Ruth Kalda on perearst, kahe lapse ema, peremeditsiini professor, teadlane, maratonijooksja, teadusnõukoja liige. Tänavu lisati ta edukate naisteadlaste portaali Academia Net.

Ruth Kalda vaatab välja Tartu Ülikooli Lossi tänava õppehoone aknast. Munakivisillutis ronib mäkke, Inglisilla poole. Päike paistab raekoja poolt, ilus, hommikune.

Lossi tänava mäkketõus on sügisesel Tartu linnamaratonil rängim – mõeldud selleks, et niigi väsinud jooksjatest viimsedki jõuvarud välja pigistada.

„Mida ma seda tõusu pidi joostes mõtlen? Mõtlen, et pärast tõusu tuleb langus. Ainult üks väike ring ümber toomkiriku ja siis saab minna Vallikraavi tänavat pidi alla. See on suur langus. Siis on finiš. Sellel tõusul ei tohi ennast hingetuks joosta, rohkem on kaotada kui võita.“

Munakivisillutis on jooksmiseks väga kurnav. Seetõttu valib ta kõnnitee.

Jooksmine

Elu esimese maratoni jooksis Ruth Kalda 2004. aastal Helsingis. Andmebaasi marathon100.com andmetel on ta praeguseks tulemuse kirja saanud 39 maratonil.

PORTREE Ruth Kalda auhinnaga 2.jpeg

Ruth Kalda on koos heade sõprade ja kolleegidega mitu korda osa võtnud ka Ironmani triatlonist. FOTO: erakogu

„Liikuv olen olnud kogu oma elu. Lapsena elasin Haanjas, Vastseliina kooli oli seitse-kaheksa kilomeetrit. Koolilaste buss käis, aga kellaajad ei pruukinud üldse sobida. Tuli ise hakkama saada. Käisin, et kiiremini jõuda, jooksin, talvel suusatasin. Mäletan kogu aeg seda saalimist. Suvevaheajal läksime poodi: seitse kilomeetrit sinna, seitse tagasi.

Suusatrennis käisin, suvel tegime suusaimitatsiooni.

Ülikooli tulles kadus liikumise motivatsioon ära, aga see tuli õnneks hiljem tagasi.

Ühel hetkel otsustasin, et hakkan maratoniks treenima. Hakkasin osalema lühematel rahvajooksudel – need on nagu kiirustrenn, sest võistlusel jooksed natuke kiiremini kui omapäi külavaheteedel. Mu abikaasa Mart Einasto oli selleks ajaks juba mõned maratonid jooksnud.“

Ruth Kalda maratoni tippmark on joostud Tallinnas. 3:25.

„Võti on selles, et ma olen järjepidev. Iga päev ei jõua jooksma, ja on kohti, kus see pole võimalik, aga kui on vähegi võimalik, siis mahutan jooksu oma päeva – see annab nii palju juurde. Reisidel on mul tossud alati kotis. On päevi, mil tunnen, et jooksmine ei anna midagi, olen nii väsinud. Aga mulle liikumine meeldib, sellistel päevadel lähen jalutama. Mulle meeldib ka kepikõnd, ja koeraga on vaja jalutada.

Tööpäeva lõppu teen pausi, käin jooksmas, siis teen tööd edasi. Jooksen tunni, kümme kilomeetrit nädala sees. Nädalavahetusel vahel ka kolm tundi.“

Puhkus

„Täna on ebatüüpiline puhkusepäev. Pärast intervjuud on mul kaks koosolekut, pärastlõunal ravimiuuringute eetikakomitee, õhtul koguneb teadusnõukoda pärast kuu aega kestnud pausi.“

Tüüpiline puhkusepäev?

„Elan maal, mul on suur aed, veedan aias üsna palju aega. Lilled, marjapõõsad. Monardad, liiliad, floksid, hostad õitsevad praegu. Mustad sõstrad on korjatud, muidu oleks nad maha varisenud. Tikreid põõsas veel söömiseks on, mulle meeldib põõsast noppida ja süüa, mitte panna külma ja sealt võtta.

