„Ma lihtsalt vihkan seda. Iga kord, kui märkan, et see jälle tuleb, lähen täiesti paanikasse!“ Võiks arvata, et selline reaktsioon eelneb mõnele valusale meditsiinilisele protseduurile. Tegelikult on seda öelnud üliõpilane märksa sagedasema nähtuse, rühmatöö kohta. 

Hea õppimise tavas on kirjas, et ülikoolis õppimine tähendab õppimist kollektiivis, kus pingutatakse ühiste eesmärkide nimel ja pakutakse üksteisele tuge, mitmekesistades nii õppimiskogemust ja kujundades akadeemilist kultuuri. Ent isegi tava tundmata on päevselge, et rühmatöö tegemise oskus on kasulik, sest omaette nokitsemine ei pruugi aidata parimal moel edu saavutada. Ometi võib see õpingute jooksul paljude jaoks olla üks piinarikkamaid kogemusi. See ei peaks aga nii olema – isegi mitte koroonaajal.

Rühmakaaslase välimääraja 

Kahtlemata annab rühmatöö aimu sellest, mis sorti üliõpilased sinu kõrval kraadi nimel pingutavad ja kelle peale võiks ka tulevikus loota. Silme ette kangastub üks ärev ülepingutaja, kes soovib saada häid hindeid ja võistelda tulemusstipendiumi nimel. Ta alustab projektiga kuu enne tähtaega ja piitsutab teisigi tagant: kiiremini, kõrgemale, kaugemale! Kindlasti on tiimis ka lahe tüüp, kes püüab muretsejat rahustada. Ta ütleb, et kõik läheb hästi: meil on juba päris palju tehtud, võta nüüd endale hetk puhkust.

Mõnikord satub tiimi loomulik liider, kellele meeldib küll ülesandeid jagada, kuid endale jätta kõige väiksem osa tööst. Ja siis on trobikond looderdajaid, kes kipuvad üleskutsetele tegutsema hakata vastama vaikusega. Nad lasevad ülepingutajal rahulikult tegutseda ja jäävad ise ootele: ehk õnnestub seegi kord suurema vaevata läbi ajada.

Kas tuleb tuttav ette? Me kõik võime eri aegadel kõiki neid stereotüüpseid karaktereid ka iseendas märgata ja see on normaalne: vahel ongi võimalik anda endast rohkem, vahel vähem, sest lihtsalt pole jaksu ja tahtmist. Miks on aga nii, et looderdajaid näib pingutajatest rohkem olevat?

Sotsiaalsetest loodritest

Psühholoogiaalases teaduskirjanduses kirjeldati sotsiaalse looderdamise nähtust juba 50 aastat tagasi.^[1] Tuleb välja, et rühmas töötades on inimene märkimisväärselt vähem produktiivne kui sama ülesande kallal üksi pusides – pole vahet, kas harjutus nõuab füüsilist või vaimset pingutust. Vastutus hajub ning loodetakse kaaslastele seni, kuni paar agaramat haaravad ohjad. Või juhtub vastupidi: töö jääbki soiku. Kaaslaste peale kaevata üldiselt ei taheta ja nii võib ka õppejõud saada halva üllatuse osaliseks, kui laekunud töö on poolik või ettekandel põhinema pidanud seminar jääb viimasel hetkel ikkagi tema enda sisustada.

Viimane õppeaasta on pakkunud uusi väljakutseid. On leitud, et rühmatöös osalejate tõhusust mõjutab ka füüsiline distants.^[2] Eri asukohtades paiknevate tiimiliikmete töö võib olla tublisti pärsitud: raske on saada kontakti, vastused laekuvad eri aegadel. Lihtsam on käega rehmata ja jätta sõnumitele vastamata või rühmavestlust üldse mitte alustada. 

Vajame vastumürki ... ja kohe!

Looderdamisele on olemas ka vastumürk. Õige arstimi valimiseks on aga esmalt tarvis tuvastada probleem. Toome välja soovitused, kuidas toetada iseend ja oma kaaslasi kolme tüüpi kitsaskohtade ületamisel, keskendudes elukorraldusele, õppekorraldusele ja töökorralduse rühmas.

