Koroonaviiruse leviku piiramiseks rakendati koolides kaugõpet, mis suurendas märgatavalt õpetajate koormust. Muutunud oludes vajasid tuge ka õpilased. Koolidele läks appi ligi 200 Tartu Ülikooli tudengit, kes nägid selles head võimalust oma oskusi lihvida ja end proovile panna.

Koroonaaja üks märksõnu oli kahtlemata kaugõpe, millele olid aeg-ajalt sunnitud üle minema nii koolid kui ka lasteaiad. Kui tunnid kolisid veebi, pidid õpilased ja õpetajad harjuma uue rütmiga. Kuigi suur osa õppijaid tuli muutunud oludes kenasti toime, oli ka neid, kes vajasid rohkem tuge. Olukorra lahendamiseks küsisid Tartu ja Tallinna ülikool õpetajakoolituse üliõpilastelt, kas nad on valmis koolidele appi minema. Nii liitus vabatahtlike abiõpetajate programmiga ligikaudu 400 üliõpilast, kes pakkusid abi 75 õppeasutusele.

Kahe ülikooli peale õpib õpetajaks üle 3000 üliõpilase. Suur osa neist on juba õpetajana töötanud või töötab praegugi. Niisiis oli vabatahtlikel juba õpetamispädevust. 

Puudu on matemaatikaõpetajatest

Idee koolidele ja lasteaedadele appi minna sündis siis, kui Pedagogicumi juhataja Margus Pedaste ja haridusteaduste instituudi juhataja Äli Leijen kohtusid haridus- ja teadusminister Liina Kersnaga. Pedaste rääkis, et õpetajaks õppimise üks eesmärk on õpingute ja praktika kaudu omandada ka õpetaja identiteet ning kasvada üksteist toetava õpetajate kogukonna liikmeks. Seetõttu alustatigi vabatahtlike abiliste programmi. Abistamise eest maksis Haridus- ja Teadusministeerium üliõpilastele stipendiumi.

Pedaste sõnul paistis kaugõppes kõige keerulisema ainena matemaatika, sest just selle omandamisel vajasid lapsed enim järeleaitamist. Paraku ei ole matemaatikaõpetajaks õppimine kuigi populaarne, mistõttu ei saanud alati kohe sobivat abilist pakkuda. Küll aga oli üliõpilasi, kes olid valmis aitama ka oma valdkonnast erinevates õppeainetes. 

Pedaste jätkas, et katsumusi tekitas seegi, et 70% üliõpilastest käivad õppimise kõrvalt tööl. „Ajaliselt ei ole võimalik teha oma põhitööd, käia ülikoolis ja teha samal ajal ka vabatahtlikku tööd,“ lausus ta. Realistlikum oli, et üliõpilased aitavad hätta jäänud õpilasi pärast tunde kaaslastele järele. 

Võimalus saada praktikat

Põhjuseid vabatahtlikuks hakata oli üliõpilastel mitu. Paljud nägid selles head võimalust proovida, kas õpetajaamet ikka on nende jaoks. Näiteks põhikooli loodus- ja reaalainete õpetajaks õppiv Kairi Parson sõnas, et tema liituski programmiga eelkõige seetõttu, et soovis kindel olla, kas talle päriselt meeldib õpetada. Sellele sai ta kinnitust.  

Tuli välja, et nii mõnigi abistaja oli ise kogenud, mida ekraani vahendusel teadmiste omandamine tähendab, ja seegi võis olla üleskutsele vastamise ajendiks. Esimest aastat põhikooli loodus- ja reaalainete õpetamist õppiv Kaia-Riin Rohumaa läbis oma 12. klassi osaliselt kaugõppes. Kuna ta teab väga hästi, kui keerukas see võib olla, sooviski ta oma abikäe ulatada.

Karolin Brutus, kes õpib esimest aastat kutseõpetajaks, tõi esile soovi aidata tulevasi kolleege. „Ma tahtsin oma endisi õpetajaid digipädevuses toetada,“ põhjendas ta programmiga liitumist.

Lisaks huvitas tudengeid võimalus saada erialaseid kogemusi. Esimese aasta klassiõpetaja eriala üliõpilane Anna-Liina Kask rääkis, et võttis pakkumise hea meelega vastu, sest tundis puudust praktikast. See programm andis talle hulgaliselt võimalusi ka ise õppida. Ta tõdes, et veebi teel õpilaste aitamine ei ole just õpetaja igapäevatöö, aga kogemus oli sellegipoolest kasulik – justkui varba vette kastmine. Kokkuvõttes sai ta õpetajatööst hea aimduse, sest teha tuli ettevalmistusi, mõelda läbi tehnilised lahendused ja lõpuks tund päriselt läbi viia.

Lisaabi peab ta väga väärtuslikuks eelkõige seetõttu, et õpilastel ei tekiks teadmistes lünkasid. Kask on nimelt märganud, et õpilase töö eest pandud positiivne hinne ei pruugi väljendada teemast arusaamist. Lüngad teadmistes muudavad aga keeruliseks uute teemade omandamise ja lõpuks võib õpilasel tekkida tunne, et ta ei oskagi õppeainet. „Eestis on väga palju õpilasi, kellel oleks kasvõi natuke lisaabi tarvis, ja see programm aitab seda puudust leevendada,“ sõnas ta. 

Õpihimulised lapsed

Nii Kask kui ka esimest aastat klassiõpetajaks õppiv Kateriine Visk ütlesid, et esimese tunni eel olid nad väga põnevil. Hiljem asendus see tunne enesekindlusega ja mõlemad on kogemusega väga rahul.

Enne tööleasumist sai Visk interneti teel kõrvalt vaadata, kuidas õpetaja esimese klassi õpilastega tundi teeb. Klass jagati pooleks ja nii sai Visk juhendamiseks oma õpilased. Kuigi algul tundis ta uudse katsumuse ees pisut hirmu, asendus see peagi hea tundega, ja lapsed võtsid ta kiiresti omaks. „Isegi kaootilised olukorrad, kus kõik korraga midagi küsida tahavad, tekitavad rõõmu, sest nii meeldiv on näha, kui õpihimulised lapsed on,“ sõnas ta. 

Üliõpilaste panust on koolid hinnanud kõrgelt. Tartu Tamme Gümnaasiumi direktor Ain Tõnisson sõnas, et kodus õppimise aeg oli paljudele raske. Ta peab ülikoolide algatust eriti oluliseks just nende õpilaste jaoks, kes kippusid maha jääma. 

Samal seisukohal on Tartu Waldorfgümnaasiumi juhataja Anne-Lii Kerge. Ta lisas, et ülikoolide algatus oli suureks abiks ka lapsevanematele, kellel see aitas pingeid alandada. Kuna õpetaja töökoormus on suur, ei pruugi ta kaugõppes jõuda igale lapsele keskenduda ja hätta jäänud last pidid aitama ema või isa. Paljudele peredele tekitas see suure lisakoormuse ja seetõttu oldi üliõpilaste toe eest väga tänulikud.