Valga juhtimise on üle võtnud tsiviilriietesse maskeerunud vastased. Linnas liikudes on pea võimatu öelda, kas burgerikioski kõrval kuklit haukav musklis mees on kohalik või hoopiski viienda kolonni liige, kes tuleb viivitamata tabada.

Selline olukord mängiti läbi mõni aasta tagasi toimunud Kaitseliidu õppusel, kus osalesid ka Tartu maleva akadeemilise malevkonna liikmed. Organisatsioonil, mille juured ulatuvad ligi saja aasta taha, täitub tänavu märtsis 25 aastat taasasutamisest.

Akadeemilisel malevkonnal on kaks eelkäijat: Tartu Kaitseliidu III ehk üliõpilasseltside malevkond ja IV ehk korporatsioonide malevkond, mis mõlemad loodi pärast 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatset. Akadeemilise malevkonna pealik Lemmit Kaplinski kirjeldab, et toona tulid üliõpilased vabatahtlikult kokku linna valvama. „See ilmestab, kuidas segastel aegadel võtavad vabatahtlikud ohjad oma kätte.“

Kaplinski ütleb, et nii nagu nüüdki, oli toonaste liikmete ülesanne kaitsta eelkõige Tartut. „Akadeemiline malevkond ei ole üksus, mis peaks minema esimesena rinnet hoidma, vaid ennekõike peaks tagama turvalisuse kindlaks määratud maa-alal,“ selgitab ta.

Sündis siirast soovist

Okupatsiooniaega malevkonnad mõistagi üle ei elanud, kuid 1996. aastal loodi nende järeltulijana Tartu maleva akadeemiline malevkond. Organisatsiooni asutamisel mängisid olulist rolli toonane Tartu Ülikooli rektor Peeter Tulviste ja haldusprorektor Riho Illak. 

malevkond1_kabinet.png

Algusaastatel pakkus ülikool malevkonnale igakülgset tuge. Pildil malevkonna laiendatud juhatuse nõupidamine 2000. aastal toonase TÜ haldusdirektori Riho Illaku (pildil paremalt esimene) kabinetis. FOTO: erakogu

Illak ütleb, et malevkonna taasasutamine polnud suurejooneline idee, vaid loomulik asjade käik. „See sündis tahtest Eesti eest seista ja selle kaitseks alati valmis olla,“ sõnab ta. Illak on kasvanud üles juttudega esimese Eesti Vabariigi aegsest Kaitseliidust ja sellega seotud eluolust – tema lähikondlased on olnud liiduga tugevalt seotud.

Niisiis pani Illak koos 1990. aastate keskel Paldiski tuumaobjekti ülevõtmist koordineerinud Jüri Tikuga paika plaani, kuidas akadeemilisele malevkonnale hing sisse puhuda. „Jagasime ülesanded omavahel ära. Meie kahe tegevusest sai kõik alguse,“ sõnab Illak, kes hoidis arenguga kursis ka Peeter Tulvistet ja selleaegset Kaitseliidu ülemat Johannes Kerti.

1995. aasta 4. novembril koguneti Tulviste kabinetti, et plaanid kirja panna ja malevkonna loomist ametlikult alustada. „Kert oli kaasa kutsunud toonase Võru Lahingukooli ülema Leo Kunnase. Seega olime neljakesi – Tulviste, mina, Kert ja Kunnas. Olime ühte meelt, et seda malevkonda on väga-väga vaja,“ meenutab ta. Kaks päeva hiljem toimunud rektoraadi nõupidamisel võeti malevkonna asutamise otsus vastu. „Kõigele sellele eelnes muidugi küllaltki mahukas ja loov eeltöö. Niisama ei sündinud midagi. Ja oleks vead sisse tulnud, poleks malevkond tollal veel taasasutatud saanud,“ ütleb Illak.

Hoogne töö jätkus ja 4. märtsil 1996 korraldati TÜ nõukogu saalis pidulik malevkonna taasasutamiskoosolek, mida juhatas Peeter Tulviste. Osales üle 40 inimese. Nende seas oli nii Tartu kõrgkoolide kui ka üliõpilaste esindajaid, kaitse- ja päästevaldkonnaga seotud inimesi ning ajakirjanikke. Osalejate nimekirjast võib muu hulgas leida praeguse Kaitseliidu ülema, toona Kaitseväe peastaabis töötanud Riho Ühtegi.

Üllatav kõne

Koosolekut mäletab Ühtegi hästi. Ilm oli sedavõrd ilus ja soe, et ülikooli peahoonesse oli ta saanud minna pintsaku väel. „Kohal oli hästi palju inimesi. Sõnavõtjaid oli arvukalt. Näiteks Ants Laaneots üllatas ilmselt paljusid sellega, et rääkis täiesti teistsugust juttu kui tavaliselt. Kui muidu oli ta sõna võtnud militaarsetel teemadel, siis ühtäkki rääkis ta haritlaskonna riigikaitsesse kaasamise tähtsusest. See oli päris huvitav ja jäi mulle meelde,“ meenutab Ühtegi.