Aias teen kõik ise. Meil on vana taluaed, vanad põõsad ja puud. See ei ole mingi stilistiline aed. Mul on seal nõgeseid – jätangi neid teadlikult, see käib asja juurde. Nõgest on hea kasutada, kas või väetiseks.

Muru ei ole meil kahemillimeetriseks pügatud, isegi võitlen selle nimel, et murul võiks lasta kasvada. Mulle meeldib, kui saavad õitseda valge ristik ja margareetad.

Talu on Unipiha külas. See küla nimi mulle meeldib. Pärast ülikooli tulekut elasin pikalt Tartus, 30 aastat. Korteris, pärast Raadil majas. Aga mul oli tunne, et tahaks maale tagasi. Haanjasse ma iga päev ei käi ja kahte maja omada ei ole mõistlik.

Meil on Unipihas saja-aastase ajalooga maja – savimaja, talvel soe ja suvel jahe, seinad umbes meetripaksused. Hästi mõnus. Vana rehielamu, vanasti olid ühel pool loomad, teisel pool inimesed; nüüd loomi enam pole. Kass on ja koer Karu: ema samojeed, isa karjakoer. Talle meeldib joosta. Abikaasaga käime jooksmas ja matkamas, koer peab olema selline, kes teeb meiega pikki rännakuid kaasa.

Kodust sõidan Maarjamõisa 20 minutit – nüüd on see ringtee ehitus, muidu oli 15 minutit. Tsuhh! Perearstikeskusse Lõunakeskuses sõitsin varem Raadilt sama kaua.“

Teater, muusika, kino?

PORTREE Ruth Kalda Matterhorni taustal.jpeg

Liikumisest rõõmu tundev Ruth Kalda satub ka mägedesse. Matterhorni taustal. FOTO: erakogu

„Võiks rohkem. Mul oli nägemata „Serafima+Bogdan“, neljapäeval lähen Rita Rayd kuulama. Kino jaoks aega ei jätku, ainult väga valitud filmid. Melchiori lähen kindlasti vaatama.

Paar aastat tagasi oli kava käia rohkem erinevates teatrites, ka väiksemates. Kahjuks lõi koroona selle plaani uppi.“

Koroona

Ruth Kalda on koroonapandeemia algusest saati juhtinud seireuuringuid. Selle aasta alguses liitus ta teadusnõukojaga.

„Nakatumislaine kogub tuure. Viies laine, või neljas? Oh, jumal, mul ei tule meelde, mitmes laine see juba on. Keeruline on öelda, kuhu see tipp projitseerub. Kui me vaatame riike enda ümber, siis neil on tipud saavutatud ja nakatumine on langustrendis.

Ma loodan, et sellist nakatumiste arvu, nagu meil oli veebruaris-märtsis, ei tule. Suurema tõenäosusega väidaks, et läheb kergemini, aga ennustamine ei ole üldse see, millega me tegeleme.

Küsimus pole selles, et vaktsiinid ei aita enam praegu levivate tüvede vastu, et nakatumist ära hoida. Ega nad väga hästi ei töötanud ka eelmiste tüvede puhul – küll paremini, aga mitte täiel määral.

Praegune omikron-5, aga ka varasem omikron-2 oskavad immuunkaitse eest põgeneda.

Olulisem sõnum on see, et vaktsineerimine hoiab jätkuvalt ära rasket haigestumist. See on võtmesõnum. Neljanda vaktsiinidoosi peaks tegema riskirühmadesse kuulujatele: üle 60-aastastele, noorematest neile, kellel on kroonilised kaasuvad haigused.

Meie analüüsid näitavad, et mõnevõrra, aga tõesti ainult mõnevõrra hoiab vaktsineerimine ära ka nakatumist.

Nende vaktsiinidega karjaimmuunsust vist ei tule. Päris palju on inimesi, kes on korduvalt põdenud. Nad on vaktsineeritud, jäänud haigeks ja hiljem veel uuesti nakatunud.“

Eesootav aeg

Märtsis ütles Lõuna-Korea vaktsiiniühingu president Ma Sang-hyuk, et neil, kes polnud selleks ajaks koroonat põdenud, ei ole tõenäoliselt sõpru. Enamik inimesi Eestis on kas vaktsineeritud või vähemalt korra koroonat põdenud.

