Tartu toomkiriku varemete all on võimalik kogeda sealse ruumi ja koha ajalugu heli kaudu. USA-Eesti päritolu kunstniku Patrick Tubin McGinley heliinstallatsioon „Aja kaja“ kutsub kuulajaid mõtisklema varemete tähenduse ja tuleviku üle.

Kuigi heli on vanem kui kõnekeel või ükskõik milline inimtekkeline kultuur, kiputakse helikunsti ja selle alaliike – heliinstallatsiooni, -skulptuuri jne – ometigi pidama kujutava kunsti äärealale kuuluvaks. Sagedamini luuakse linnaruumi ilmestamiseks ikka skulptuure ja arhitektuurseid vorme, harvemini helikunstitaieseid.

Üks põhjus on kindlasti heli kui väljendusvahendi pretensioonikus – eeldab see ju sobivat keskkonda, kus see ruumiga kokku kõlaks.

Patrick Tubin McGinley loodud heliinstallatsioon „Aja kaja“ (tehnilise lahenduse autor kunstnik Martin Rästa) koosneb eri kihistustest, mis sümboliseerivad Tartu toomkiriku ajaloo erinevaid ajajärke. Nii saavad kuulajad tajuda näiteks keskaegse kiriku ruumiakustikat ja kuulevad kontide klõbina imitatsiooni, mis meenutab meile, et varemetealune on surnute puhkepaik.

Sujuvalt muutub see kõik kahvlite ja nugade kõlksatusteks ning jutusuminaks. See tuletab küll meelde 2022. aasta kirglikku diskussiooni varemetesse luksusrestorani ehitamise üle, kuid installatsiooni kontekstis kannab sügavamat küsimust: kas varemed kui ajaloomärgid on mõeldud säilitamiseks või ülesehitamiseks? Millist tähendust kannavad toomkiriku varemed meie jaoks praegu?

McGinley on 2023. aasta kevadel varemetes salvestanud maa-aluseid helisid ja vibratsioone, mida tekitab peaasjalikult all-linna liiklus. Linnakära ja -müra jõuavad salamisi Toomemäe vaikusesse, tähistades sel moel meie kaasaega, kus kunagisest kirikuhoonest ja matmispaigast on saanud linnasüda ning -sümbol.

1948. aastal võttis prantsuse helilooja Pierre Schaeffer esimest korda kasutusele termini heliobjekt. Nii nimetas ta Prantsuse Raadio arhiivist kogutud igapäevahelisid, mida kasutas uute helikompositsioonide loomiseks. Nagu Schaeffer, kogub ka McGinley maailma eri paigust leitud helisid arhiivi ja kasutab neid oma loomingus.

Patrick Tubin McGinley (kunstnikunimega murmer) on sündinud 1975. aastal USA-s. 1996. aastal asus ta elama Euroopasse.

Ta on õppinud Pariisis füüsilist teatrit ja löönud ka Eestis kaasa mitmes teatriprojektis, viimati 2021. aastal Samuel Becketti teose võrukeelses lavastuses „Godot’d uutõn“.

Praegu elab MGinley oma perega Viljandimaa metsade vahel, kus tegeleb vabaloominguga ja teeb iganädalast ülemaailmset raadiosaadet „Framework Radio“ välisalvestamise teemal.

McGinley kasutab välisalvestamisel kohaspetsiifilisi leidobjekte ja -esemeid, konkreetseid kohti ja hetki, et luua heli kaudu seoseid inimese ja füüsilise ruumi vahel.

Teisiti öeldes sõelub ta välja helid, mis enamasti sulavad ruumis kõlavate helide rägastikku (söe praksumine, kapiukse kriuksatus, kärbse sumin aknal, inimese enda hingamine jne). Igapäevased märkamatud helid muutuvad üksikuna võttes inimkõrvale ootamatult võõraks ja abstraktseks.

McGinley heliinstallatsioon „Aja kaja“ aitab meil mõtestada ning käe ja silmaga tajuda haaramatut ajalugu, meenutades toomkiriku varemete olulisust ja erilisust.

Neli küsimust helikunstnikule

Patrick Tubin McGinley, kuidas jõudsid helikunsti juurde?

Mind tõi eksperimentaalse muusika ja helikunsti juurde nooruspõlve muusikamaitse: otsisin vähem instrumentaalseid ja rohkem uurimuslikke helisid. Viimast eriti siis, kui 21-aastasena Euroopasse kolisin ja Pariisis füüsilist teatrit õppima asusin. Hakkasin varasemast enam tundma huvi leidhelide ja välisalvestamise vastu. Mu helieksperimendid algasidki õpingute käigus, kui tegin teatrietendustele elavat muusikat, mille aluseks olid lavalt püütud ja salvestatud helid või elemendid (nt kivid, paber, vesi). 1998. aastal ostsin juba oma salvestusseadme ja hakkasin looma oma välisalvestiste kollektsiooni.

Mis tõi sind Eestisse ja mis sind Eestiga seob?

2004. aastal soovitas sõber külastada Mooste külalisstuudiot MoKS, mis sel ajal korraldas suvesümpoosione ja kunst-nike residentuuri. Jõudsin sinna 2005. aastal ja olin kohe võlutud Eestist, siinsetest metsadest, inimestest ja vaikusest. Tulin järgmistel aastatel juba pikemalt ning 2009 kolisingi püsivalt Eestisse. Nüüd on mul siin oma pere ja kodu.

Milles seisneb sinu raadioprojekt?

„Framework Radio“ sai alguse 2002. aastal Londonis. Sellest on välja kasvanud iganädalane ühetunnine saade, mida edastatakse 14 raadiojaamas üle maailma ning paljudes veebikanalites. Tegemist on kogukonnapõhise saatega, mis tutvustab üle maailma töid kunstnikelt, kes kasutavad mingil viisil oma loomingus välisalvestust. Nüüd, enam kui 20 aastat ja 850 saadet hiljem, ei kujutaks ma elu ilma selleta ettegi.

Mida tähendavad varemed sulle?

Mu loomingus on pikka aega olnud läbiv teema kaja. Kasutuseta seisvad ruumid, varemed, tehased, mahajäetud töö- ja eluruumid – neid olen püüdnud oma loomingu kaudu uurida. Mind huvitavad nn leitud kohad, mis resoneerivad inimtegevusega minevikus ja mis on justkui salvestanud selle oma mateerias, et nüüd meie olemasolu kaudu taas kuuldavaks saada. Neil kummitustel või kajadel on rääkida lugusid minevikust, olevikust ja tulevikust – kui oleme vaid valmis kuulama.