Kajakakoloonias Eesti lipu all
Kui agusihvkalikult kõik ausalt ära rääkida, siis tegelikult meeldivad mulle kalad. Sel suvel leidsin aga end, ökotoksikoloogist kalauurijat, ühtäkki keset kajakakolooniat linnupoegi rõngastamas. Nüüd juba meeldivad mulle natukene linnud ka.
Meil on vahva töörühm, kus me uurime eri loomaliikide – merekarpidest rukkirääkudeni – evolutsiooni ja füsioloogiat ning seda, kuidas inimtegevus neid mõjutab. Töörühma juhib loomaökoloogia kaasprofessor Tuul Sepp, kajakate uurimine on aga meie prantslasest järeldoktorandi Jeffrey Carbillet’ projekt.
Eesmärk on teada saada, kas looduskeskkonnast pärineva n-ö loomulikul teel reostunud kala söömine mõjutab vanalindude ja linnupoegade tervist ning kuidas see mõju üksikutel poegadel avaldub. Plaan nägi ette, et toidame Matsalu lahe suudmes asuval Kakrarahul pesitsevaid kalakajakaid erineval määral reostunud kaladega.
Esimest korda sattusin Kakrarahule varakevadel, kui meie töörühm tutvus tulevase eksperimendi tallermaaga. Merd kattis siis alles pragusid täis jää. Maad ennast polnudki selle tohutu jäälasu alt hästi näha – vaid moreenkruusaga kaetud jääpangad lubasid aimata, et miski seal all pidi neid ülestikku lükkama.
Tuhande pesa uurimine
Ühtäkki oli aga käes kevad ja viimaste jääpankade sulamise aegu alustasid pesapunumist varakult saabunud kalakajakad. Kakrarahu kajakad on muide üks paremini uuritud kajakakolooniaid maailmas – ornitoloog Kalev Rattiste on nende elu uurinud aastakümneid. Uuringutesse oli jäänud mõneaastane paus ja nüüd oli uhke tunne zooloogide jaoks sedavõrd tuntud keskkonnas taas eksperimenti teha.
Kajakate toitmine kalaga on lihtne. Selleks tuleb kõigepealt püüda reostunud Kieli lahest suure teaduslaeva põhjatraaliga 100 kilo soomuslesta ja seejärel osta Peipsi kaluritelt 100 kilo merereostusest puutumata Peipsi särge. See 200 kilo kala tuleb – mõistagi saastumata ja saastatud kala eraldi – peenestada võimalikult ühtlaseks massiks, pakkida võrdsete osadena karpidesse, külmutada ja hiljem tarida merd mööda saarele. Käkitegu.
Ent veel enne seda, kui saime kajakatele kala pakkuma hakata, alustasime rändelt saabuvate kajakate pesade ülesmärkimist. Käisime saare iga päev sammhaaval läbi ja tähistasime kõik uued pesad puidust kaika abil. Iga pesa sai oma numbri, mille märkisime spetsiaalselt selle uuringu tarbeks tehtud mobiilirakendusse. Kokku kogunes andmebaasi umbes tuhat pesa.
Vanalindude toitmine algas pärast esimeste munade munemist. Sulatasime igal hommikul portsu kalakooki – seda pruuni haisvat peenestatud kala massi sai üks linnupaar paarsada grammi päevas.
Sättisime portsjoni pesa kõrvale kivide abil kindlalt paika ja hoidsime varjetelgist silma peal, et näha, kas vanalinnud selle pudru kõik ka nahka pistavad. Pistsid küll ja täitsa isukalt! Vahva oli vaadata, kuidas pesa kõrvale justkui võluväel ilmunud kalakook linnupaari poolt rõõmsalt vastu võeti ja nokatäite kaupa kordamööda ampsates ära söödi.
See rutiin kestis kuus nädalat. Merel töötades on rutiin muidugi teistsuguse tähendusega, sest kõik sõltub ilmast. Oli juhuseid, kui paarisajameetrine mereretk mandrilt laiule oli liiga ohtlik, et seda väikese kummipaadiga ette võtta. Sellegipoolest leidus piisavalt ka „karvase merega“ päevasid, kui seda tegime. Hoidku selle eest, kui keegi midagi olulist mandrile unustas või poolest päevast saarelt lahkuma pidi – sõudmislihased said nende nädalate jooksul omajagu trenni.
