„Mul oli kaks aastat pedagoogilises instituudis inglise keelt õppides kohutavalt igav. Ja samal ajal sain aru, et psühholoogia on midagi huvitavat,“ ütleb Jaan Valsiner, kes Tartu Ülikooli väliseesti professorina parasjagu õppeaastat lõpetab. „Tekkis suur soov Tartus psühholoogiat õppida. See oli aastal 1971.“

Aastal 2022 tuntakse Jaan Valsineri üle maailma kui juhtivat kultuuripsühholoogi ja paljude teadusajakirjade toimetajat. 2017. aastal pärjati ta silmapaistva panuse eest inimolemuse ja kultuurikäitumise teaduslikku uurimisse maineka Hans Kiliani auhinnaga.

Istume Tartus üliõpilaskohviku Gaudeamus ees ja lonksame valgetest portselantassidest kohvi. Muruplats piirde taga rohetab, kevadine tuul on jahe, kuid lootustandev.

Kuidas seletada Valsineri kultuuripsühholoogiat?

„Minu psühholoogia on tegelikult personoloogia, millel on kultuuriline moment,“ selgitab professor.

„Psühholoogia osa selles on süsteemne ja intrapsühholoogiline: esiteks, alati tuleb uurida individuaalset inimest, ka keskkonnaga seoses. See ei ole midagi uut, seda tegid juba sada aastat tagasi kõik kui midagi normaalset. Pärast 1920. aastaid kadus see traditsioon ära, nii et ma toon selle tagasi. Teiseks – mis on nüüd uudne – indiviidi uurimisel on põhiosaks märgilised nähtused. Me kanname kultuuri enda sees! Mitte meie ei ole kultuuri sees, vaid kultuur on meie sees.“

Professor osutab laual olevatele kohvitassidele. „Me joome siin tassikestest kohvi. Minu abikaasa ütleb, et ta ei võta kunagi kohvi plasttopsis vastu. Miks? See ei ole ju välise kultuuriga seotud, sest plasttopsid on väga levinud. Aga talle ei meeldi. Ja see on talle personaalselt väga oluline.“

Valsiner jätkab: „Või võtame selle rohetava muru siin. See on meile tähtis, sest muru tärkamine ennustab kevadet. Kuid samahästi võiks siin olla ka jalgpalliväljaku roheline kunstmuru, ja sellisel juhul oleks meil sellest ükskõik.“

Kas põhjus on selles, et me anname kõigele, mida enda ümber näeme, individuaalse, sisemise tähenduse?

„Kultuur organiseerib meie elu kõiki psühholoogilisi funktsioone,“ kinnitab professor. „Semiootika jaoks ei ole siin midagi uut, küll aga psühholoogia jaoks. Siin Tartus õpetan ma samuti semiootikat – psühholoogid minu vastu huvi ei tunne.“

Statistilisi meetodeid professor oma uurimistöödes ei kasuta, vaid piirdub kvalitatiivsete uuringutega. „Mitte et nad oleksid valed, aga neid ei ole vaja,“ ütleb ta ja meenutab, et kord oli tal psühholoogia pärast tõeliselt häbi. See oli ajal, mil ta lisaks teadus- ja ajakirjatööle treenis kunagise kümnevõistlejana Ameerikas kahte odaviskajat, kes jõudsid maailma 50 parema hulka. 

„Barcelona olümpiamängude eel lähevad mu õpilased treeninglaagrisse ja tulevad rõõmsate nägudega tagasi. Räägivad, et neid testisid just spordipsühholoogid ja saadavad tulemused ka. Väga kena, mul on hea meel,“ jutustab professor. „Ja paar nädalat hiljem tulevad nad tagasi ja ütlevad, et ahhaa, me saime oma tulemused! Tuli välja, et odaviskajad on statistiliselt signifikantselt enam depressiivsed kui kettaheitjad! Siis oli mul tohutult häbi oma eriala pärast!“

Valsineri sõnul teadis ta psühholoogina täpselt, et uurijad olid kõik õigesti teinud. Oluline teema, harilik gruppidevaheline võrdlus: odaviskajad, kettaheitjad. „Kõik on justkui korras: tulemus on saavutatud ja signifikantne, aga täiesti mõttetu,“ nendib Valsiner. „Samal ajal treenerina ma tean, et kui on depressioon, jäävad viimased viis sekundit, mis odaviskamiseks vaja on, puudu. Ma ütlen seda ka praegu: suurem osa gruppide võrdleva psühholoogilise uurimise tulemustest on ebarelevantsed.“

Alguses oli horisontaalne õpetamine

Kuidas sai isepäisest Tallinna poisist maailmakuulus kultuuripsühholoog, on omaette lugu.

