oli tunnustav ja kaasaelav. Igal reedel ülikooli peahoone ukse kõrval olevale lauakesele asetatud ajalehevirn kahanes tundidega. (Sellele lauakesele oli sisse lõigatud pilu, pilu all rahakast. Leht maksis kaks kopikat ja need kopikad võis sinna jätta järelevalveta. Toimetuse üks ülesandeid oli kogunenud kopikad üle lugeda ning ülikooli kassasse viia.)

Alles hiljem olen mõistnud – aga seda on kinnitanud ka mitmed ühiskonnauurijad –, et neil aastatel oligi Eesti ühiskond varjunud omakultuuri otsekui kaevikusse. Kogu Nõukogude okupatsiooni aja eesti kultuuri tuleks käsitleda suures plaanis vastupanuliikumisena (mõeldes seejuures ka eesti pagulaskultuurile läänes), on sedastanud ajaloolased ja politoloogid.

Küllap see nii oligi, ent kultuuriloolisest vaatepunktist lähenedes tuleb tõdeda, et vaba kultuuriloome Eestis on aset leidnud viimased 35 aastat ja sõdade vahel 15 aastat, seega kokku üksnes 50 aastat. Kõik ülejäänud aja on erinevad võimukandjad ning režiimid erineval viisil eesti kultuuri üle valitseda püüdnud ja selle järele valvanud.

Seetõttu ongi nii eesti kultuuri kui ka kogu rahvuse sisemine kompassinõel pööratud eksistentsiaalsuse ehk olemasolu enda suunas.

---

Vaata ka sümpoosioni „Ajaleht ja aeg. Universitas Tartuensis 75“  fotogaleriid ja videosalvestust.