Suurenenud ärevus paneb inimesi tegutsema.
FOTO: Kajetan Sumila/Unsplash

Kuidas hammustada läbi tervisepaanika?

Teadus

Haiguspuhangute mitmekülgse mõju uurimiseks võib kaasata tervisepaanika raamistiku, mis aitab märgata ühiskonnaelu muutusi ja teadvustada keelekasutuse potentsiaalseid kitsaskohti. Tervisepaanika ilmingute äratundmine aitab säilitada selget meelt.

Lisaks positiivsetele testitulemustele, pikaaegsetele sümptomitele ja täituvatele haiglavooditele on koroonaviiruse leviku mõju näha sotsiokultuurilises dimensioonis. Selle mõju mõtestamiseks võib kasutada tervisepaanika mõistet, mis raamistab haiguspuhangut ümbritsevat diskursust. Lühidalt: tervisepaanika on olukord, kus tajutakse ohtu ühiskonnaliikmete tervisele. Suurenenud ärevus ja vaenulikkus ohuallika vastu muudab inimeste käitumist ja sunnib mingil viisil tegutsema, olgu selleks kasvõi oma arvamuse avaldamine meedias.

Koroonaviiruse meediadiskursuse uurimiseks tervisepaanika kontekstis valmis magistritöö, mille keskmes olid Postimehes, Eesti Päevalehes ja Objektiivis 15. veebruarist 31. märtsini 2020 avaldatud arvamuslood. See ajavahemik hõlmas nii esimesele siinsele haigusjuhule eelnenud nädalat kui ka esimest eriolukorra kehtimise kuud. Seesugune valik näitas, et väheste veebruaris ilmunud koroonateemaliste lugude eesmärk oli paanikat maandada. Tervisepaanika suurenemist oli näha märtsi keskpaigas, mil kinnitatud haigusjuhtude arv ja inimeste riskitaju kasvas. See suurendas omakorda koroonaga seotud teemade uudisväärtust. Niisiis, kui 2019. aasta lõpus oli koroonaviirus veel selgelt kellegi teise mure kuskil mujal, siis 2020. aasta märtsi keskpaigaks oli sellest saanud ka eestlaste jaoks päevakajaline probleem.

Selguse loomine

Mida aktuaalsemaks viirus eestlaste jaoks muutus, seda suuremaks kasvas vajadus nähtusest aru saada, et sellega toime tulla, sest inimestena on meil vaja tundmatuses korda luua. Ent seda tehes ei pruugita jõuda õige tulemuseni – teadmatuse rolli on oluline tähele panna ka alternatiiv- või vandenõuteooriate tekkimise kontekstis. Alternatiivteooriatele omase karakteristiku järgi ei juhtu mitte midagi juhuse tahtel, mistõttu täituvad koroonaviirusega seotud teadmiste lüngad alternatiivteooriate pooldajate jaoks kiiresti.

Tervisepaanikat toitev jõud kujutab endast justkui struktureerimis- ja toimetulekumehhanisme, mis väljenduvad kindlat tüüpi retoorikas. Selliseid suuremaid mehhanisme oli uurimismaterjalis kolme tüüpi:

  1. vastandamine, mis põhineb ühelt poolt halvustamisel ja süüdistamisel ning teisalt ohvrirollil;
  2. tuleviku eest hoiatamine ja kogemusest õppimise vajaduse rõhutamine;
  3. huumori kasutamine.

Siiski ei ole mehhanismid alati selgelt eristatavad, mistõttu esineb tüüpide vahel nii omavahelist seotust kui ka alamtüüpe. Mehhanisme võivad kujundada ka muud karakteristikud nagu statistiliste andmete kuhjamine või legitimeerimistaktika. Paljudel juhtudel kõlab mure vastutuse pärast, justkui ei hoiaks institutsioonid olukorda ohjes.

