Elame heitlikul ajal, mil määramatus on suur ja inimeste ebakindlus kasvab. Me kõik vajame, et meid märgataks ja et meil oleks kellelegi toetuda – nii ametialases kui ka isiklikus suhtluses.

Ülikoolis on oluline juba aegsasti reageerida nii üliõpilaste kui ka kolleegide võimalikele psühholoogilistele probleemidele. Konkreetse diagnoosi panemine kuulub arsti pädevusse, küll aga saab igaüks toetada hädasolijat ja aidata tal abi otsida. Esimene samm sellel teel on muresolija märkamine.

Märka üliõpilast

Eesti üliõpilaste vaimse tervise uuring „Eurostudent VII“, mis tehti 2019. aastal, andis kinnitust, et kõrghariduse omandamine seostub kõrgema stressitasemega. Võrreldes varasema, 2016. aastal korraldatud uuringuga „Eurostudent VI“ märkisid üliõpilased 2019. aasta uuringus kolm korda sagedamini, et neil esineb vaimse tervise probleem.

Õpingutega otseselt seotud suurt emotsionaalset stressi mõjutavad näiteks terviseprobleemid või erivajadus, motivatsioonipuudus, vähene suhtlus kaasüliõpilastega ja ebaselgus õppekava täitmisel. Õpingute välist emotsionaalset stressi tunnetavad enam naisüliõpilased ja need, kellel on rohkem rahalisi raskusi, erivajadus, puue, pikaajaline terviseprobleem või muu funktsionaalne piirang, sh vaimse tervise probleem.

Ülikoolis õpinguid alustades leiab tudeng end tohutus infokülluses, uues keskkonnas, keset uusi õpingukaaslasi, keerulisi nõudeid ja sageli ka harjumatuid õppimisviise. Kohanemine uute oludega võib mööduda kergelt, aga võib tekitada ka suurt vaeva. On loomulik, et kõik inimesed tunnevad aeg-ajalt stressi ja ärevust. Kui see muutub aga ülemääraseks, hakkab see segama igapäevast elu ja õpinguid.

Raskusi võib valmistada õppetöö nõuete keerukus, omaenda liigne nõudlikkus ja suured ootused eriala suhtes, motivatsioonilangus ja kahtlused erialavalikus, ebaselge tulevik, mure tervise pärast, suutmatus ühendada eri rolle jne. Keerulised suhted õpingukaaslaste, õppejõudude, sõprade ja perega, aga ka suhete puudumine ja üksijäämine võivad viia vaimse tervise halvenemiseni. Ajanappus, ülekoormus, ebapiisav uni ja toitumine tekitavad tunde, et enam ei jõua.

Selged märgid selle kohta, et üliõpilasel on tekkinud raskused, on õpitulemuste halvenemine, võimetus tähtaegadest kinni pidada, õppetöölt puudumine ja ülesannete tegemata jätmine. Teinekord võib märgata tudengi üldisest olekust, et midagi on valesti – ta võib kergesti ärrituda, tõmbuda kaaslastest ja õppejõust eemale või hoopis muutuda agressiivseks. Ka kohatuks muutunud käitumine, näiteks ebasobivate väidete esitamine kirjavahetuses või väljaütlemistes, võib viidata vaimse tervise probleemidele.

Märka kolleegi

Ülikooli töötajate nõustamise kogemus ütleb, et viimase aja kolm põhimuret on koroonakriisist põhjustatud ebakindlus, ülekoormus ja isikutevahelised konfliktid. Õnneks on Tartu Ülikool koroonaaja muutustega hästi toime tulnud: oleme kiiresti ja paindlikult reageerinud, põhimõtted ja reeglid on selged. Töötajate probleemiks on pigem viiruseohuga kaasnev vähene suhtlemine, teadmatus ja raskused igapäevase töö korraldamisel.

Üha suuremaks mureks tundub muutuvat ülekoormus. Ühe töötajaga vesteldes selgus, et ta oli oma juhte korduvalt teavitanud, et ei suuda kasvanud töömahuga enam hakkama saada. Reageerimine jäi hiljaks, inimene murdus ja on nüüd pikaajalisel haiguslehel. Töökollektiiv ootab teda tagasi, kuid praeguses olukorras teeb talle ülekoormuse asemel muret eemalolekust tingitud äralõigatuse tunne. 

Pingelisel ajal kipuvad võimenduma ka konfliktid – pinged inimestes lahvatavad pingetena inimeste vahel. Veebisuhtluse kohmakuse tõttu tuleb ette vääriti mõistmist. Vahel võimenduvad uute murede taustal ka vanad pinged.

Kolleegi raskusi on võimalik märgata eri olukordades, kuid üldine märksõna on muutus. Tasub terasemalt vaadata, kui su töökaaslase käitumine on mingil moel muutunud: ta on hajevil, eemaletõmbunud või emotsionaalselt tasakaalutu, ei suuda keskenduda ega süveneda, käitub ettearvamatult või isegi kummaliselt. Sulle võib lihtsalt tunduda, et midagi on valesti.

Kuidas siis aidata, kui märkad kellegi raskusi? Esimese sammuna tasub inimesega rääkida ja uurida, kuidas tal läheb. Huvi tundmine ja eelarvamustevaba suhtlemine on praegusel segadust ja hirmu tekitaval ajal väga oluline. Inimlik ja hooliv suhtumine on alati toeks ja tekitab abivajajas tunde, et ta pole oma murega üksi.

Märgakem, mis toimub meie ümber, ja tundkem huvi, kuidas läheb kolleegil ja meie üliõpilastel!