Saare vallutavad tibud
Sedamööda, kuidas kevadest sai tasapisi suvi, kattus saar pesatähistega nagu okkaline siil. Esimestel kajakapaaridel said kalakoogid söödud ja kurnad täis munetud ning peagi hakkasid kooruma tibud.
Nüüd oleks justkui keegi vajutanud kajakate peas nuppu, mis muutis senised sõbralikud ja aeg-ajalt kilkavad linnud päevapealt põrgulikeks kakaga tulistavateks ja nokaga virutavateks hävituslennukiteks. Eks see ole ka mõistetav: inimhiiglased vantsisid mööda rohtunud saart küll ettevaatlikult, kuid kõikjal ringi uitavatele tibudele siiski ohtlikult ligidal.
Eriti hulluks läks asi siis, kui hakkasime tibusid rõngastama ja neilt analüüsideks proove võtma. Linnupojad tuli ju üle mõõta ja kaaluda, kakaports plastkotikesse püüda ja veenist tilk verd koguda. Isana mõistan kajakavanemate muret ülihästi. Proovid said kogutud plaaniga kirjeldada võimalikke toksilistest ainetest põhjustatud muutusi linnupoegade tervisenäitajates – näiteks stressihormoonide tasemes, immuunvastuses (valgete vereliblede hulk) ja oksüdatiivse stressi näitajates. Lisaks mõõdame hiljem vanalindude telomeeride pikkust, et saada aimu nende füsioloogilisest vanusest, ja hindame tibude mikrobioomi mitmekesisust väljaheidetes.
Kurjad linnuvanemad ei ole ornitoloogidele muidugi uudis. Võrreldes kakkude ja kotkastega tunduvad kajakad veel isegi leebed olevat. Siiski võis saarel töötades päeva jooksul liialdamata sada korda nokaga mööda pead saada – ja nii tugevalt, et hoolimata kaitsvatest nahkmütsidest ja kapuutsidest õhtuti pea kumises ja valutas. Tuli midagi ette võtta.
Varasematest kajakauuringutest on teada, et eriti agressiivselt rünnatakse grupi kõige pikemat ja erksavärvilisemat inimest. On teada juhuseid, et kui inimene enesekaitseks puutokki pea kohal hoiab, keskenduvad linnud pigem toki ründamisele. Selliselt mõeldes jõudsin lihtsa lahenduseni: võtsin pooleteisemeetrise sirge plasttoru, teipisin selle otsa käepärase Eesti lipu ja torkasin kogu rakenduse seljakotti püsti.
Selle uskumatult lihtsa ja loogilise lahenduse tulemusena sain Kakrarahu uuringute ajaloos esimeseks inimeseks, kes suutis töötada tibusid täis saarel terve päeva, ilma et kordagi nokaga pihta saaks. Vaid kakatulistamise vastu Eesti lipp ei aidanud ...
Väga värskendav oli veeta oma nädalad linnupoegade ja kajakapesadega, aeg-ajalt merikapsast hammustades ja kaugusse vaadates. Kajakapoegadelt võetud kaka- ja vereproovid on nüüd külmikus ja ootavad laboritöid. Nende mõõtmisega jätkub tööd terveks talveks.
Miks on kalakajakas hea uurimisobjekt?
Jeffrey Carbillet, ökoloogia ja maateaduste instituudi järeldoktor
On terve hulk varasemaid uuringuid, mis näitavad, et toksilistel ainetel, näiteks elavhõbedal, on mõju lindude sigimisedukusele ja ellujäämisele. Pikaealised merelinnud nagu kalakajakas (Larus canus) on teadlaste jaoks erilised, sest nendeni jõuab reostusainete kokteil nii maad kui ka merd mööda. Nad on toiduahela tipus, mis tähendab, et reostunud toit mõjutab neid rohkem kui ahela alumisi lülisid. On hästi teada, et suurim püsiv toksiliste ainete sisaldus on just toiduahela tipus paiknevate liikide organismis. Oma pikaealisuse poolest on kalakajakad inimestega mõnevõrra sarnased ja see teeb uuringu tulemused meie jaoks eriti asjakohaseks: reostuse mõju inimese elueale pole võimalik laboris uurida, kuid pikaealised merelinnud on niisuguseks uurimistööks unikaalne võimalus.
Randel Kreitsberg
TÜ ökotoksikoloogia teadur
Lisa kommentaar