Vastandamises peitub jõud

Vastandamine kätkeb lotmanlikku oma ja võõra (hea ja halva) äratundmist, mille kaudu mõtestatakse ennast ja teisi ning ühiskonnas toimuvat. Koroonaviiruse meediadiskursuses esines see ühe põhilise tervisepaanikat toitva jõuna – viidetes, et keegi kuskil on teinud või teeb midagi valesti. Sealjuures juhtus seda nii kogemata, teadmatusest kui ka meelega. Tihti rõhutati selle mehhanismi abiga eksperditeadmiste puudumist ja pakuti paremaid lahendusi ehk autori õpetussõnu, kuidas oleks võinud toimida.

Selle varjus võis märgata vastandamist näiteks kriminaliseerimisretoorika (kurjus, kuritegelikkus, tapmine) või sõjaterminoloogia (vaenlane, sh nähtamatu, võitlemineeesliinsõdarahu) kasutamise abil. Eristatavad olid ka viiruse päritolul põhinevad vastandamise alamtüübid, nii geograafilised (Hiina või Wuhani viirus), loomsed (levik nahkhiirelt inimesele, „nahkhiiresupp“) kui ka inimtekkelised (biorelv). Valdavalt oli tegu vaid viidetega nende võimaluste olemasolule ja teksti autor püüdis kirjutatust ise kaugeneda.

Eriti viiruse geograafilise ja loomse päritolu rõhutamises ilmnes seotud inimeste häbimärgistamine. Sedapuhku on negatiivset tähelepanu saanud hiinlased ja nendega välimuselt sarnanevad inimesed. Niisiis võib diskursus, millega kokku puutume, muuta meie suhtumist ja käitumist ning ajendada diskrimineerima. Inimtekkelisuse alamtüübi all võib peituda juba mainitud vandenõuteoreetiline lähenemine, mis pakub seletusi seal, kus neid veel ei ole või pole piisavalt.

Vigadest õppides

Kui on selge, et tehtud otsused on olnud valed, tuleks vigadest õppida. Selle all on mõeldud viiteid koroonaviiruse õppetundidele, mis võiksid aidata raskeid tulevikusündmusi vältida. Kogemused nii meil kui ka mujal annavad selleks hea pinnase, teiste riikide läbielatu aitab ennustada, millist arengut võib Eestiski oodata. Ennustustes nähakse ette eelkõige halbu stsenaariume: räägitakse katastroofilisusest, karmist kontrollist, Suure Venna režiimist ja uuest maailmast. Düstoopiakirjandusele omased mõisted on tihti kaasatud ka uue maailmakorra supervandenõuteooriasse (kompleksne vandenõuteooria, mis hõlmab mitut väiksemat teooriat). Seetõttu võib spekuleerida, kuivõrd on sellise retoorika kasutamine vandenõuteooriate tärkamist mõjutanud.

Läbi huumori

Mis puudutab tervisepaanikaga seotud huumorit, siis see on pigem tuntud kui toimetulekumehhanism. Koroonaviiruse diskursuses esinenud ülepaisutamist ja metakommentaare kasutati selleks, et juhtida lugeja tähelepanu näiteks suurematele ühiskonnaprobleemidele, mis on aktuaalsed ka väljaspool pandeemiat, näiteks eakate eest hoolitsemine. Niisiis tehakse viiteid koroonaviirusele või heidetakse sellega seotud teemade üle nalja selleks, et juhtida tähelepanu millelegi muule.

Mida selliste keeleliste vahendite uurimine bioloogilise nähtuse puhul annab? Paslik on vastata küsimusega, kui tihti me teadvustame, kuidas retoorika meid lugejana mõjutab. Olles teadlik korduma kippuvatest tervisepaanika ilmingutest ja tunnusjoontest, võib loota, et tuleme tervisepaanikaga paremini toime ning suudame juba eos märgata võimalike tervisekriiside teket.

Kristiina Petersoni magistritöö „Health Panic Mechanisms in the COVID-19 Media Discourse in Estonia“ on DSpace’is: dspace.ut.ee/handle/10062/71479.  

 

Kristiina Peterson

semiootika ja kultuuriteooria magistriõppe vilistlane

Jaga artiklit