Juba mõnda aega on inglise keelel olnud maailmas ülemvõim ja eelis on olnud neil, kes seda räägivad. Kuid selles pole midagi erakordset – ühe keele laialdane kasutus on teada juba antiikajast. Teadlased annavad aga mõista, et inglise keel ei pruugi lingua franca staatust igavesti kanda – uued suundumused näitavad kasvavat huvi idamaiste keelte vastu.

„Lingua franca mõiste on palju uuem kui nähtus ise,“ ütleb TÜ klassikalise filoloogia osakonna juhataja professor Janika Päll. Alles keskajal kasutusele võetud termin kirjeldab nähtust, mis esines juba antiikajalgi: lihtsustatult öeldes ühe suure keele kasutamist paljude inimeste poolt. Näiteks kandsid kreeka kolonistid Vahemere piirkonda asustades oma emakeelt kaasas ning sellest sai ajapikku nii haridus-, kultuuri- kui ka administratiivkeel, samuti veel tänapäevalgi kohati püsiv kirikukeel.

Rooma riigi tõusuga kaotas kreeka keel oma senise positsiooni. Algas ladina keele võidukäik, mis kestis sajandeid – hariduskeelena suisa 18. sajandini välja. Loodus- ja arstiteadlane Karl Ernst von Baer avaldas veel 1814. aastal oma doktoritöö „Eestlaste endeemilistest haigustest“ ladina keeles. „Tema oli ka üks viimaseid pääsukesi,“ sõnab Päll. Selleks ajaks oli ladina keel oma rolli lingua franca’na minetanud – esile oli tõusnud prantsuse keel, eesti kultuuriruumis saksa keel. „Aga moodi hakkas minema ka inglise keel,“ lisab teadlane.

Inglise keel on uus nähtus

„Lingua franca pole minu jaoks seotud mitte niivõrd kultuuri, kuivõrd võimuga,“ lisab TÜ anglistika osakonna juhataja professor Raili Marling. „See ei pruugi olla alati sõjaväeline, vaid võib olla ka teiste institutsioonide võim, ja ladina keele puhul oli selleks institutsiooniks vaieldamatult kirik.“

Tulles inglise keele juurde, ütleb Marling, et levinud on arvamus, nagu oleks see alati olemas olnud. „Kui Julius Caesar Suurbritanniasse jõudis, inglise keelt ei olnud,“ tõdeb ta. Marling selgitab, et inglise keel on suhteliselt uus nähtus, mida kujundasid alates 5. sajandist Taani sissetungijate, anglosakside ja prantsuse keelt kõnelevate normannide dialektid ning mille äratuntav kuju hakkas tekkima alles aastatuhande pärast. „Kui keegi oleks 1600. aastal öelnud, et inglise keelest saab maailmakeel, siis oleks talle öeldud, et nüüd ta küll sonib,“ muheleb Marling.

Kui keegi oleks 1600. aastal öelnud, et inglise keelest saab maailmakeel, siis oleks talle öeldud, et nüüd ta küll sonib.

Kui Suurbritannia 17. sajandil oma kolooniaid rajas, hakati vallutatud aladel rääkima kaasatoodud keeles – nagu oli tehtud ka antiigis. „Briti impeeriumi pikk valitsemine lõppes inglise keele jaoks hästi ja II maailmasõja järel võttis Ameerika impeerium selle teatepulga üle,“ selgitab Marling ja lisab, et inglise keele leviku taga on ka USA populaarkultuur, kirjastustööstus, globaliseeruv kaubandus ja internet. Kuid inglise keele läbimurre on suuresti asjaolude kokkusattumise tulemus. „Kui samad protsessid oleks aset leidnud teises olukorras, võiks selle asemel olla saksa keel või mis iganes muu keel.“

Inglise keele kõnelejaid on praeguses maailmas 1,35 miljardit, kusjuures emakeel on see vaid keskeltläbi 360 miljonile inimesele. Niisiis räägib tänapäeva lingua franca’t võõrkeelena ligi miljard inimest, mis paneb küsima, et ehk on selles oma osa mängida ka keelel endal. Marling tõdeb, et inglise keelel on mitu head omadust, mis teevad selle lihtsasti äraõpitavaks – näiteks puudub selles grammatiline sugu, pole sisuliselt käändeid ja grammatikagi on üsna lihtne.

Inglise keele kasuks räägib veel selle sõnarohkus, mis lubab seda kõneleda väga erinevates registrites. „On olemas ladina keelel põhinev ja ladinakeelseid sõnu kasutav register, mis on väga formaalne ja mida räägitakse kohtus või seadusandjate seas, aga igapäevaseks hakkamasaamiseks võib rääkida palju lihtsamalt,“ ütleb Marling.

