Pekingi olümpiamängudel võitis Eestile ainsa medali 20-aastane vigursuusataja Kelly Sildaru, keda on tema teel olümpiale toetanud ka Tartu Ülikooli teadlased.

Kelly sai Zhangjiakous peetud medalitseremoonial kaela pargisõidu pronksmedali. Üks tema treenereid, TÜ sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi doktorant Ott-Erik Kalmus usub, et ülikoolil on tippsportlaste toetamiseks väga head võimalused.

Kalmus liitus Sildaru meeskonnaga üldkehalise ettevalmistuse treenerina mõni aasta tagasi. Peatreener Mihkel Ustavi kõrval on noore sportlasega pikemalt tegelenud füsioterapeut Sirli Hinn, vigastuste teemal peetakse nõu spordiarst Madis Rahuga ja lisaks on tiimis spordipsühholoog.

„Mihkel Ustav võttis minuga ühendust, kui elasin veel Londonis – õppisin sporditeaduste magistrantuuris üldkehalise ettevalmistuse treeneri ametit ja see teadmine levis ilmselt ka Eestis. Kui tulin tagasi, alustasimegi koostööd,“ jutustab Kalmus.

Vigursuusatamisega mees ise tegelenud pole – see on väga spetsiifiline spordiala. Küll aga on Kalmus mänginud ragbit ning on põhiliselt korvpallurite ja kergejõustiklaste treener. Ta teeb ka koostööd tõkkejooksja Rasmus Mägiga, kellele koostab üldkehaliseks ettevalmistuseks treeningplaane ja kelle põhitreeneritel aitab üldist treeningute ülesehitust kavandada.

„Tippspordis hinnatakse järjest rohkem teaduslikku lähenemist. Kunagi valitses arusaam, et mida rohkem trenni teeme, seda parem. Nüüd keskendutakse treeningute ja taastumise tasakaalule. Minu meelest on see ääretult oluline,“ räägib Kalmus.

Tema sõnul aitab sporditeaduse mõistmine paremini treeningprotsessi juhtida: teaduse abil saab kindlaks teha, millise kiirusega organism taastub ja mis koormuse keha treeningutel vastu võtab. Tippspordis loeb iga pisiasi – soorituses võib ka üks protsent tähendada medali võitmist või kaotamist.

Tark sportlane

On tähtis, et tippsportlasi toetaksid meeskonnad, kus iga eriala spetsialist saab keskenduda oma valdkonnale. Nii õpib ka sportlane oma keha paremini tundma ja tegevust mõtestama. Kui Sildaru tegeleb terve hooaja vältel aktiivselt suusatamisega, saab Kalmus keskenduda hooajavälisel ajal tema koormustaluvuse suurendamisele, et arendada sel spordialal vajalikku jõudu, kiirust, võimsust, koordinatsiooni ja muud tarvilikku.

„Kellyle tuleb kasuks seegi, et ta hoiab ennast füüsiliselt heas vormis. Ta käib ka niisama suusatamas, matkamas, jooksmas. Suvel sõidab ta veelaua ja -suuskadega – need alad on freestyle-suusatamisega üsna sarnased, nii et mingi ülekandeefekt on kindlasti olemas,“ märgib Kalmus.

Kõik see peegeldub Sildaru võistlusvormis. Ta on väga mitmekülgne: teeb trikke eri suundades ja haaretega. Tehniliselt on noore eestlase trikid ja trikikombinatsioonid hindajate jaoks sageli põnevamad ja rohkem väärt kui näiteks konkurentide visuaalselt efektsed kõrged hüpped. Samuti on tal suurepärane tasakaal, sest isegi kui suusk hüppel jalast libiseb – Kalmuse kinnitusel väga harukordne juhus –, jääb ta maandudes püsti.

Tippsportlased peavadki heade tulemuste saavutamise kõrval hakkama saama võistluspinge, stressi ja meediaga. Olümpial oli näha, et Sildaru tuleb suurvõistlustel raskustega väga hästi toime, ei närveeri liigselt ja naudib seda, mida teeb. Kindlasti on selles suur osa kogemusel, mida Sildarul jagub – suusatamisega alustas ta kõigest paariaastaselt.