„Antikehad on 90%-l inimestest. Me ei suuda eristada neid, kes lisaks vaktsineerimisele on haiguse ka läbi põdenud. Põdeda võib seda haigust ka nii, et ise ei teagi. Ma isiklikult arvan, et ma ei ole koroonat põdenud, aga ma ei tea seda. 10%-l elanikkonnast antikehi ei ole. See võib tähendada, et neil neid ei tekigi, või ka seda, et antikehad on mõõtmise hetkeks kadunud.“

Mis meid sügisel ootab? Koolid kinni?

„Kindlasti mitte. Nakatumisrisk on olemas, paljud nakatuvad nii, et lihtsalt ei tea, töökohal, teatris, lennukis. Tänaval ma maski ei kanna, aga tööl on mul mask ees. Käisin suvel välismaal, lennujaamas tekkis tunne, et peaks maski kandma, liiga palju rahvast. Isegi kerge põdemine reisil on väga vastik.“

Arstikutse

„Tahtsin saada algul õpetajaks. Ema oli algkooliõpetaja, mind võeti kooli kaasa, kui ma veel koolis käima ei pidanud. Õppisin tagapingis esimese ja teise klassi asju.

Soov arstiks saada tuli siis, kui ma hakkasin teadlikult mõtlema. Meil ei ole suguvõsas arste, aga oli eeskuju – külavelsker. Ta oli nii tore. Kui mul oli kõrvavalu, siis ta tuli koduvisiidile, ise valges riietuses, ja ma vaatasin, et küll on ilus.

Nüüd saan õpetaja rolli täita õppejõuna tudengite ees. Kaks ühes.“

Perearstisüsteem

Ruth Kalda kaitses 2001. aastal doktoritöö Eesti perearstisüsteemist. Ta on juhtinud Eesti Perearstide Seltsi ja kuulub ka praegu selle juhatusse.

„Kui ma hakkan perearstisüsteemile hinnangut andma, siis seltsi juhatuse liikmena ja ülikoolis selle eriala eesotsas olijana ma ei ole objektiivne. Arvan, et me oleme päris heas kohas, arvestades, millised on meie tööülesanded ja kui palju me praegu teeme. Oleme kiire arengu keskel.

Peremeditsiini algusaastail oli suur motivatsioon tehagi teistmoodi kui varem, arstidest said ettevõtjad. Perearstid, kes on nüüd pensionil, meenutavad siiamaani, kuidas neid survestati ettevõtjaks hakkama. Need ei ole alati positiivsed mälestused, pigem kohanemine.

Nüüdsed noored ei taha enam sellist survestamist, et ainult nii saab ja vaid üks vorm on õige. Kliinilist tööd ja ettevõtlust hästi ühendada ei tundu neile enam ainuõige tee, mõlemat hästi teha pole võimalik. Valikuvõimalusi peaks olema rohkem ja selles suunas me töötame. Põhjamaades on perearstikeskuse omanik omavalitsus, perearstid on ametis. Me peame ka sinnapoole liikuma.

Perearstil on tööülesandeid juurde tulnud, ta ei suuda seda kõike ära teha. On vaja rohkem tööjõudu, eri spetsialiste napib. Väga palju perearste on pensioniea piiril või juba pensionieas. Juurde ei tule nii palju, kui võiks tulla. Puudu on pereõdedest. Maal ei peaks inimesel olema raskem pääseda füsioterapeudi või vaimse tervise õe juurde, aga ka nende järele on kasvav vajadus.

Kui me 21 aastat tagasi rääkisime, et abi peab olema üle Eesti ühtlaselt kättesaadav, siis rääkisime perearstist ja pereõest. Enam see nii ei ole. Suurtes keskustes on lisavõimalusi. Toon alati näiteks Türi. Millised fantastilised võimalused: taastusravi, füsioteraapia, uuringud, radioloogia, hambaravi; aeg-ajalt võtab kirurg vastu. Türil puuduvad vaid haiglavoodid. Iseküsimus, kas neid voodeid on vaja.“

Miks eriarstid perearstide üle kurdavad?

