Koroonapandeemia on toonud kaasa keerulisi eetilisi valikuid, sest põrkuvad olulised väärtused: elu ja majanduslik heaolu, individuaalne vabadus ja tervis, inimeste vaba liikumine ja rahva tervis, üksikisiku enesemääramisõigus ja solidaarsus.

Kõrge nakkuskordaja on sundinud valitsust inimeste liikumist piirama, et peatada viiruse kiire levik, päästa elusid ja säilitada tervishoiusüsteemi toimepidevus. See tähendab aga ka seda, et piiratakse inimeste individuaalseid õigusi – elu ja tervis seatakse kõrgemale vabadusest. Samal ajal võib kehtestatud piirangute tõttu halveneda paljude inimeste vaimne ja füüsiline tervis ning kannatada teiste haiguste ravi.

Haridusasutuste viimine kaugõppele, kultuuri-, toitlustus- ja kaubandusasutuste ning turismiettevõtete tegevuse ajutine peatamine on andnud valusa löögi ettevõtlusele ja vähendanud ühiskonnaliikmete heaolu. Ent kui piiranguid ei rakendataks või rakendataks vähe, on suur oht, et pandeemia üle kaoks kontroll ja nii kahju majandusele kui ka kaotatud inimelude arv oleksid veelgi suuremad, nagu on näidanud Hiina, Itaalia ja India kogemus. Häid valikuid ei ole.

Kaitsepookimise konarused

Väärtuste põrkumist näeme ka vaktsineerimise puhul. Arutletakse selle üle, kas vaktsineerimist saab muuta kohustuslikuks. On selge, et kehalist puutumatust tuleb austada ja kedagi vägisi vaktsineerida ei saa. Samas on ameteid, kus vaktsineerimine peaks käima kutse-eetika juurde. Tervishoiutöötaja ei sea vaktsiinist keeldudes ohtu mitte ainult oma tervist ja elu, vaid ka patsientide oma. Ka õpetaja, kes vastutab laste tervise eest, seab vaktsineerimisest keeldumisega ohtu oma kasvandikud ja nende vanemad. Sellises olukorras peaks vastutus teiste ees kaaluma üles isikliku otsustusvabaduse.

Vaktsineerimispassi kasutuselevõtt ei sõltu ainult tehnilisest võimekusest, vaid ka sellest, kuidas me lahendame eetilised küsimused. Ühelt poolt annab see võimaluse ühiskonda suuremal määral avada: need, kes on vaktsineeritud, haiguse läbi põdenud või teinud negatiivse tulemusega testi, ei ole nakkusohtlikud. Samas tähendab see, et teatud hüved on kättesaadavad vaid piiratud arvule inimestele. Kui vaktsiinipassi saamine sõltuks vaid inimese enda otsusest lasta end vaktsineerida, võiks selle kasutuselevõtt olla väga hea viis motiveerida inimesi kaitsepookima. Ent kuni vaktsiine pole piisavalt ja neid ei jagu kõigile, suurendab vaktsiinipassi kasutuselevõtt ebavõrdsust – inimesed, kel pole õnnestunud vaktsiini saada, jäävad ilma ka teistest hüvedest.

Võib argumenteerida ka nii, et neilt, kes pole vaktsineeritud, ei võeta midagi ära, sest sellised hüved nagu reisimine või spordi- ja kultuuriüritustel osalemine ei olnud piirangute tõttu võimalikud. Vahe on lihtsalt selles, et enne olid need kõigile keelatud, nüüd on vaktsineeritutele lubatud. Kui aga vähemalt osa ühiskonnast saab reisida, käia kontsertidel, teatris, spordivõistlustel, restoranides ja klubides, annab see inimestele tööd ja ettevõtted jäävad ellu. Pikemas perspektiivis võidavad sellest kõik.

Euroopa Komisjon loodab masinloetava Covid-19 vaktsineerimistõendi võtta kasutusele juba juunis. Tõend annab teada, et inimene on kas vaktsineeritud, hiljuti testitud või koroona läbi põdenud. Vaktsineerimispassi kasutuselevõtt muudab reisimise turvalisemaks ja võimaldab korraldada suurüritusi. Kuidas eraettevõtted seda kasutama hakkavad – kas edaspidi nõutakse seda näiteks spordiklubisse või restorani sisenemisel –, pole veel teada.

