28. detsembril tähistab oma 95. sünnipäeva teenekas eesti keele emeriitprofessor akadeemik Huno Rätsep – möödunud sajandi teise poole säravaim eesti keeleteadlane, kes juhtis 1960.–1970. aastatel eesti keeleteaduse uuenemist.

Huno Rätsep sündis 28. detsembril 1927. aastal Tartus, tema lapsepõlve mängumaad olid Ülejõe linnaosas ja Raadil. Ta lõpetas Tartu Ülikooli 1951. aastal soome-ugri keelte erialal. Huno Rätsep alustas oma teadlaseteed keeleajaloo uurijana, aga 1960. aastatel pani aluse Generatiivse Grammatika Grupile, mille liikmed tõid moodsa sünkroonse keeleteaduse meetodid eesti keele uurimisse. Samas jätkas ta ise ka keeleajaloo teemadega. Püsiva koha eesti keeleteaduses on leidnud nii tema doktoritööl põhinev monograafia „Eesti keele lihtlausete tüübid“ (1978) kui ka „Sõnaloo raamat“ (2002).

Huno Rätsepa pikas eluloos on ühendatud eesti keeleteaduse minevik, olevik ja tulevikuvaatedki. Tema esimesi õpetajaid Tartu Ülikoolis oli Johannes Voldemar Veski (1873–1968), aastakümneid töötas ta koos oma professorite Arnod Kase (1902–1994) ja Paul Aristega (1905–1990) ning õpilaste, hilisemate professorite Tiit-Rein Viitso (1938–2022) ja Haldur Õimuga (snd 1942). Huno Rätsepa juhendatavad on olnud praegused professorid Birute Klaas-Lang, Karl Pajusalu ja paljud teised eesti keeleteadlased. Temal on olnud keskne koht eesti keeleteaduse järjepidevuse hoidmisel.

Huno Rätsepa elutöö kohta saab lugeda tema kodulehelt.

Soovime armastatud õpetajale tänasel tähtpäeval head tervist, jätkuvat rõõmu ja ikka põnevaid leide keeleteaduse radadel!

Kolleegid ja õpilased eesti ja üldkeeleteaduse instituudist