Psühholoogiaga seonduvat on Tartus filosoofia raames õpetatud juba Academia Gustaviana asutamisest saadik, 19. sajandist alates ka eraldi teadusalana. Nõukogude okupatsiooniga jäi psühholoogia Eestis kängu. Seda katkestust hakati parandama tasahilju alles 1968. aastal, kui Tartus avati uuesti statsionaarne psühholoogiaõpe, kuhu Valsinergi sisse astus.

 „Tartus oli 70ndatel väga hea õhustik,“ meenutab professor. „Meie, noored poisid ja tüdrukud, olime vaimustuses, et nüüd teeme midagi uut. Ja tegelikult tegime ka. Tartus oli tol ajal palju suurem intellektuaalne vabadus kui mujal Nõukogude Liidus, Moskvas või Leningradis. Tagasivaates on mul väga hea meel olla Tartu Ülikooli alumnus.“

70-ndate Tartu oli värske teadusinfo allikas isegi noorematele Moskva psühholoogidele. Eesti psühholoogiatudengid sõitsid korra-paar kuus rongiga Moskvasse, istusid Lenini-nimelises raamatukogus ja lugesid Current Contentsit, kus olid avaldatud lääne teadusajakirjade sisukorrad koos autorite aadressidega. Naastes telliti hoogsalt huvipakkuvate artiklite koopiaid.

„Ja siis tulevad meie Moskva-külalised küsima, mida meil uut on!“ (Naerab.) „Moskvast ei julgetud välismaa materjale eriti tellida, Leningradist veel vähem – kohe oleks sind luubi alla võetud. Tartus seda ei olnud.“

Tõsi, innukaid teadmishuvilisi püüti siingi tagasi hoida. Valsiner oli kolmanda kursuse üliõpilane, kui kateedrisse saabus tema esimene välismaalt tellitud teadusartikli koopia. „Üks õppejõud tuli ja ütles (madaldab häält): mina küll endale niisuguseid asju saata ei laseks, sa ei saa kunagi välismaale!“

Praegu arvab professor Valsiner, et ta tundis tollal Ameerika psühholoogiat märksa paremini kui nüüd. Tudengid otsisid ja lugesid ise artikleid ning jagasid vastastikku teadmisi. „Meil oli horisontaalne õpetamine – näiteks kursusekaaslane Jüri Allik õpetas mind, mina õpetasin Henn Mikkinit. Õppejõudude loengutes me harilikult ei käinud, seetõttu oli meil aega tegelda tõsiste asjadega,“ kirjeldab Jaan Valsiner muheledes. „Mul tuli seetõttu ka kannatada: kadunud Heino Liimets kukutas mu läbi, sest ma ei osanud tema konspekti taasesitada. Lõpuks sain eksami kesise tulemusega ikka tehtud.“ 

Oma uurimistöödes olid noored aga samal lainel muu maailmaga: uuriti ema ja lapse vastastikust suhtlemist, mis oli tol ajal populaarne teema.

Ka praegu soovitab Jaan Valsiner oma tudengitele enne doktorikraadi taotlemist teaduses midagi pöörast ette võtta. Hiljem on vabadust palju vähem ja tuleb leppida haridusbürokraatlike nõuetega.

Läände, läände!

1979. aastal otsustas Jaan Valsiner koos naisega Eestist lahkuda. Doktoritöö oli küll valmis, kuid kaitsmata. Raudse eesriide tagant pääseda polnud sugugi lihtne: oma eesmärki tuli varjata ja taotleda luba sõiduks Rootsi, tädile külla. Asja muutis keerulisemaks see, et väljasõiduluba ei tahetud anda abikaasadele ühekorraga, kuna võimude silmis oli „ärahüppamise“ oht siis märkimisväärselt suurem. Lõpuks saadi luba sõita jaanuaris 1980.

