Teadusel on arvestatav keskkonnamõju: 2014. aastal ilmunud uuringu andmetel kahekordistub avaldatud teadustööde hulk iga üheksa aasta järel. Asjatundjate sõnul on see tempo viimasel ajal kiiresti tõusnud. Iga uurimistöö tegemisega kaasneb aga energia-, materjali- ja ajakulu.

Martin Farley on nii Ühendkuningriigis kui ka kogu Euroopas üks esimesi kestliku laboriteaduse eksperte. Londoni Ülikooli Kolledžis laboritöö tõhusust hindava raamistiku LEAF (Laboratory Efficiency Assessment Framework) välja töötanud teadlane ning algatuse Green Lab Associates juht on alates möödunud aasta detsembrist ka Ühendkuningriigi Teadus- ja Innovatsioonikeskuse keskkonnasäästlikkuse programmide asedirektor. Novembris Tartus toimunud kestliku teaduse konverentsil tegi Farley peaettekande.

Martin Farley, te suhtute kestlikku arengusse nii suure kirega. Mis ajendas teid edendama kestlikkust teaduses?

Kui ma magistriõpingute käigus Hollandis Leideni Ülikoolis tüvirakkude teemal uurimistööd tegin, polnud tulemus see, mida meie meeskond ootas, ja uurimistööd ei avaldatud. Mõtlesin: issand jumal, ma kasutasin andmete kogumiseks nii palju plasti, ja kõik see oli ilmaasjata!

Koju tagasi jõudes hakkasin uurima, kas keegi tegeleb kestliku labori kontseptsiooniga. Mul soovitati ühendust võtta Edinburghi Ülikooliga. Lühidalt öeldes: töötasime seal välja teadaolevalt esimese kestliku teaduse praktika. Ma arvasin, et seda tööd jagub ehk paariks kuuks, aga nüüdseks olen kestliku teadusega seotud juba üle kümne aasta.

Põhiline motivaator oli ikkagi taipamine, kui palju teaduse tegemiseks tarbitakse, ja et suur osa ajast ja materjalist läheb lihtsalt raisku, kui uurimistöö välja ei tule. Teadustööde hulk maailmas kasvab kiiresti, aga õnneks kasvab ka nende inimeste hulk, kes mõtlevad samamoodi kui mina.

Kas just see isiklik kogemus on põhjus, miks te julgustate teadlasi ka ebaõnnestunud uuringuid avalikustama?

Jaa, kindlasti. Meie eesmärk on, et räägitaks ka negatiivsetest tulemustest ja ebaõnnestunud uuringutest – et see oleks normaalsus. Ma tean üht laborit, kus doktoritööd või järeldoktorantuuris tehtud uuringuid tutvustades pidid kõik kaks minutit rääkima ka sellest, mis laboris ebaõnnestus – et ei näidataks ainult edusamme, vaid ka eksimusi. Muidugi meeldib kõlav pealkiri kõigile, aga teaduses on peale selle veel palju muud. Me peaksime õppima nii enda kui ka teiste vigadest.

Samas öeldakse, et teaduses ei saa midagi valesti minna, saadakse lihtsalt ootamatu tulemus.

Tõsi ta on. Kindlasti on küsimus ka selles, kui suur osa teadustöödest üldse inimesteni jõuab. Muidugi ei taha tasulised teadusajakirjad oma sisu niisama jagada, aga minu meelest aitab parema arusaamani jõuda seegi, kui meil on rohkem andmeid. Teadus peaks olema võimalikult kättesaadav.

Teaduses on konkurents hea, aga vahel tekitab see palju jama. Oletame, et oled pikka aega mingi teema kallal töötanud, kuid keegi teine jõuab uurimuse esitamisega ette. Mis on esimene reaktsioon? „Pagan, kogu mu töö oli mõttetu, mina seda enam avaldada ei saa!“ Tegelikult võib mõlemal olla palju pakkuda.

Probleem võib olla ka lõhe avaliku ja erasektori teadustöö vahel. Eraettevõtete motivatsioon on müüa teistest rohkem ja teenida kasumit. Kui näiteks AstraZenecas mõeldakse välja meetod, kuidas vähendada kliiniliste uuringutega kaasnevat CO₂ heidet, siis ei jaga nad seda teistega.

