Jah, just vaata – ilusat vana raamatut. Ülikooli raamatukogu näitusele on seatud ligi 50 trükikunsti esimesest sajandist pärit illustreeritud originaalköites raamatut, mida saab näha märtsi alguseni.

Raamat on meelepäraseks lugemiseks, õppimiseks, harimiseks. Ometi hinnatakse ka raamatu kaunidust, kaunis raamat saab koguni auhindu. Ilusa raamatu näituse teksti puurib võib-olla vaid mõni erialainimene, enamik käitub nende juures ilmselt bibliofiilina, kellele pakuvad raamatud vaatamiserutust ja mõtlemisainet. Lausa ime, et keskaegsest Euroopast pärit raamatud lebavad siinsamas Tartu suures varamus, kuigi sattusid siia hiljem. Aga millal, kus ja miks nad sündisid?

Piibel ehk raamat

Näituse juhatavad sisse piiblid. Piiblist algas ka raamatutrükkimine, kui 1455 ilmus Mainzi kullasepa Johannes Gutenbergi esimene trükitud 42-realine piibel. Sõna piibel tuleneb vanakreeka keelest ning see tähendas papüürusrulli, üldistatult raamatut. Paljudes keeltes kasutataksegi piibli ja raamatu kohta sama sõna.

Kokkuleppeliselt nimetatakse kuni 1500. aasta lõpuni ilmunud raamatuid inkunaabliteks ehk hällitrükisteks, järgmise poolsajandi omi postinkunaabliteks või paleotüüpideks. Näituse ühe koostaja, raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonna juhataja Malle Ermeli sõnul on nende raamatuhoidlas 48 terviklikku inkunaablit, kahe fragmendid ning üle poole tuhande postinkunaabli.

Aga vaatame mõnd väljapandud piiblit. Inkunaabli «Biblia Germanica» trükkis aastal 1477 Augsburgi trükkal Anton Sorg. Selle paksu piibli kaheveerused leheküljed sisaldavad palju rohe-puna-kollaseid puulõikeillustratsioone ja -initsiaale, ka trükikiri on väga kaunis. Seda peetakse üheks silmapaistvaimaks Augsburgi 1470. aastate trükiseks.

Piiblivitriinides näeb ka tuntud nimesid, nagu Madalmaadest pärit õpetlase Rotterdami Erasmuse (1466–1536) tõlgitud ja kommenteeritud uut testamenti (1522). Erasmust tuntakse rohkem eesti keeleski ilmunud TÜ ladina keele õppejõu Ülo Torpatsi (1920–1988) tõlgitud kombesatiirilise teose «Narruse kiituseks» autorina. Testamenti kaunistavad saksa renessansiajastu tuntud kunstniku Hans Holbein noorema ja puulõikejoonistaja Urs Grafi mustvalged illustratsioonid. Sama kunstniku joonistustega ilmus ka «Narruse kiitus». Erasmust ennast näeb kuulsa Cranachite koolkonna ühe kunstniku puulõikel.

Lucas Cranach noorema puulõiked ilmestavad aga Martin Lutheri tõlgitud Piibli teist, revideeritud väljaannet (1541). Need on detailirohked peenejoonelised pruunitoonilised joonistused.

Vana raamat võib muutuda omapärasemaks, väärtuslikumaks, kui selles on märgata tema kasutamist, kui on jälgi omanikust. Üks selliseid näiteid on Nürnbergi trükkali ja kirjastaja Anton Kobergi tellimusel Lyonis 1515 ilmunud tundmatu autori puulõikeillustratsioonidega piibel. Ühelt poolt muudavad selle ainukordseks heatasemelised 16. sajandi algusest pärinevad värvilised sulejoonistused, teiselt poolt aga tiitellehel olevad märkused omanike kohta. Näituse koostajate arvates võivad leheservadele tehtud joonistused pärit olla mõnelt frantsiskaani mungakloostri asukalt.

Lisaks õpetussõnu jagavale ja inimeses oma teoloogilist maailmapilti loovale piiblile tõi trükikunstiaeg raamatutega kaasa maailma teaduspärasema ning inimkesksema käsitluse. Kuid piibel, see lihtsama välimusega, sageli tumedakaaneline raamatuke jäi kauaks meie esivanemate lugemisraamatuks. Väikeseformaadiline püharaamat andis paljudele jõudu ja lootust ka Siberi vangilaagris.

Õpetlik ja pilkupüüdev

Kauneid suureformaadilisi pakse õpetusraamatuid vaatab vastu näituseruumi ühe pikiseina vitriinidest. Väljapaneku koostajad märgivad selgitavas tekstis, et renessansiajastul aitas trükikunst levitada antiigipärandit, teadusavastusi. «Teaduses hakati meetodina järjest rohkem kasutama vaatlust, sellega koos kujunes ja arenes uus raamatuillustratsiooni žanr – teadusillustratsioon.»