IMG_9109.jpg

Kõige tavapärasemad õppused toimuvad linnast väljas mõnel maastikul, kuid vähemalt kord aastas korraldatakse suurejoonelisemaid harjutusi. 

FOTO: Eveliis Padar

„Võib-olla me isegi ei hooma kogu sel hetkel toimunu tähtsust, aga tagasi vaadates võib öelda, et pärast seda murdus jää akadeemilise ja sõjalise maailma vahel. Ma arvan, et see oli mingil määral koht, kus haritlaskond hakkas pürgima ka militaarmaailma poole,“ mõtiskleb Ühtegi. Suure sümboolse tähtsusega oli rektoraadi otsus astuda in corpore Kaitseliidu liikmeks. 

Illak meenutab, et ühes rektoraadiga astus liitu endine prorektor, toona haridusministri ametit pidanud Jaak Aaviksoo. „Sellega anti akadeemilisele kogukonnale edasi nii sõnum kui ka eeskuju,“ ütleb ta ja lisab, et see tegi vastsesse organisatsiooni liikmete leidmise väga lihtsaks. „Kaasamise probleem oli marginaalne või puudus täiesti,“ tõdeb Illak. „Pigem oli malevkonna juhatusel ja personalitöötajal raskusi paberimajandusega, et avaldusi läbi vaadata ning vastuvõtt korrektselt vormistada.“

Rektoriga võrdsemast võrdsem

Ülikooli tugi oli malevkonna algusaegadel väga tähtis. Kõrgkool pani õla alla kõiges jõukohases – toetati ruumide, transpordi, sideseadmete hankimise ja palju muuga. „Ülikooli juhtkonnal oli malevkonnaga vahetu ja pidev side. Koos malevkonna liikmetega käidi laskeharjutustel ja relvaõppes. Tudengitele oli erakordne tunda end rektori, teiste professorite ning juhtkonna liikmetega võrdsemast võrdsena,“ meenutab Illak.

Lemmit Kaplinski ja Tartu maleva teavituspealik Eveliis Padar toovad esile, et malevkonna alguses juhtis organisatsiooni esmakursuslane. Nimelt võttis esimese pealiku Jüri Tiku ameti peagi üle Margus Purlau, kes tudeeris avalikku haldust. Erandeid ei tehtud – talle pidi alluma ka rektor.

_NCD1866.JPG

Kuigi praeguseks on Tartu Ülikooli juhtkonna ja akadeemilise malevkonna vaheline side nõrgenenud, avaldab Lemmit Kaplinski soovi teha tihedamat koostööd. „Nii nagu Eesti riiki ei eksisteeriks ilma rahvusülikoolita, ei eksisteeriks Eesti riiki, kui me ei teadvustaks õigust rahvusülikooli pidada ja oma riigis elada – seda peab ka kaitsma,“ ütleb ta. „Omariikluse hoidmiseks on meil vaja nii tarkust kui ka jõudu.“

Pildil esiplaanil rektor Toomas Asser 2020. aastal rektoraadile korraldatud laskepäeval.

FOTO: Andres Ehrenpreis

Esimene tegutsemistuhin hakkas 2000. aastate alguses raugema. Kaplinski kirjeldab, et selle põhjuseks oli liiga paljus vabatahtlike initsiatiivile tuginemine. Levinud oli tunne, et riik ei toeta malevkondlasi piisavalt. 2000. aastate esimesel kümnendil olukord aga paranes. „Vabatahtlike tegevus sai riigilt korraliku toetuse ja organisatsiooni struktuur viidi vastavusse Kaitseväe tänapäevaste nõuetega. Loovast kaosest sai jõuline kord,“ ütleb organisatsiooni praegune pealik.

Ümberkorralduste käigus seoti malevkond konkreetse maakaitse lahingüksusega, vastutusalaks jäi staabiüksus. „Tagame teistele lahingüksustele, näiteks side- ja luureüksustele teatud keerulisemad erialarelvad. See haakub hästi asjaoluga, et akadeemilisest perest tulevad inimesed, kel on väga erinevad, kuid kõrgetasemelised erialased oskused, mida saab juhtimises, sides ja staabitöös rakendada,“ selgitab Kaplinski. Ta lisab, et see ei tähenda akadeemilise malevkonna võitlejate relvastuse puudumist, vaid pigem seda, et malevkond toimib tervikuna juhtelemendina.

Põhjalik väljaõpe

Kõik liikmed, kes pole ajateenistuses käinud, läbivad sõdurioskuste baaskursuse. Seejärel valib igaüks üksuse, kus tehakse läbi kolmeaastane õpe, mille käigus võetakse luubi alla kõikvõimalikud sõjataktikad. Ühtlasi omandab iga võitleja eriala – olla saab näiteks nii kuulipildur kui ka jaosanitar. „Nüüd, kus on olemas konkreetne üksus, intensiivne väljaõpe ja võimalus veeta õppustel 8–10 nädalavahetust aastas, on kõik, kes vähegi on tahtnud panustada, leidnud endale rakenduse,“ ütleb Kaplinski.