Tagasi Valsinerid ei tulnud. Pärast lühikest viibimist Rootsis ja Saksamaal jäi Jaan Valsiner 32 aastaks Ameerikasse. Tema veel kaitsmata venekeelne doktoritöö ja ilmunud artiklid loeti piisavaks, et pakkuda talle professori ametikohta. Pikka aega õpetas ta Põhja-Carolina Ülikoolis ja seejärel Clarki Ülikoolis. Nüüd on ta Aalborgi Ülikoolis kultuuripsühholoogia professor ning juhib kultuuripsühholoogia uurimiskeskust, käies samal ajal õpetamas ülikoolides üle maailma.

Oma töös käsitleb Jaan Valsiner „inimese kõrgemaid psüühilisi protsesse, nende märgilist olemust ning dünaamilist vastastiktoimet sotsiaalse ja kultuurilise kontekstiga“, nagu öeldakse artiklikogumiku „Between Self and Societies: Creating Psychology in a New Key“ tutvustuses. Valsiner on oma kolleege teaduses silmapaistvalt inspireerinud: ta on üks viidatumaid Tartu Ülikooli vilistlasi maailmas.

„Minu pöördumine kultuuripsühholoogia poole oli väga aeglane ja mõnes mõttes paradoksaalne,“ möönab Valsiner. „1988 tuli mu Hollandi kolleeg René van der Veer mulle Ameerikasse külla. Ta oli vene keele ära õppinud, et Lev Võgotskit lugeda, ja püüdis mulle auku pähe rääkida, et kirjutaksime koos raamatu.“ Valsiner oli juudi päritolu nõukogude psühholoogi ja eripedagoogi töödega tuttav, kuna oli 1988. aastal kirjutanud raamatu arengupsühholoogiast Nõukogude Liidus. „Alguses ma ei leidnud selle huvitava olevat, aga lõpuks kirjutasime koos kaks raamatut: „Understanding Vygotsky“ (1991) ja „Social Mind“ (2000). Sealt tuli muutus kultuuripsühholoogia suunas, mida tollal veel olemas ei olnud.“

1995. aastal asutas Jaan Valsiner „ Sage’i toimetaja veenmisel“ ajakirja Culture and Psychology.

Kunst on suurem kui elu

Viimasel ajal on professor Jaan Valsineri huvi pöördunud kunstiajaloo poole, kus tema sõnul „psühholoogiat on rohkem kui igapäevases elus“. Uurides kultuurilisi artefakte või introspektsiooni, saame inimpsüühikast rohkem aimu kui statistika abil, väidab professor.

„Kõigepealt, hakkame peale sellest, mida renessansiaja kunstnikud otsustasid maalida. Näiteks Lucrezia enesetapp: me näeme noort naist, kinžall käes. Väga harva on maalidel näha, kuidas Lucreziat seksuaalselt ahistati, teda vägistati. Üleüldse pole piltidel aga seda, on see, kuidas tema isa, abikaasa ja kõik püüdsid teda veenda, et ta end ei tapaks, aga tema vastas: ei, ma pean end tapma. Kunstnikud tegid valiku, mida maalida. Miks nad nii valisid? Teiseks, kuidas me seda valikut tänapäeval näeme? Me võime kasutada 16. sajandi kunstiteoseid ja küsida inimestelt, kuidas nad neid mõistavad, milline on see moraalne sõnum, mille nad saavad.“

Klassikaraadio austajana kuulab professor huviga muusikute vestlusringe. „Miks tänapäeva inimene on vaimustatud Beethovenist?“ küsib ta. „Ma ei saa silmi pöörata mingilt kunstiobjektilt, mis on paar-kolmsada aastat vana. Miks? Ma ei oska seda selgitada, see on tugev sisemine sund. Minu versioon kultuuripsühholoogiast uurib, kuidas üks või teine asi saab erinevate märkide alusel meeldivaks. Ja eriti huvitav on see, kuidas see meeldiv asi muutub väga äkki ebameeldivaks.“

Kas kasutada Z-tähte?