Iga päev eesti üliõpilaste inglise keelt parandava õppejõuna nendib ta siiski, et keerulisi külgi on selles keeles palju. „Meeletult suur sõnavara ja idiomaatilisus. See tähendab, et mööda on väga-väga kerge panna,“ toonitab Marling. Ka kirjapilt on mitmetest keeltest laenamise tõttu kohati ebaloogiline, mis toob endaga kaasa hääldusvigu – näiteks sõnad charisma ja charming algavad küll sarnaselt, aga häälduvad päritolust tingituna erinevalt. „Tegelikult ei olegi nii lihtne idiomaatiliselt ja korrektselt kõnelda või kirjutada.“

Murded juuriti välja

Ladina ja kreeka keel olid antiikkultuuris nii luule- kui ka teaduskeeled. Samas võib öelda, et tolleaegse lingua franca luulelisus kumas läbi igast selle kasutusvaldkonnast. Päll arvab, et ladina ja sellest välja kasvanud romaani keeltes on tänapäevani midagi, mis lubab neis väljenduda täpselt ning mida on sealjuures oma keeleilus ja -võlus nauditav lugeda. „Ei ole hea toon kirjutada väga otse,“ sõnab Päll. Ta toob näite, et ingliskeelses filosoofias on tunda väljendumist rangelt otsekoheselt. „Selle selguse kaudu jääb mingi osa meie elu paljususest varjule.“

Loomulikult on inglise keel väga nõtke luulekeel, nagu näitavad Shakespeare’i, Yeatsi ja paljude teiste teosed. „Aga see pole kantud teaduskeelde. Teadus- ja luulekeel on valgustusajastust alates liikunud eri suundadesse ja sinna ka jäänud,“ ütleb Marling. Selline stiililine piiritletus muudab tema meelest lävepaku madalamaks. „Nendes väga rafineeritud luulelistes teaduskeeltes on tegelikult mingis mõttes tegemist väljajätmismehhanismiga.“ Kui teaduskeele nõue on, et see poleks mitte ainult täpne, vaid ka poeetiline, on Marlingu arvates väga vähestel võimalus selles kirjutamisest osa saada.

„Inglise keele kasutuse tajutav lamedus ongi võimaldanud paljudel diskussioonis osaleda,“ ütleb Marling. Ta lisab, et lingua franca tasandumine aja jooksul on paratamatu. „Keel on lihtsustatud, seda on tehtud kergemaks ja läbipaistvamaks.“

Üheks keele ühtlustajaks – või täpsemalt tänapäeval prestiižseks peetava n-ö kuninganna inglise keele normi kuulutajaks – oli 1870. aastal Suurbritannias vastu võetud haridusakt, mille tulemusena hakati erakoolides piirkondlikke murdeid välja juurima, et seal õppiv eliit räägiks ühtlaselt. Veel enam hakati keelt standardiseerima massikommunikatsiooni tulekuga. Marling selgitab, et raadios pidi kõlama ühtmoodi keel, mis viis sellest irduvate dialektide häbimärgistamiseni. Möödunud sajandil tekkinud standardkeelt õpetatakse ka meie koolides.

Meie kohustus on õpetada ülikoolis haritud inglise keelt, millega saab minna diplomaadiks ja millega saab osaleda kultuurivestluses.

„Miks me õpetame seda n-ö õiget, Shakespeare’i inglise keelt, kui me võiksime õpetada lihtsat suhtluskeelt, mille tönkamisega näiliselt hakkama saab?“ tõstatab Marling küsimuse ja annab kohe ka vastuse: „Leiame, et meie kohustus on õpetada ülikoolis haritud inglise keelt, millega saab minna diplomaadiks ja millega saab osaleda kultuurivestluses.“ Ta möönab aga, et keele rikkuse seisukohast on tal kahju, et dialekte stigmatiseeritakse.

„Jõuame jälle keele ja võimu teema juurde tagasi,“ sõlmib Janika Päll mõtte kokku.

Võõras rikastab

Lingua franca kahetine olemus on keeleteadlaste sõnul alati olemas olnud – ühelt poolt on tegu praktilise ja demokratiseeriva suhtlusvahendiga, ent teisalt säilib selles eliidi keel, mille abil saab ühiskonnas tõusta. Selle oskamine on olnud lävepakuks näiteks töölisklassi inimestele, kellest on saanud ametnikud.