Haiglate rasked valikud

Koroonapandeemia kõige raskemad eetilised valikud on seotud intensiivravivoodite, haiglakohtade ning hingamisaparaatide nappusega olukorras, kus kõiki abivajajaid pole võimalik aidata. Need on oma olemuselt eetilised dilemmad, kus valida on vaid halva ja veel halvema lahenduse vahel. Tegemist on traagilise olukorraga: ükskõik mida arstid ka ei otsustaks, kaasneb iga otsusega kahetsus, sest polnud võimalik teha kõike, mida oleks pidanud tegema. Samas võib otsus olla kahetsusest hoolimata õige, kui iga muu otsus, sh otsus mitte midagi teha, oleks olnud veel halvem, sest oleks kaasa toonud suurema kahju.

On selge, et niisugune moraalses mõttes väljapääsmatu olukord paneb tervishoiutöötajad suure psüühilise pinge alla. Selleks, et tagada otsuste läbipaistvus ja objektiivsus ning võtta meedikutelt otsustamiskoormat vähemaks, on bioeetikud välja töötanud eetilised juhtnöörid triaažiotsuste tegemiseks ja piiratud tervishoiuressursside jagamiseks. 2020. aasta märtsi lõpuks oli sellealased eetikajuhised valmis saanud enamik Euroopa riike.

Eesti haiglatele juhtnööride koostamise võtsid enda peale Põhja-Eesti Regionaalhaigla eetikanõukogu, TÜ eetikakeskus ja TÜ kliinikumi eetikakomitee. Põhjaliku teadustöö ja intensiivsete arutelude tulemusena valmis dokument „Kliinilise eetika alased soovitused Eesti haiglatele piiratud ressursside jaotamiseks COVID-19 pandeemia tingimustes“[1], milles sõnastati 12 soovitust.

Dokumendis rõhutatakse, et kõiki patsiente (nii koroonahaigeid kui ka teisi) tuleb kohelda võrdselt ja kedagi ei tohi diskrimineerida. Patsientide eelisõiguse põhimõte ei ole mitte „kes ees, see mees“, vaid aluseks on ravi õnnestumise meditsiiniline väljavaade ja tulevase elukvaliteedi prognoos. Tuleb arvestada patsiendi tahet (tema enda avaldatud või varem fikseeritud elulõpu tahteavaldust seadusliku esindaja kaudu). Ravimisel ei peaks olema eelist ühelgi grupil, v.a meditsiinipersonalil.

Neid juhtnööre ei ole õnneks siiani vaja läinud. Usun, et nende koostamise töö polnud asjatu: see aitas teadvustada, kuivõrd raskete valikute ees arstid seisavad, kui haigestumine ületab piiri, kust alates haiglad ei tule patsientide hulgaga toime. Ka Eesti oli 2021. aasta esimestel kuudel tervishoiusüsteemi toimevõime kaotamisele päris lähedal. Saime siiski hakkama: haiglad tegid tihedat koostööd ning jaotasid patsiente omavahel. Sügav tänu ja kiitus meie meedikutele! Kui tekkis reaalne oht, et meditsiinisüsteem kukub kokku, kehtestati piirangud, nakatumine vähenes ja nakkuskordaja langes.

Kui palju haigestumisi ja surmasid on liikumispiirangutega ära hoitud, ei tea täpselt keegi. Ei teata ka seda, kui palju on piirangute nähtamatuid või isegi nähtavaid ohvreid. Teadusnõukoda annab valitsusele teadmispõhist nõu viiruse leviku ja tervishoiusüsteemi toimepidevuse kohta. Ent piirangute kehtestamise või leevendamise puhul tuleks kaaluda ka teisi väärtusi. Nagu kirjutavad Suurbritannia bioeetikud ajakirjas British Medical Journal[2]: „Peame järgima eetikat, mitte lihtsalt teadust.“