Mäletan, et kirjutasin gümnaasiumi lõpuklassis proovikirjandi Mati Undi tsitaadi „Lõbusalt saeb inimkond oksa, millel ta istub“ ainetel. Mu kirjandusõpetaja oli lausa prohvetlik, sest mõni aasta hiljem, 2007. aastal oli see teema kirjandi riigieksamil ning osutus minu kodumaakonnas Pärnumaal konkurentsitult lõpetajate lemmikteemaks.

Viimastel aastatel järjest sagedasemaks muutuvad looduskatastroofid on inimkonna lõbususelt küll tuure maha võtnud, saagimine käib paraku aga sama, kui mitte suurema hooga edasi. Meele teeb morniks eriti see, kui osa inimesi kuulutab valjul häälel, et midagi pole lahti, kliimasoojenemine on müüt ja igaüks võiks tegutseda edasi omaenese parema äranägemise järgi.

Tunnustatud organisatsiooniuurija Mary Jo Hatch manitses juunis toimunud Delta majanduskonverentsil oma uuringu põhjal, et väliskeskkonnaga suhtlemisel tasub peale turundus- ja kommunikatsiooniinimeste kuulata ka kliente ja avalikkust. Liigne sissepoole pööratus võib ettevõttele lõpuks põhjustada majanduslikku kahju.

Ülemäärane enesekesksus pole hea üheski eluvaldkonnas. Selleks, et ühises maailmas hakkama saada, tuleb teha koostööd. Kui koopainimesed poleks avastanud, et üheskoos elades ja tegutsedes on ohutum ning tööd saab omavahel ära jagada, ei pruugiks inimkond koobatest siiamaani eriti kaugele jõudnud olla.

Looduse kroon, nagu kunagi uhkusega öelda tavatseti, ei ole inimene kohe kindlasti. Kui tahame end nii kutsuda, peame selle tiitli ära teenima. See tähendab, et peame hoolitsema nii enda ja teiste inimeste kui ka keskkonna eest. Vastasel korral – veel Eesti kultuuriklassikat tsiteerides – ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja.

Seda, et looduse võim on meie omast kujuteldamatult suurem, näitavad nii majesteetlikud maastikuvormid kui ka laastavad loodusõnnetused. Püüdkem siis tekitatud kahju hüvitada ja loodusele, millelt me nii palju võtnud oleme, ometi ka midagi tagasi anda.

Selle käigus ei tasu aga tegutseda uisapäisa, et kogemata heateo asemel mitte karuteenet teha. Õigeid otsuseid aitavad langetada asjakohased teadmised. Sellest ajakirjast leiab looduse ja inimese sideme kohta palju silmaringi avardavat teaduspõhist lugemist: loodusgeograaf Ülo Mander kirjutab põhjalikult kliima soojenemisest ja Euroopa rohepöördest, ökoloog Virve Sõber räägib kimalaste käekäigust ja taimebioloog Hannes Kollist tutvustab intervjuus teadlaste tööd põuakindlate taimede aretamisel. Head lugemist!