_NCD1804.JPG

Mitte ainult mehed

Kui sadakond aastat tagasi moodustusid akadeemilise malevkonna eelkäijate read korporatsioonide ja seltside liikmetest, siis tänapäeval kuulub malevkonda palju neid, kes ühtegi teise akadeemilisse organisatsiooni ei kuulu.

Tartu maleva akadeemilise malevkonna pealiku Lemmit Kaplinski sõnutsi on liikmete arv püsinud viimastel aastatel 400 juures. Kuigi Tartus saab liituda Naiskodukaitsega, kus on niisamuti akadeemiline jaoskond, leidub ka malevkonnas naisi, kes on otsustanud võtta relvaga võitleja kohustuse. Tartu maleva vabatahtliku teavituspealiku nooremseersant Eveliis Padari sõnul on organisatsioonis selliseid naisi ligikaudu 10%. Ta ütleb, et just Kaitseliidu tegemistest huvitatud naisi on aasta-aastalt üha rohkem. „Riigikaitses pole sool tähtsust. Oluline on valmisolek omandada uusi oskusi ja töötada ühtse tiimina. See tuleb naistel märkimisväärselt hästi välja,“ teab Padar.

FOTO: Andres Ehrenpreis

Kõige tavapärasemad õppused toimuvad linnast väljas mõnel maastikul, kuid vähemalt kord aastas korraldatakse suurejoonelisemaid harjutusi. „Lõuna maakaitseringkonna sügisesel suurõppusel Sibul on alati mingi põnev hübriidelement,“ ütleb Kaplinski. „Näiteks võivad sellel osaleda nii laigulises vormis kui ka tsiviilriietes võitlejad. Keegi võib mängida viiendat kolonni. Kohal võivad olla ka Kaitseväe üksused, sealhulgas erioperatsioonide grupp. Tihti võtavad õppusest osa Politsei- ja Piirivalveamet ning Päästeamet,“ loetleb ta. Kaplinski kirjeldab, et näiteks 2019. aastal toimus suurõppus Valgas. Mängiti läbi stsenaarium, kus piirilinna oli tunginud sadakond tsiviilriietesse maskeerunud vastast, kes võtsid üle linnavalitsuse ja politsei. „Meie ülesanne oli Valga tagasi vallutada, teadmata, kes on vastane. Iga musklis noormees burgeriputka kõrval võis olla kohalik elanik või vastasvõitleja,“ toob ta esile asjaolud, mis muutsid õppuse põnevaks.

Elulised teadmised

Kaplinski avaldab lootust, et harjutatakse sündmusteks, mida kunagi päriselt ei juhtu. Harjutamise käigus omandatakse aga ka elulisi teadmisi näiteks selle kohta, kuidas keerulistes olukordades toime tulla. „Väljaõpe ei ole lihtsalt püssiga metsas jooksmine, vaid see tähendab ühtlasi õpet iseendaga hakkamasaamiseks keerulistes situatsioonides. See tähendab konkreetseid sõjalisi taktikalisi oskusi, teadmisi ja juhtimisoskust. Kõik need on õpitavad ja puudutavad väga erinevaid eluvaldkondi,“ ütleb ta ja rõhutab, et noortele on malevkond väga heaks kohaks, kust saada juhtimiskogemus.

Lisaks sellele, et malevkonna liikmed saavad uusi teadmisi, avaneb neil võimalus juba omandatud tarkustega riigikaitsesse panustada. Riho Ühtegi arvab, et akadeemilise malevkonna liikmed võiksid seda julgelt teha – neile on seatud ootus, et pakutaks uuenduslikke ideid. „Vajame ka akadeemilist kaasamõtlemist sõjapidamise kohta üldse,“ lisab ta. „Mina pean kaasamõtlemist võib-olla isegi tähtsamaks kui seda, et akadeemilises malevkonnas on mehed ja naised, kes sõja ajal püssiga metsa vahel jooksevad. Igal vabatahtlikul on seal võimalus olla rohkem kui lihtsalt sõjamees,“ sõnab Kaitseliidu ülem.

Aitas muuta suhtumist

Loo tarbeks intervjueeritud inimesed toovad esile, et Tartu akadeemilise malevkonna loomisel on olnud seos üldise riigikaitsesse ja kaitseliitlastesse suhtumise muutusega. Nii malevkonna pealik Lemmit Kaplinski kui ka Kaitseliidu ülem Riho Ühtegi ütlevad, et 1990. aastate alguses käis kaitseliitlastega kaasas halb maine: neid peeti veidrikeks ja mõnel juhul alkoholilembesteks. Kaitseliitu nähti kui organisatsiooni, mis tõmbab ligi karmi käe ihalejaid.

Ühtegi sõnab, et akadeemilise malevkonna loomine aitas kaasa mõistmisele, et kaitseliitlaste ja -väelaste seas võib olla haritud inimesi, kes pole lihtsalt sõjardid. Ta lisab, et selline kuvand haakus toonase Kaitseliidu ülema Johannes Kerti visiooniga, kelle unistus oli muuta ohvitserkond Eesti intelligentsiks. „Akadeemilises malevkonnas nägi ta esimest sammu selle poole,“ ütleb Ühtegi.