Praegu, Ukrainas toimuva sõja ajal, on märgata, kuis on hakanud tekkima tohutu vastumeelsus vene kirjanduse ja kultuuri suhtes.

„Jaa, tingimata, see on üks näide,“ nõustub professor. „See on aga liigne üldistamine – Putin kaob ära, aga vene kultuur ja kirjandus ei kao. Mitte kõik Venemaal ei ole kohutav.“

Teinegi näide ühe märgi tähenduse ülikiirest muutumisest on käepärast võtta – harilikult kasutab professor oma erinevates skeemides x-, y- ja z-telge. „Aga nüüd järsku ei saa z-tähte enam kasutada! Umbes sama kiiresti muutus haakrist üle oriendi tuntud positiivsest sümbolist 1930. aastatel negatiivseks sümboliks,“ arutleb professor. „On tehtud katseid, mis kinnitavad, et kui haakrist on mingisse nähtavasse mustrisse peidetud, tunnevad kolmanda põlve juudi noored, seda endale teadvustamatagi, end väga pahasti. See märk on põlvest põlve kandunud, atmosfääris sees, ja hakkab inimesi mõjutama. Ja atmosfäär on nagu ilm, sellele näppu peale panna ei saa.“

Kokkuvõtvalt, professor Valsineri kultuuripsühholoogia tegeleb nii inimese sisemiste nähtustega kui ka välise küljega, sotsiaalse, emotsionaalselt tähendusliku atmosfääri kujunemisega.

Viljakas aasta Tartus

Oma aastase külalisprofessuuriga Tartus filosoofia ja semiootika instituudis on Jaan Valsiner väga rahul, eriti seetõttu, et tal oli „luksus anda üks seminar kuus“, mis tähendas võimalust iga kord välja mõelda midagi uut. „Meil on rahvusvaheline grupp ja kõigil on oma huvipakkuvad teemad,“ tunnustab professor. „Tudengite töödest anname aasta lõpuks välja teaduslike tööde kogumiku. Tuleb ka monograafia, mille ma loodan Tartu Ülikooli kirjastuses välja anda. Mõnes mõttes on see minu panus, kingitus Tartule. Professuur on olnud väga intensiivne, ma olen paralleelselt reisinud, aga see on mul alati nii olnud, ka Taanis.“

Peagi ilmuvas intervjuus biosemiootika professorile Kalevi Kullile ütleb Jaan Valsiner, et intellektuaalse vabaduse tunne, mida ta koges Tartus 70-ndatel, on teda aastakümneteks saatma jäänud. See hõlmab endas keeldumist autoriteetide pimesi usaldamisest, piiride eitamist ja vanadele probleemidele uute lahenduste otsimist – ja kui see korda ei lähe, siis uute probleemide otsimist. Vaimses mõttes peab professor end ikka veel noorukiks, kelle intellektuaalsed otsingud ei lõpe.

Üks Valsineri intellektuaalseid mõttemänge on idee virtuaalsest Antarktika ülikoolist, kus puuduksid igasugused bürokraatlikud tõkked. Viini Sigmund Freudi Eraülikooli doktorantidega koostöös on tal valmimas kogumik 21. sajandi ülikoolist. „Andsin oma Viini doktorantidele teema: tooge välja uued ideed, kuidas luua ülikooli 21. sajandil. Küsimus, kuidas muuta ülikooli nii, et ta jätkaks oma traditsioonilist teadmiste arendamise vormi, aga uutes tingimustes, 21. sajandil, on mulle väga oluline. Ma näen üle kogu maailma samasuguseid probleeme. Kõige kohutavam viimase 15–20 aasta jooksul on see, et tudengid on üle maailma hakanud küsima: kas ma tohin nii mõelda? Kas ma tohin seda teha? Varem seda ei olnud. Kui see tõesti nii on, siis ülikoolil tulevikku ei ole või on see tulevik sõna otseses mõttes selles, et treenida riigiteenijaid.“