Immanuel Kant oli kirglik raamatusodija
Silmale nähtamatu saab nähtavaks Tartu Ülikooli raamatukogu väikeses toakeses. Siin ilmuvad taas päevavalgele sajanditevanused saladused.
Korrus null, ülikooli raamatukogu Akadeemia tänava poolse valvelaua juurest trepist alla. Tavaline raamatukogukülastaja ei pääse siia kunagi. Alumistel korrustel peituvad raamatukogu hindamatud aarded, mis tuuakse mõnikord restauraatori või uurija soovil ühte väikesesse toakesse. Neid lehitsetakse siin vaid kinnastes, tehakse peaaegu et hinge kinni pidades mõned ülesvõtted ning siis viiakse tagasi hoidlasse.
Koridorist vaadates on selle toa uks kõigest üks ilmetu beež uks paljude teiste seas. Lood ja saladused, mis siin ruumis ilmsiks tulevad, on aga kaugelt muud kui ilmetud.
Kui ülikooli raamatukogu infosüsteemide osakonna projektijuht Aare Vesi, kel haridus nii fotograafias kui ka infotehnoloogias, oma töökabineti ukse paotab, on seal harjumatult pime.
„Statiive palun mitte mingil juhul müksata!“
Iga seansi eel teeb ta malelauda meenutava mustvalge ruudustiku abil siiski kalibreerimise, et nii valgustid kui ka kaamera oleksid täpselt paigas.
Enne, kui Vesi kaamerat ja prožektoreid näitab, peab ta ajakirjanikule minutipealt tunniajase loengu.
Määratu kasuga tehnoloogia
Multispektraalfotograafia pole uus tehnoloogia.
Külm sõda, 1970-ndad. Kosmosest tehtud satelliitülesvõtted erinevates spektrivärvides võimaldasid välja luurida vaenlase saladusi, mida kiivalt varjata püüti: tuumarajatisi, raketišahte, luurekeskuseid.
„Militaarvaldkond on alati olnud tehnoloogiavaldkonna vedur,“ ütleb Vesi.
See tehnoloogia ei aidanud ameeriklastel ainuüksi venelaste järel nuhkida. Peagi leiti, et satelliitülesvõtete abil on võimalik kosmosest tuvastada, kus leidub nafta- ja gaasimaardlaid. Kivimi spektraalmuster on reetlik.
„Meie, inimesed, näeme elektromagnetkiirgusest vaid murdosa, mille lainepikkus jääb 400 ja 700 nanomeetri vahele,“ kirjeldab Vesi.
Oma tööruumis ei piirdu ta nähtava valgusega, kasutuses on ka infrapuna- ja ultraviolettvalgus.
„5G-mobiililevi tekitab inimestes hirmu, aga needsamad inimesed ei karda päikest, wifit ega mikrolaineahju,“ ütleb Vesi. Ka wifivõrk ja mikrolaineahi kiirgavad laineid, mida me näha ei suuda. Kui mikrolaineahi on korrast ära, võib piruka soojendamiseks kasutatud lainehulk tekitada korraliku segaduse koduses juhtmevabas internetis.
„Inimene näeb kõige paremini rohelist lainepikkust. Põhjusega: aastatuhandete jooksul oleme me pidanud rohelises metsas silmad hoolega lahti hoidma, sest seal võib peituda keegi, kes tahab meid nahka pista,“ kõneleb Vesi.
Aerofotodel spektreid analüüsides on võimalik leida miinivälju – ülestuhnitud mulla värvispekter on teistsugune kui mineeritud ala ümbritseval põllul või heinamaal.
Multispektraalfotograafia võib olla abiks põuaohtlike põllumaade hindamisel: piirkonnad, kus põud teeb kõige rohkem kahju, on võimalik fotodelt välja raalida. Metsamehed saavad aerofotode abil välja selgitada metsaalad, kus üraskid möllama on läinud. Nii säästavad nii põllu- kui ka metsamehed priskelt jalavaeva.
Arstidele paistab multispektraalülesvõttel kasvajakude teistmoodi kui terve kude.
Aare Vesi alustas selles ruumis tööd kaks aastat tagasi, septembris 2021.„Testperiood kestab siiani. Erinevaid materjale on nii palju. See jääbki kestma,“ ütleb ta.