Või võtavad patendi ja müüvad teistele.

Täpselt. Kestlik teadusetegemine võib aga sellise müügi- ja kasvumudeliga vastuollu minna. Kui teadus on avatud ja tulemused kättesaadavad, saab teha palju head. Ent see ei ole kasumlik.

Mida peaksid teadlased tegema, et mitte sattuda mõnda rohepesuskeemi?

Ideaalset vastust sellele veel pole. Põhiline on suhtuda kriitiliselt kõigesse, mida tootjad pakuvad. Võib näiteks küsida näha toote olelusringi keskkonnamõju hinnangut. Enamik firmasid sellist võimalust veel ei paku, aga mida rohkem inimesi seda küsib, seda paremini mõistetakse, et klientide jaoks on kestlikkus oluline. Sõna roheline kasutamine ei ole ju kuidagi reguleeritud. Kõik võib olla roheline, kui tootja seda ütleb.

Alati võib uurida, kas keegi, näiteks mõni kolleeg teisest ülikoolist, on veel sama toote ostnud ja mida tema sellest arvab. Kui kaua seal seda kasutatud on ja milline on kogemus? Selleks, et näiteks laboriseadmest võimalikult palju kasu saada, peaks olema võimalik seda kaua kasutada – mida pikaealisem ja mida lihtsam hooldada, seda kasulikum nii loodusele kui ka rahakotile.

Tootjad ei räägi ju probleemidest, seega tuleb ise küsida. Kõik kinnitavad, et just nende toode on kõige parem. Aga mille poolest? Kas ja kes on nende toodet katsetanud? Kas on hinnatud selle CO₂ jälge või mingeid muid aspekte?

Mis on laborite kõige suuremad kuluallikad?

Suurim raiskamine on enamasti energiatarbimises, väga palju oleneb näiteks ventilatsioonisüsteemist. Kontrollitud keskkond on laborites ju ülitähtis. Muidugi on suur mure ka meie ühekordse kasutamise kultuur. No ei ole vaja, et õppelaborid kasutaksid ühekorramaterjale!

On väiksemate ressurssidega laboreid ja lausa riike, kus tehakse kvaliteetseid teadusuuringuid korduvkasutatavate vahenditega. Näiteks Jaapani teadlased kasutavad plasttarvikute asemel klaasist vahendeid, nad tekitavad ülivähe jäätmeid, kasutavad väikse vooluhulgaga ventilatsiooni. Ja nad ei nimeta seda kestlikkuseks või keskkonnasõbralikkuseks – see ongi nende eluviis.

Jõukates lääne laborites on veel kahjuks teine mentaliteet.

Londoni King’s Kolledži teadur Nicola Harris jagas hiljuti sotsiaalmeedias oma katse tulemusi: laialt levinud arvamus, et plastnõud on steriilsemad kui klaasnõud, ei pea paika, tegelikult vahet ei ole.

Jaa, ma nägin ka seda! Minu meelest on väga tähtis juhtida inimeste tähelepanu teaduses valitsevatele eelarvamustele ja ebausule. Teadlased on muide üks ebausklikumaid inimtüüpe.

Miks mitte uuesti kasutada katseklaase ja pipette? Neid saab pesta ja steriliseerida. Ja plastkonteinerite asemel saab kasutada nii klaasist kui ka komposteeritavaid lahendusi – viimatinimetatud on pealegi mitu korda odavamad. Miks peab külmikus olema just –80 kraadi? Mis muutuks, kui oleks –70? Peale selle, et energiakulu väheneb umbes 30% ... On palju asju, mida tehakse pelgalt harjumusest.

Mõnikord teadlased lihtsalt ei taha midagi muuta, isegi kui see ei mõjutaks töö kvaliteeti. On vaja teadvustada, et me kõik anname oma osa kestlikkusse. Teadlased on tegelikult ühed kõige suurema mõjuga inimesed maailmas.