Siin on uudistada põnevalt illustreeritud anatoomia-, geograafia- ja taimeatlasi ning teisi piltide ja kaartidega rariteete. Nendes esialgsetes entsüklopeediates ei olnud illustratsioonid ainult silmailuks, vaid aitasid ka teksti mõista ja meelde jätta sageli sajandite jooksul välja kujunenud sümbolite keeles. Joonistustel näeb, millised olid raamatutegijate ajal valitsenud arusaamad, tollane argielu, nagu näiteks Gregor(ius) Reischi 1508 Baselis ilmunud esimeses saksakeelses teaduste käsiraamatus-entsüklopeedias «Margarita philosophica... (Tarkuse pärl)». Seda kasutati kaua ülikoolides õpikuna.

Vanad kaardid annavad aga aimu, millisena Maa arvati olevat ning vaataja otsib sealt midagi oma elupaiga kohta. Vana-kreeka teadlase Klaudios Ptolemaiose tuntuimasse geograafiateosesse (1541) on kokku kogutud kõik Rooma impeeriumi aegsed geograafiaalased teadmised.

Vitriinis näeb avatud lehekülgi, kus kaardile on märgitud Mare Baltium, Gotland, Finland, Moscovia, ühel teisel kaardil leiame Revalia ja Riga.

Saksa humanist Jakob Ziegler andis 1536 välja aga piibli tegevuspaiku kirjeldava teose, milles on kaheksa maakaarti, sh ka Skandinaavia kohta.

Mida hilisem trükiväljaanne, seda ilmekamaid, täpsemaid ja väljendusrikkamaid illustratsioone me näeme. Justkui elusuurused taimed vaatavad vastu üheks saksa taimeteaduse isaks peetava Leonhart Fuchsi «De historia stirpium» (1542) lehekülgedelt. Ja miks need taimed ei peakski nii loomulikena välja nägema, kui nad on natuurist joonistatud.

Arstid alles õppisid 16. sajandil inimkeha tundma. Nad tegid anatoomialoenguil lahkamisi ning püüdsid joonistada lihaseid, elundeid jm. Madalmaadest pärit arstiteadlane Andreas Vesalius pani aluse kaasaegsele anatoomiale. Tema 1543 ilmunud teose «De humani corporis fabrica» realistlikus stiilis puulõikeillustratsioone (Jan Stephan van Calcar) peetakse oluliseks tähiseks teadusillustratsioonide arengus. Ja need ei kujuta inimkeha mitte lihtsalt staatiliselt, vaid ilmekates poosides, liikumises.

Põnevad on teisedki arstiteaduslikud raamatud, samuti ainus antiikajast säilinud arhitektuuriteos. See Marcus V. Pollio Vitruviuse «De architectura libri decem» (1543) on tähelepanu äratanud hilisematelgi sajandeil.

Õpetlike raamatute vitriinides puutume kokku ka saksa renessansi suurkuju Albrecht Düreriga (1471–1528). Raamatu «Etliche unterricht zu befestigung der Stett...» (1527) avatud lehekülgedel näeme bastionide, maa-aluste käikude, galeriide ja laskeavadega kindluste projekte. Vitriini lisatud kirjeldusest loeme, et keiser Karl V vennale Ferdinand I pühendatud töö ajendiks oli türklaste sõjaretk Ungarisse. Düreri graafikat leidub nii TÜ raamatukogus ja kui ka kunstimuuseumis ning nendest on korraldatud näitusi.

Õpetlike raamatute vitriinide juures võib nende joonistusi nautima jäädagi, samas hakati paksude tarkuseteoste kõrval trükkima ka rahva maitset arvestavaid raamatuid.

Raamatud rahvale

Paljudes moraliseeriva ja satiirilise sisuga seisusliku ühiskonna varjukülgi kritiseerivates raamatutes kehastasid inimlikke voorusi ja pahesid sageli looma- ja linnuriigi tegelased. Need andsid kunstnikele võimaluse joonistada suurepäraseid kujusid.

Populaarseks kujunes Sebastian Branti värss-satiir «Narrilaev» (1549), mille 1494 ilmunud esmatrüki puulõikeillustratsioonide autor oli Dürer. Nn rebase- ja rüütliromaanides ilmusid värvikad pildiseeriad, raamatuid kujundati mitmesuguste ornamentide ja initsiaalidega. «Narrilaevast» sai inspiratsiooni Strasbourgi vaimulik Johann Geiler von Kaisersberg, kelle jutluste kogumik «Navicula sive speculum fatuorum» ilmus pärast surma 1511. Selle teise trüki puulõigete autor on jälle Dürer.