„Nii palju kui mina olen tippsportlastega kokku puutunud, on neil praktilised ja teoreetilised teadmised üsna head. Neid huvitab, miks me mingisugust harjutust teeme ning kuidas see toetab nende alal vajalike võimete arendamist. Nad küsivad, uurivad ja räägivad kaasa, mida nemad asjast arvavad,“ tunnustab Kalmus.

Nõnda on ka treeningprotsess lihtsam ja tulemused tõenäoliselt paremad. Kalmus ei soovi harjutusi sportlasele peale suruda, vaid need läbi rääkida ja lahti mõtestada. Ka hiljutises Red Bulli treeninglaagris küsis ta sportlastelt, mis harjutusi ja mis põhjusel nad teha võiks.

„Kelly oskas kõigele vastata. Eriti head teadmised on tal kehapiirkondadest ja harjutusvarast, mis seotud vigastustega. Ta teab, et teatud harjutused vähendavad vigastuse tekke riski,“ räägib Kalmus.

Teaduslik tugi

Just vigastustest paranemisel on teadlaste tugi sportlastele väga tähtis. Tõsisema vigastusega tegelevad kõigepealt arstid ja füsioterapeudid. Kui see on hakanud paranema, saavad füsioterapeudid saata sportlase juba erialase või üldkehalise ettevalmistuse treeneri juurde, kes hakkab treeningkoormust järk-järgult suurendama.

Kalmus, kes vastutab ka Tartu korvpalli esindusmeeskonna Tartu Ülikool Maks & Moorits mängijate üldfüüsilise ettevalmistuse eest, nendib, et samamoodi toimitakse sealgi. Ta töötab tihedalt koos füsioterapeut Rauno Kuusemetsaga.

„Arutame alati koos läbi, mis koormusega ja millal võib sportlane mängu naasta või treeningutega alustada. Teeme vajalikud testid ja anname sportlasele just tema jaoks sobiva koormusega harjutused,“ selgitab Kalmus.

Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituut koos akadeemilise spordiklubiga ja Kääriku spordikompleksiga pakub nii Kalmuse kui ka instituudi juhataja Priit Kaasiku sõnul suurepäraseid võimalusi kõrgel tasemel sporti teha ja tippsportlasi toetada.

„Tartu Ülikool on järjekindlalt arendanud oma spordi- ja õppekeskkonda. Renoveeriti ja laiendati ülikooli spordihoonet, aga ka Kääriku spordikompleksi. Meil on olemas füüsilised tingimused, aga ka oskused ja kogemused rakendusliku suunaga sporditeaduse näol. Samas peab mõistma, et treening ja sportlase areng on protsess ning seda ka treeningpraktika ja teadusliku argumenteeritud nõistamise vahel,“ ütleb Kaasik.

Kaasiku meelest ei olegi tippsporti ilma teadusliku komponendita võimalik ette kujutada. Ta rõhutas teadusliku argumentatsiooni olulisust treeningu juures, sest see peaks olema treeningprotsessi igapäevane lahutamatu osa.

Kalmus lisab, et alati ei pea aitamine tähendama trennitegemist. „Meil saab ka spetsialistidega nõu pidada ja uurida, millised on sportlase võimete näitajad,“ ütleb Kalmus. Seda saab teha ka distantsilt, liiati kuna suure osa ajast veedavad sportlased reisides. Näiteks Kelly Sildaruga teebki Kalmus treeninguid eelkõige video vahendusel. Pika kogemusega tippsportlased tunnevad üldjuhul oma keha ja võimeid väga hästi ning treener ei pea tingimata kõrval seisma, et näiteks mingit asendit korrigeerida.

Kalmus usub, et Sildaru võib spordimaailmas jätkata veel pikka aega. Kui näiteks iluuisutaja või iluvõimleja tippkarjäär lõpeb mõnikord juba enne 20-aastaseks saamist, siis vigursuusatamises on vanusest olulisem psühholoogia ja sobiva koormusega treenimine. „Loodame, et nelja aasta pärast on järgmine olümpia talle sama edukas, kui mitte edukamgi."