Teie eestvedamisel loodud raamistikuk LEAF, mille eesmärk on aidata ühtlustada kestliku laboriteaduse standardeid, katsetati esimest korda aastatel 2018–2020. Mis on tänu sellele raamistikule Ühendkuningriigis muutunud?

Minu jaoks on LEAF vahend, mis aitab panna teadlasi kestlikkusele mõtlema ja anda neile mõistlikke soovitusi, mida paremini teha. Alguses tulid paljud kestliku teaduse algatused USA-st, aga nüüd on esirinnas Ühendkuningriik. Ja ma ei usu, et asi on ainult LEAF-is.

Kui legendaarne [BBC teadussaadete tegija] David Attenborough tuli välja „Sinise planeedi“ dokumentaalsarjaga, hakkasin saama e-kirju teadlastelt, kes muretsesid, et nad kasutavad oma laborites liiga palju plasti. Keegi ei olnud varem taibanud küsida, mis saab vaid üks kord kasutatud plasttarvikutest edasi. Nii et Attenborough-taoline rahvuslik ikoon, keda kõik telerist nägid, võib palju muuta.

Tegelikult on selles osas üsna muljetavaldav ka Ühendkuningriigi valitsus. Enne kui Theresa May peaministriametist lahkus, seadis ta riigi ametlikuks eesmärgiks, et aastaks 2050 oleme CO₂-neutraalsed. Ühendkuningriik oli üks esimesi, kui mitte kõige esimene lääneriik, mis seadis endale CO₂-neutraalsuse eesmärgi.

Praeguseks järgib LEAF-i programmi juba enam kui 2000 laborit üle terve maailma. Mida teilt alustades enamasti küsitakse?

Alguses küsivad kõik: „Kui palju see aega võtab?“ „Mida ma tegema pean?“ Teadlased on üldiselt väga hõivatud ja tahavad kohe asja kallale asuda. Hinnanguliselt 60% tahab, et neile lihtsalt öeldaks, mida teha. Umbes 20% teadlaste jaoks on kestlikkus südameasi ja nad on valmis selle nimel osalema aruteludes, valima eri variantide vahel, võtma aega. Noh, ja ülejäänud ütlevad, et nad ei tegele sellega.

Need protsendid on muidugi pisut meelevaldsed, aga enamik inimesi otsib lihtsalt juhiseid, et paremini mõista, mida nad saavad teha.

Kas neid üllatab, et te neid kaasata soovite ja neilt tagasisidet küsite?

Võib öelda küll. Pigem üllatab neid aga muidugi see, et laborikeskkonnas on üldse võimalik kestlikult tegutseda. Millegipärast arvatakse, et kodus ma ju võin sorteerida ja taaskasutada, aga laboris seda teha ei saa.

Varustuse ja materjali haldamine on laboritöö põhialus. Kui seda arukalt teha, on teadustöö tulemused täpsemad ja võrreldavamad, kõikvõimalikud kulud aga väiksemad.

Kas LEAF-iga on liitunud ka mõni Baltimaade või Skandinaavia labor?

Skandinaaviast on LEAF-i suurim klient Kopenhaageni Ülikool. Aga rohkem pole neist piirkondadest asutusi meie algatusega liitunud. Vähemalt mina pole kuulnud ühestki rohelabori algatusest Baltimaades.

Ma arvan, et see on Eestile suurepärane võimalus teistele eeskuju näidata. Hakake rohelaboritega pihta: uurige, mida mujal tehakse, seadke endale eesmärgid, leidke abi, hinnake kestliku tegevuse mõju, jagage oma avastusi ja mõtteid teistega – tehke nad kadedaks! Niimoodi levib kestlik mõtteviis kõige paremini.

Maailmas on kliimakriis ning me peame leidma viisi, kuidas sellega toime tulla ja asju mitte hullemaks ajada. Meil kõigil on kohustus tulevikule mõelda ja ülikool on tulevikule mõtlemise kants.

Oma eelmise töökoha, Londoni Ülikooli Kolledži näitel olete öelnud, et teaduslaborid tarbivad õpperuumidega võrreldes ruutmeetri kohta 3–10 korda rohkem energiat. Kuidas saaks ülikooli juhtkond ja hoonete haldajad aidata teadlastel muutuda kestlikumaks?