Rahvalike raamatute vitriinis on üks eriti populaarseks saanud Giovanni Boccaccio (1313–1375) raamat «De claris mulieribus» (1539) kuulsate naiste elulugudest, milles on 106 lugu alates esiemast Eevast. Esmatrükk oli ilmunud 70 aastat varem. Boccaccio on teinud unustamatuks kirjanikuks aga «Decameron», mille tõlkis 1957. aastal eesti keelde Johannes Semper.

Näituseruumi teise pikiseina vitriinides on raamatuid ajaloost, filosoofiast, kirjandusest ja muust lugemisvarast nii õppureile kui ka laiemale lugejaskonnale. Silma torkavad tuttavad nimed, nagu Rotterdami Erasmus, kelle õhutusel andis Baseli trükkal Johann Frobel 1518 välja Thomas More`i (1478–1535) «Utoopia», mis on eesti keeleski kättesaadav. Ja üks kunstnikest taas Hans Holbein noorem.

Väga ilmekate joonistustega inimese sünnist surmani köidab ka Francesco Petrarca ühe filosoofilis-moraliseeriva teose saksakeelne tõlge «Von der Artzney bayder Glück» (1532).

Uudistada on palju, aga pöörakem tähelepanu ka raamatu välimusele, selle köitele, mida avatud raamatust ei näe.

Köite ilu

15. sajandi lõpu ja 16. sajandi alguse hilisgooti köite kujundus oli näituse ühe koostaja Kadri Tammuri kirjeldusel raamkompositsioon, mille keskosa jaotati diagonaaljoontega rombideks, nurgad on rõhutatud. Kaunistuseks sümboolsed taime- ja loomamotiivid, metallplaadid, rihmaga metallsulgurid. Ornament oli nahale trükitud üksiktempliga, hiljem võeti kasutusele rulltemplid ja suuri pindu katvad plaattemplid.

Hilisgooti köite asemele tuli renessanssköide. Siingi kasutati raamkompositsiooni, kuid ornamendid olid juba keerulisemad. Filigraansete templite eeskujuks olid kunstnike raamatuillustratsioonid. Selle ajastu raamatu köited on tehtud tamme-, vahtra- või pöökpuust ning kaetud eriviisi pargitud vasika-, kitse- või seanahaga. «Poognaid ühendavad reljeefsed kaksikköitmed».

Kuid jätkem üksikasjad ja nautigem oma silmaga neid ajahambast puretud, ent ikkagi huvitavaid köiteid. Mõni neist tundub esialgu väga tagasihoidlik, nagu Anton Kobergi köitekojas 1493 valminud hilisgooti stiilis Gratianuse «Decretum». Musta trükivärviga pealkiri asub kaane ülaosas. Köite selg on kaunistatud ornamendiga. Üksiktemplitega tehtud leekmuster laotub võrguna esikaane keskel, mida raamib ronitaime motiiviga ornament. Nurki kaunistab Neitsi Maarja rosett.

Ka teisi väljapandud rariteete tutvustavad üksikasjalikud kirjeldused. Kuid neid lihtsalt peab ise vaatama. Iga kuu saab üht ilusat raamatut nautida ka kas või oma koduseinal, sest TÜ raamatukogu 2014. aasta kalender on just neist koostatud. Või siis uurida ka digikoopiaid, sest enam ei koostata trükikatalooge. «Digikoopiad annavad küll ettekujutuse raamatust, kuid see ei asenda elamust, mida pakub päris raamatu nägemine, ja kroonijuveele ei eksponeerita just sageli,» ütles Malle Ermel.

Näituse koostasid Malle Ermel ja Kadri Tammur, kujundaja oli Eve Valper.

Elektroonilised varatrükised

Postinkunaablite teaduslik kirjeldamine toimub praegu e-kataloogis ESTER. Nende arv kasvab, sest ühtede kaante vahele võib olla köidetud mitu raamatut, millest varem oli kataloogitud vaid esimene. Nii on meie osakonna töötaja Kaspar Kolk tuvastanud kahe inkunaabli fragmendid: ühe paberile trükitud inkunaabli lehti oli kasutatud köite kaane täitematerjalina, mis restaureerimisel eemaldati. Teiseks osutus köitematerjalina kasutatud fragment pärgamendile trükitud inkunaablist.

Olenevalt raamatu füüsilisest seisundist püüame varatrükiseid ka digiteerida (http://dspace.utlib.ee/dspace/handle/10062/29472).

Teave: Gesamtkatalog der Wiegendrucke (http://www.gesamtkatalogderwiegendrucke.de/) ja Heritage of the Printed Book in Europe (varem Hand Press Book Database; juurdepääsetav raamatukogu koduleheküljelt www.utlib.ee, vt Andmebaasid).

Malle Ermel