Koroonaaeg on toonud suuri muutusi, sundinud tegema ühiskonnaelus ümberkorraldusi ning täiendanud ja muutnud ka sõnavara. Tuleb ju tõdeda, et enne seda pandeemiat polnud meie igapäevases keelepruugis selliseid väljendeid nagu 2+2-reegel, eneseisolatsioon, riigi lukkupanek, nakkuskordaja, eesliinitöötaja, sotsiaalne distantseerumine, lähikontaktne, lähikontaktse kontaktne jne. Igaüks võib pidada end vaktsiiniasjatundjaks ning ogavalgud, immuunvastus ja mRNA on sama tuntud väljendid nagu tervis ja haigus.

Uue rolli on saanud isegi sõna mask. Varem ei rääkinud maski kandmisest nii palju keegi peale meditsiinitöötajate. Seda kajastavad ka Õigekeelsussõnaraamatu näitesõnad: gaasimask, hapnikumask, karnevalimask, teatrimask, surimask, kipsmask, kuldmask, marlimask; maskiball, maskikostüüm, maskiteater. Ükski neist ei viita tarbeesemele, mida me oleme nüüd harjunud kodust väljudes kaasa võtma sama enesestmõistetavalt nagu vanasti taskurätti.

Ka Sõnaveebis, mis peaks kajastama tegelikku keelekasutust, on maski esimene tähendus osalt või üleni nägu kattev ese, mis teeb selle kandja kellegi näoliseks või mittetuntavaks. Alles teisena on nimetatud marlist vm materjalist nina- ja suukate, mis kaitseb pisikute või saastuse eest.

Eelmise kevade kaose keskel jõuti vaielda ka kurikuulsat viirust märkiva termini õigsuse üle. Oli neid, kes sihikindlalt eelistasid omakeelsemat kroon- või pärgviirust, ent Eesti Keele Instituut soovitas sõna koroonaviirus, lähtudes meditsiiniterminoloogide otsusest ja juba 1976. aastal kirja pandud terminist ning kaaludes vaid valikut koronaviiruse ja koroonaviiruse vahel. Üldkeeles leidis kiiresti oma kindla koha just koroonaviirus. Viiruse tõttu välja kujunenud haigust aga nimetame pikemalt mõtlemata lihtsalt koroonaks. Suuremat täpsust nõudvas tekstis öeldakse COVID-19 või Covid-19, kusjuures mida aeg edasi, seda enam vaid esisuurtähega. Meditsiinivaldkonnas paistabki suupärasem olevat lihtsalt Covid. Lühendist (ingl coronavirus disease) on saanud nimi.

Nii see keel muutub ja arenebki – sõnad tulevad ja lähevad koos nähtustega; osa koduneb, osa jääb kõigest hoolimata võõraks. Kriisi algusajal võis Postimehest lugeda: „Esimene drive-in-põhimõttel tegutsev proovivõtukoht avati täna Tallinnas /…/.“ Hiljem ütlesime lihtsalt koroonatelk ja kõik said aru, millest jutt.

Harjuda on tulnud ka uute töö- ja õpiviisidega. Enesestmõistetavaks on saanud kodukontor ja kaugtöö. Õppemaailmas on aga sõnavara alles kujunemas. Küll näeme sõnu distantsõpe, koduõpe, e-õpe, veebiõpe jms. Selles segadikus on abiks digipädevuse sõnastik, kus on hulk digiõppetermineid kirja pandud ja lahti seletatud.

Näiteks kaugtöö parim paariline on kaugõpe. Selle vastand on lähiõpe, mis toimub üldhariduskoolis enamasti klassis, kõrgkoolis aga üldjuhul auditooriumis. Kui kaug- ja lähiõpe on koolitöös omavahel põimitud, on tegu põimõppega.

Kui üks tund või loeng toimub nii, et osa õppijaid on kohapeal, aga osa virtuaalses ruumis, nimetati seda algul hübriidõppeks, nüüd aga ka hajaõppeks või paindõppeks (võrdsed mõlemad). Nii teevad õpetajad hajatunde ja õppejõud paindseminare.

Saame näha, kuidas need ja teisedki koroonaajastust hoogu saanud sõnad meie keelepruugis kodunevad ning millised neist jäävad käibele ka aastate pärast.

Tekst on algsena ilmunud 2021. aasta märtsis tekstibüroo Päevakera blogis paevakera.ee/blogi/viirus-nakatab-ka-keelt.