On palju praktilisi asju, mida saab ära teha. Ainuüksi see, kui kustutada tuled ja lülitada seadmed välja, kui neid parajasti ei kasutata, annab tohutu säästu.

Muidugi on teadusrajatiste suur mure see, et armastatakse suuri aatriumeid, kõrgeid lagesid ja klaasseinu. See on ilus ja avar, aga kütmise või jahutamise mõttes täiesti kohutav. Lõviosa energiast kulubki ventilatsioonile ja temperatuuri reguleerimisele. Õnneks ei asu Eesti lõunas ja ruumide jahutamisele ei pea eriti kulutama, aga ekvaatorile lähemal asuvates riikides on see suur probleem.

Käisin kümmekond aastat tagasi Singapuris. Mind rabas, kui palju jahutusseadmeid oli vaja laborites jaheda temperatuuri hoidmiseks. Aga tuleb arvestada, et seal on troopika, õues on niiske, sooja on 35 kraadi ja laboris muidu tööd teha ei saa.

Üks mu koolikaaslane elab Dubais. Ma ei kujuta ette, kuidas sellised kohad kliima kiiret muutumist arvestades tulevikus toimivad. Kui palju tuleb teha kulutusi, et hoida lihtsalt normaalseid elamiskõlblikke tingimusi ...

Kliimakriis sunnib meid tahes-tahtmata tervet elu ümber korraldama.

Nii see on. Ka Ühendkuningriik ei ole harjunud sooja kliimaga. Sealsed inimesed ega majad ei ole loodud praeguste suurte temperatuurimuutuste jaoks. Meil oli varem suvel üks-kaks kuuma päeva, kus termomeeter näitas üle 30 kraadi. Nüüd on umbes kuu aega järjest +32. Ühendkuningriigis pole kunagi varem selliseid kuumalaineid olnud.

Jahutamine võtab palju rohkem energiat kui kütmine. Biopangad vajavad tohutuid külmutusruume. Kui sügavkülmikud jäävad pikemaks ajaks liiga sooja keskkonda, lähevad nad katki ja proovid saavad hukka. Igasse laborisse tuleb paigaldada kliimaseade, aga see suurendab energiatarbimist umbes poole võrra. Absurdne!

Ka haiglad ei ole suurteks temperatuurimuutusteks valmis. Kuumalainete ajal on palju rohkem südame-veresoonkonnahädasid, insulti, krambihooge ja epilepsiat. Kunagi varem pole nii palju räägitud sellest, et kuumadel päevadel on haiglad täis. Mis juhtub siis, kui sellist aega on veel rohkem; kui haiglate seadmed hakkavad kuumuse tõttu üles ütlema?

Me peame keskkonna ja selle säästmisega arvestama igas pisiasjas. Ka laborite ehitamine ja töökorraldus, teadus- ja õppetöö peavad olema kestlikud. Praegu on see veel vabatahtlik, aga varsti enam mitte – kas siis seepärast, et muutuv kliima sunnib meid endaga arvestama, või nõuavad seda eeskirjad. Küsimus on selles, kumb juhtub enne.

Seitse kasulikku fakti, millele teaduslabori kulude vähendamisel mõelda

• Autoklaavide moderniseerimine võib veekulu vähendada kuni 90%.
• Ühekorra-plasttarvikute asemel komposteeritavate lahenduste kasutamine võib olla 50% odavam, üleminek klaasnõudele veelgi soodsam.
• Labori sügavkülmiku ümberseadistamisel –80 kraadilt –70 peale väheneb energiakulu ligi 30%.
• Tööreiside vähendamine hoiab kokku aega ja kahandab nii labori kui ka teadlase CO₂ jälge.
• Enamik teaduslabori kuludest on tavaliselt seotud ventilatsiooni ja muude seadmetega. Töövälisel ajal on mõistlik suurem osa neist välja lülitada.
• Materjale, sh lahuseid on võimaluse korral odavam ise valmistada – vajaduse järgi valmistamisel ja kasutamisel läheb vähem raisku.
• Peaaegu kõike on võimalik puhastada ja taaskasutada.

Allikas: Martin Farley