Lingua franca on ka vahend, mida kasutatakse poliitiliselt keerulises olukorras – mõnikord on otstarbekas kasutada keelt, mis ei ole kellegi emakeel. „Sakslasel ja prantslasel on kergem rääkida inglise keeles, kui otsustada, kas rääkida saksa või prantsuse keeles. See on poliitiline otsus, et kumma keel siis tähtsam on,“ toob Marling näite. „Eestlastel seda muret pole,“ muigab ta.

Et eestlased välismaal toimetulekuks võõrkeeli õppima peavad, on siililegi selge. TÜ õppejõud soovitavad ülikooli ajal teha seda nii palju, kui vähegi jaksu on. „Keeleõppe kaudu saab lasta teistel kultuuridel endaga kõneleda ja end avastada,“ ütleb Päll keeleoskuse lisaväärtuse kohta.

Marling julgustab pelgalt ühes keeles hakkamasaamisest kaugemale minema. „Kui me loobume teiste keelte õppimisest ja jääme ainult nivelleeritud lingua franca juurde, siis minu meelest vaesub ka meie emakeel. Emakeel on seda rikkam, mida rohkem me tajume teiste keelte rikkust,“ arvab ta.

Hiilguse lõpp

Vastupidi levinud mõtteviisile, et emakeelt tuleb võõrkeele eest kaitsta, arvavad Marling ja Päll, et teiste keelte poole tuleb just vaadata. Marling ilmestab seda mõtet viitega möödunud sajandi Ameerika ajakirjaniku Henry LouisMenckeni sõnadele. „Tema ütles, et keel on nagu inimene, kellel on verejooks, ja elus püsimiseks on pidevalt vaja vereülekandeid teistelt keeltelt. Kui ülekanded lakkavad, hakkab suremise protsess pihta.“ Päll tuletab meelde, et eesti keel arenes 17.–19. sajandil samuti ladina-, saksa- ja rootsikeelses kontekstis.

„Laenamisega on nii, et vahel kirume ingliskeelsed tõlkelaene, aga sageli võivad neil sõnadel olla tegelikult ladina tüved ja nad on tulnud lihtsalt inglise keele kaudu,“ osutab Päll antiigi jätkuvale kohalolule meie keeltes. See juhib mõtted praeguse lingua franca saatusele: milliseks kujuneb standardse inglise keele tulevik? „Ma arvan, et kogu selle linguafrancastumise kõrval aitavad keelt hoida just inimesed, kes kõnelevad seda emakeelena,“ sõnab Päll.

See on ilmselt ka põhjus, miks möödunud sajandil loodud kunstlikud keeled nagu esperanto ja noviaal tuult tiibadesse ei saanud. „Need on kokku pandud patsifistlikel eesmärkidel. See, kes esperanto teadlikult lõi, ütles, et ta tahab seda levitada rahu tekitamiseks maailmas. Aga see ei juurdunud, sest see ei ole kellegi emakeel,” ütleb Marling.

Juba praegu on rõhuasetused muutunud. Paljudes ülikoolides, sh TÜ-s, koguvad populaarsust jaapani ja korea keele kursused.

Mis puutub inglise keele rikkuse säilimisse, arvab Marling, et tekkima hakkab klassiline tasand – eristuvad haritud inimeste räägitav kirjakeel ja rahvusvaheliselt räägitav üha lihtsustuv lingua franca, millega saavad inimesed omavahel suhelda. Kas sellest veel uusi keeli areneb, ei oska anglistika professor öelda. „Üks, mida võiks ladina keelelt õppida, on sic transit gloria mundi. Hiilgus saab ühel hetkel otsa ja meie küsimus on: kui Hiina paratamatult tõuseb, siis kui kiiresti me mandariini keelt õppima hakkame?“

Juba praegu on rõhuasetused muutunud. Paljudes ülikoolides, sh TÜ-s, koguvad populaarsust jaapani ja korea keele kursused. Marlingi sõnul pannakse Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika ülikoolides üha rohkem Euroopa keelte õpetamise osakondi kinni ja see näitab Lääne kultuuri rolli muutumist maailmas.

Päll ennustab, et ehk ei võta siiski üks keel tulevikus teiste üle täielikult võimust, vaid tekib kultuuridevaheline rikastamine ja dialoog. Ka Marling ei muretse üleliia, et keelevaraga teiste kultuuride mõjul midagi juhtub. „Olen alati armastanud öelda, et kultuuride vahel ei ole piirivalvet: me ei saa laene kinni pidada. Ei ole nii, et „Stopp! Kes tuleb? Viisa, palun!“. „Keel on elav organism ja mingil hetkel vohavana näiv lingua franca võib järgmisel sajandil tagasi tõmbuda, et teistele ruumi teha.“