Siin, selles väikeses pimedas toas on katsetatud Tartus Ukraina jaoks valmistatud varjevõrke, saamaks aru, kuidas materjalid valgust tagasi peegeldavad ning millistest materjalidest oleks kõige mõistlikum võrke kokku punuda, et neist lahinguväljal kõige rohkem kasu sünniks.
Peamine töö käib aga raamatutega. Esialgu oli plaanis tehnoloogiat katsetada anatoomiaatlastega. Neid on raamatukogu varudes hulgem ning võinuks arvata, et anatoomiat tudeerivad tudengid on neid aegade jooksul oma juurdekirjutuste ja sirgeldustega õnnistanud. Hea turvaline katsematerjal – ei pea kohe riskima peost pudeneva haruldusega.
Kuid võta näpust. Tudengid olid loomulikult atlastest õppides neis olulisimaid kohti alla jooninud ja hüüumärke lisanud, aga keegi polnud olnud raamatu peale sellises vihakires, et oleks hakanud seda põhjalikumalt sodima. Sama ei saa aga öelda maailmakuulsa filosoofi Immanuel Kanti kohta.
Kanti ekstaas lehekülgedel
Alexander Gottlieb Baumgarteni ladinakeelne „Metafüüsika“ on Tartu Ülikooli raamatukogu varamus eriline.
See 1757. aastal trükist ilmunud teos on pärit filosoof Immanuel Kanti raamatukogust. Siinsesse raamatukokku sattus see Kanti õpilase, ülikooli filosoofiaprofessori Gottlob Benjamin Jäsche kaudu.
„Immanuel Kant on selle raamatu süstemaatiliselt täis sodinud. Kui lehekülgi napiks jäi, siis kleepis neid veel juurdegi,“ kirjeldab Vesi.
Esimestel lehekülgedel on Kanti kommentaarid ja sapised märkused veel selged ja loetavad, ent mida lehekülg edasi, seda segasemaks käekiri muutub. Lõpulehekülgi katavad lihtsalt voogavad lained. „Ma nimetaks seda metafüüsiliseks ekstaasiks. Mõte on kapanud valguskiirusel, käsi pole järele jõudnud,“ märgib Vesi.
„Metafüüsika“ ilmumise järel oli Kant selle teose visa oponent. Ta vahutas vihast ja see viha on raamatust näha. Möödus aga kümme aastat, Kant sattus „Metafüüsikast“ vaimustusse ja võttis selle kasutusele oma loengutes.
Seniuurimata saladused
Aare Vesi kätte on jõudnud ka õhukesed vahapaberilehed. Selle rohkem kui sada aastat vana paljundusmeetodiga kopeeriti Eesti Vabariigi esimestel aastatel Tallinna linnaarhiiv. Nüüd on tint lagunenud ja dokumendid loetamatud. Multispektraalülesvõtete abil saaks neid kunagisi dokumente veel lugeda.
„Materjali selles Tallinna linnaarhiivi fondis oleks kümnete magistri- ja doktoritööde tarbeks,“ arvab Vesi.
Multispektraalfotograafia võimalused raamatukogudes ja muuseumides avavad tee saladusteni, mida seni polnud võimalik uurida.
Maalid – ülemaalingud, kunstniku signeeringud, mis peidus maalikihi all.
Võltsingud.
Pärgament, mida keskajal mitu korda kasutati, nühkides vana kirja nahalt maha.
Vesi nimetab ühe eredama näitena Egiptuse vaarao lapsesokki, mida aegade jooksul oli nõelutud 14 erineva lõngaga, mis silmaga vaadates näisid kõik ühesugustena. Alles multispektraalfotograafia tõi nõelumissaladuse päevavalgele.
Tööd on lõputult, usub Vesi.
„Siin pimedas toas olen ma päevas lühikest aega. Teen ülesvõtted. Edasise statistilise analüüsi teen ülakorrusel, seal on päevavalgust ka,“ lisab ta.
Värvilised tuled, mis meenutavad ööklubi, kustuvad.
Villu Päärt
ajakirjanik
Lisa kommentaar