Aasta lõpp on ikka olnud kokkuvõtete tegemise aeg. Ülikoolis ja ühiskonnas on toimunud palju põnevat. Ka käesolevas ajakirjanumbris saab tutvuda mitme teemaga, mis aitavad loodetavasti viia ülikoolipere teadmisi ja tegemisi laiema lugejaskonnani ning pakuvad põnevat sissevaadet Eesti vanima kõrgkooli haridus- ja teadusellu.

Kirjutame näiteks sellest, kuidas jõudis eesti kirjandus- ja kultuuripärand matkahuviliste mobiilirakendusse, millised suundumused on olnud Eesti annetuskultuuris ja religioonihariduses ning kuidas meie teadlased üha enam maailma tippude seas sõna võtavad. Heidame pilgu ka ülikoolis tehtud suure tagasisideuuringu tulemustele.

Kuigi tagasiside andmine võib nii mõnelegi tunduda tüütu kohustusena, on seda väga vaja, et hinnata tehtud töö kvaliteeti ja seada uusi eesmärke. Mõnikord on selleks ehk tarvis muuta juurdunud mõttemalle, kuid konstruktiivne tagasiside võiks olla kolleegide ja partneritega suhtlemise loomulik osa – eriti siis, kui alustatakse millegi uuega ja soovitakse aru saada, kas valitud suund on ka teiste arvates õige.

Kokkuvõtete tegemise ja praeguste tegemiste vaatlemise kõrval on vähemalt sama oluline mõelda tulevikule. Milline on Eesti ja muu maailm ühe või kümne aasta pärast? Kas saame nii üksi kui ka ühiselt tehtule tagasi vaadata ja olla rahul, et tänu meile on midagi parem kui praegu, või peame tõdema, et meie tõttu on midagi hoopis halvemaks läinud? Eks seda näita lõppeks tulevik, kuid praegu tundub, et vähemalt meie teadlased teevad kõik endast oleneva, et muutused viiksid meid paremuse poole.

Selle kinnituseks on näiteks e-valitsemise professor Robert Krimmer, kes soovib anda inimestele võimaluse kulutada üksluise paberimäärimise asemel aega huvitavate asjade tegemisele, aga ka särav programmijuht ja molekulaarbioloogia kaasprofessor Ilona Faustova, kes kasvatab sünteetilise bioloogiaga tegelevaid tulevikuteadlasi. Maailmaparandajate hulka kuulub ka keskkonnasõbralike materjalide keemia teadur Jüri Liiv, kes mõtles välja, kuidas turbajääkidest ja põlevkivituhast ehitusmaterjali teha, ning aitab nüüd Keenias riisitootmisjääke ära kasutada.

Avara pilguga teadlasi on Tartu Ülikoolis palju. Ei maksa unustada ka seda, et nende ümber on suurepärased meeskonnad, kellega koos kõrgele seatud sihte saavutada. Universitas Tartuensis hoiab kätt pulsil – ikka selleks, et lugejad teaksid, kuidas ülikoolis maailma muudetakse ja kellega ühendust võtta, kui endal väärt koostöömõte tekib.