„Eriarstid kurdavad, et perearstid ei võta erakorralise meditsiini koormust leevendada. Meil ei ole juba algusaegadest olnud kohustust osutada väljaspool tööaega erakorralist abi. Meil on hästitoimiv kiirabisüsteem, haiglate EMO-d. Nüüd on raske seda sissetallatud rada teisale keerata.

Kui aga osutub vajalikuks, et perearstid annaksid väljaspool tööaega hädalistele abi, siis peab selle nii rahastuse kui ka kõikide mudelite tasemel läbi mõtlema. Mitmetes riikides on sellised keskused haiglate juures – seal on labor, röntgen, ultraheli.

Me eestindasime Põhjamaade peremeditsiini õpiku. Selle peatoimetaja on Oslo Ülikooli professor Steinar Hunskar. Tema rääkis, kuidas nad juurdlesid, kus osutada väljaspool tööaega perearstiabi. Seda tuleb teha seal, kuhu inimesed pöörduvad. Inimesed on harjunud minema haigla EMO-sse. Seal peakski olema ka perearstiteenus, mis töötaks väljaspool tööaega. Tartus võiks see olla kliinikumi juures, Tallinnas ehk mitmes kohas, aga kindlasti ei saaks seda olla igas perearstikeskuses.“

Perearstide tulevik

„Hea on öelda, et perearstiresidentuur ei ole populaarne, aga meil on residentuurikohti ka kõige rohkem: on olnud 30–35, nüüd 40 kohta. Oleme need kohad ära täitnud, meil on olnud mõnel aastal isegi konkurss. Kõik ei sobi ka. Mõni on omandanud arstidiplomi mõnes teises riigis, eesti keel on puudulik. Ma tahan, et need kohad saaks täis häid lõpetajaid, selle nimel tuleb veel tööd teha.

Kes sisse saavad, on heade hinnetega ja tublid arstid. Probleem on selles, et nad ei lõpeta sageli õigel ajal, kuna residentuuriaega jääb ka pere loomine, mõni läheb vahepeal välismaale tööle.“

Mida toob tulevik?

„Praegu perearst veel geneetilisele uuringule suunata ei saa, aga tulevikus saab ta tellida geneetiliste riskide teste ka oma patsientidele ja nende uuringute eest tasub loodetavasti haigekassa. Personaalmeditsiin põhineb ideel, et patsiendil võetakse arvesse kõikvõimalikud isiklikud riskifaktorid, sealhulgas pärilikud. Riskihinnanguid mingite haiguste suhtes saab Eestis juba teha neile patsientidele, kes on hakanud geenidoonoriks. Eelnevalt peab olema selge, millised analüüsid on tõenduspõhised ehk haiguste ärahoidmisel tulemuslikud.

Ma olin südame-veresoonkonnahaiguste täppismeditsiini pilootprojekti eesosas. Selles projektis läheme edasi ühe suurema, rahvusvahelise uuringuga. Püüame uurida, kas varajane südame-veresoonkonnahaiguse geneetilisest riskist teadasaamine aitab inimestel teha teadlikumaid valikuid, et vähendada teisi terviseriske, näiteks suitsetamist ja liigset kehakaalu.

Ka rinnanäärmevähi projektiga minnakse edasi. Kavas on luua perearstidele eri töövahendeid. BRCA-geeni me kõik teame, aga BRCA-geeni kandjaid on rinnavähipatsientidest vaid kümnendik. Väga paljude väiksemate geneetiliste mutatsioonide tulemusel võib samuti tekkida suurem kogurisk ehk kõrgem polügeenne riskiskoor. Geneetiliste uuringutega saab määrata, kellel on tavariskist suurem risk rinnanäärmevähki haigestuda. Siis saab neid naisi juba varakult uuringutele suunata ja põhjalikumalt jälgida.“