Esimest korda kogunedes tuleb alustada algusest: tutvuda omavahel ja leppida kokku, millised ülesanded kellelegi sobivad. Seda tehes tuleb olla ettevaatlik, et kellelegi ei kleebitaks tahtmatult külge pingutaja silti ja kelleski ei soodustataks õpitud abitust. Tasub julgelt küsida ka rühmaliikmete käekäigu ja meeleolu kohta. Rühmaprojekti edenemist pärssivad tegurid võivad peituda ka rühmast väljaspool, näiteks võib sotsiaalset looderdamist soodustada muu hulgas kurnatus. Väsinud inimene ei jaksa eesmärgipäraselt tegutseda ning rühmatöö ülesanded võivad hajunud vastutuse tõttu olla just need, mis lükkuvad aina edasi.

Kui rühmatöö hakkab kreeni kalduma, tasub ühiselt analüüsida, kas saate piisavalt magada, sööte regulaarselt ja mitmekesiselt ning leiate arvuti taga istumise kõrval ka hetki, et end sirutada, jalutama minna või muul moel aktiivne olla. Sel teemal arutamisest võib kasu olla, sest nii saab üksteisele tuge pakkuda. Ühiselt võib teha hinnanguvaba ajurünnaku ja mõelda, kuidas edasi minna. Probleemide lahtiharutamisel tasub keskenduda lahendustele, mitte kritiseerimisele. Ja kui sina oled sel korral looderdaja, siis mõtiskle enda käitumise üle – aita teisi sellega, et aitad ennast!

Kui põhivajadused on üle vaadatud, aga motivatsiooni napib, tasub heita pilk kalendrisse. Kas kõigeks vajalikuks on aega planeeritud? Oma päevaülesannete väikesteks tükkideks jagamine ja ajakavasse asetamine võimaldab mõtteid ritta seada ja tegelikku ajakulu hinnata. Abstraktse ülesande mõtlemine konkreetseks suurendab ka võimalust, et hakkad tööga päriselt pihta – eduelamus on ju lähemal!

Koostöine õppimine ja õpetamine

Töö õnnestumises mängib suurt rolli ka see, kuidas õpe on korraldatud ja ülesanne püstitatud. Mitte iga ülesanne ei sobi rühmatööks. Seda, miks on rühmana tegutsemine antud juhul oluline, peaks tegevuse andmisel kirjeldama. 

Õppejõud võib soovitavad õpiväljundid määrata ka õppuritega koos. Nii on kõigile selge, milline tegevus viib millise teadmiseni. Ühtlasi aitab võimalus kaasa rääkida tunda üliõpilastel end kaasatult ning motiveerib ülesannet lahendamaf. Lisaks on leitud, et sotsiaalset looderdamist aitab vähendada individuaalse soorituse mõõtmine ja hindamine.^[3] Nii mõnigi õppejõud palub rühma liikmetel enda ja teiste panust kirjeldada ning võtab seda hindamisel arvesse. 

Kui teisiti tööd teha ei õnnestu, võiks abi olla ka sellest, et õppejõud määrab ise igale rühma liikmele konkreetse vastutusala. Sellest ka rühmatöid toetava õppekorralduse retsept: tuleb selgitada, miks on ülesanne ja iga inimese panus oluline. Nii on oht, et üliõpilased satuvad  looderdamislõksu, väiksem.

video-call-5962733_1920.jpg

Kaamera sisselülitamine aitab tekitada tunnet, et teisel pool ekraani on lihast ja luust inimesed. ILLUSTRATSIOON: Pixabay.com

Kõik need kirjeldatud „vastumürgid“ kehtivad ka veebiõppes, kuid üksteisest eraldatuna rühmatööd tehes tasub meeles pidada, et oluline on pidada videovestlusi. Elektroonses suhtluses aitab kaamera sisselülitamine kaasa mõistmisele, et vestluspartner on lihast ja luust inimene – see on sotsiaalse looderdamise eest kaitsev tegur.^[4] Kui kaaslane taandub pelgalt „kellekski, kes peab tegema ülesannet x“, väheneb rühmakaaslastel tema ees moraalne kohustus teha ära oma osa ja veenduda, et keegi teine rühmast hätta ei jää. Kõige olulisem on, et ülesannete jaotamisel ja üksteise hindamisel ei jääks keegi kahe silma vahele – olgu siis veebis või auditooriumis.

Neid vahendeid kasutades saab panna kokku päris oma tööriistakasti – või ravimiriiuli –, mis aitab võtta rühmatööst viimast. Tasub katsetada ja proovida, mis toimib, sest iga inimene on ju erinev.

Oma kogemusi, mõtteid ja ideid, kuidas muuta ülikoolielu ja õppekorraldust veel paremaks, saab üliõpilasesindusega jagada aadressil tyye [at] ut.ee.