Üks küsimus. Mida tähendab minu jaoks emakeel?
Sõnad „ema“ ja „keel“ kannavad eri tähendusi, mis loovad kokkupandult kolmanda. Emakeelepäeva eel palus UT seitsmel ülikoolipere liikmel mõtiskleda emakeele tähenduse üle. Inspireerigu need üksteist nii rikkalikult täiendavad mõtted meie lugejatki vaagima, mida tähendab tema jaoks emakeel.
Valve-Liivi Kingisepp
emeriitdotsent, keeleteadlane
Emakeel seostub minu südames ja mõtteis mu kodupaigaga, täpsemalt Aru-Uuetoa taluga, kus olen sündinud ja pereringis Lääne-Nigula murrakut rääkima õppinud. Oma elutöö olen teinud Tartu Ülikoolis õppejõuna ja eesti vana kirjakeele uurijana. Oleme välja selgitanud ka sõna emakeel esmaesinemuse kirjalikus tekstis.
Lugejal on ehk huvitav teada, et sõna emakeel kasutas 16. septembril 1603 Tallinna Püha Vaimu kiriku diakon Georg Müller oma 12. jutluses. Olgu siinkohal see lause tänapäevases kirjaviisis ka ära toodud: „Sest meie elu ning tegu võib Jumalale ainult siis meelepärane olla, kui me teda jumalakartuses kaunite lauludega täname ning oma emakeeles appi hüüame.“ (Vt Georg Müller 2007. Jutluseraamat. Eesti Mõttelugu 78, Tartu: Ilmamaa).
Head emakeelepäeva kogu ülikooliperele!
Karin Saarepuu
ühiskonnateaduste instituudi administratiivjuht, ülikooli eesti terminite komisjoni liige
Kirjutasin pühade eel sõpradele salmi:
suusakingud kirikuks
uisuplatsid palvemajaks
kelgukünkad katedraaliks
See võiks olla ka laul või lausumine: sarnased tüved neil kahel mõistel, märkan mõnuga. Algriimgi sobib mõlemaks, see istub me sees nagu trimmi tõmmatud lõim ning ootab loomist.
Keel ongi loomise tööriist, mida tuleb meistrina kasutada. Seda peab hoolega hoidma, järjekindlalt teritama, et täpselt lõikaks. Tuleb õppida ja usaldada selles peituvat väge. Väga ja väega – teame ju küll, see oli ennemalt üks ja sama.
Keelest vaatab vastu minu ja mu esivanemate tarkus. Seda tuleb austada ja uurida, sest emakeeles on kõikide käänete kihistused, ja just selles peame oma sisekõnet. Ka siis, kui tuleb rääkida temaga, kes mõistab meid rohkem kui me ise ...
Keel on kui kompass, mis annab kätte võimaluse, sõnastab sihi. Pärale jõudmine on me enese asi. Aga kui puhta meelega minna, küll siis saab – suusakingud kirikuks ja mis kõik veel!
Alo Aasmäe
Matemaatika-Informaatika Tudengiseltsi president, informaatika magistrant
Emakeel tähendab minu jaoks kodu.
Maailmas, kus töö- ja suhtluskeel asendub kohati järjest millegi üldkasutatavamaga, leian ma üha rohkem austust selle keele vastu, millega olen üles kasvanud. Omaenda keelemullis on kerge ära unustada, et selline haruldus nagu eesti keel on varandus, mida väärtustada.
Kui naasen pärast mõnda pikemat reisi või rännakut kodumaale, siis on taas kord emakeele nägemine ja kuulmine esimene asi, mis tekitab mu sees kodutunde. Ma näen seda tunnet kui inimesi ühendavat jõudu, sest see on olemas ka väljaspool kodu piire. On justkui lohutus kuulda võõra riigi võõras linnas mõne möödamineva turisti kommentaare enda emakeeles, sest see annab mõista, et tükike kodu on vähemalt hetkeks käeulatuses.
Taavi Pae
Eesti geograafia kaasprofessor, ülikooli eesti terminite komisjoni liige
Esmalt meenub mulle 1997. aastal ajakirjas Akadeemia ilmunud artikkel „Minu ema keel“. Selles imelises kirjatükis analüüsib ajakirjandusõppejõud Juhan Peegel oma ema ja ka teiste koduste keelt. Peegli kodutalu oli Reina külas Pöide kihelkonnas ja see on keeleline piiriala. Ühelt poolt räägiti tema kodutalus õ-ga murdekeelt, sest isa pärines Muhust. Ema aga kõneles õ-vaba saare keelt. Ka minu ema juured on õ-vabalt Saaremaalt, samas kasvas ta üles Eesti kirderannikul, kus murdekeele üheks erisuseks on teise ja kolmanda välte vahe puudumine. Ja nii olen juba varasest lapsepõlvest läbi oma ema keele tuttav mitme Eesti murdeerisusega. Need näited on pannud mind mõtlema ka kõigile teistele murdekeele erisustele. Seega võib ema keel olla heaks teejuhiks eesti keele kui meie ühise emakeele pärandi ja rikkuste juurde.
Polina Gladkova
meditsiiniteaduste valdkonna üliõpilaskogu liige, arstiteaduse üliõpilane
Minu jaoks ei ole emakeel tingimata efektiivse kommunikatsiooni vahend, kuna ennast saab sama tõhusalt väljendada ka võõrkeeltes. Barjäärid keelte vahel on minu elus väga hägusad, kuna kasutan iga päev mitut keelt. Kuid emakeel on totaalne seesmine vabadus. Emakeel on peenmateeria sinu enda maailmatunnetuse tasemel. Minu jaoks on emakeel absoluutne kontseptsioonidest arusaamine nii mõistuse kui ka tunnete kaudu. Ilus emakeele kasutus on puhas nauding. Emakeel on mingil määral inimeste mõtlemismustri aluseks.
David Ilmar Lepasaar Beecher
väliseesti külalisprofessor
Minu jaoks tähendab emakeel eelkõige minu 1942. aastal Tartus Toomemäel sündinud ema keelt. Paguluses Californias Santa Cruzi mägede kõrgete sekvoiametsade all külma sõja kõige külmematel aastatel kasvatas ema mind ussisõnade vaimus uskuma meretagusesse maasse, kus terve rahvas kasutab meie salapärast muinasjuttude keelt argipäeva asjade ajamiseks.
Minu jaoks on emakeel isa keele tasakaalustamiseks, nagu nägemine kahe silmaga, et sügavust paremini märgata; väikeste ja õrnade ning unustatud asjade tähelepanemiseks, mis muidu jääks kahe silma vahele; meeldetuletus, et elus on midagi enamat kui suurtes keeltes puhkenud lahkhelid ning et kõige olulisem ja ilusam õitseb meie elu pragude vahel – just seal, kust oleme kõige rohkem katki ja kaotanud lootuse.
Jüri Talvet
humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna emeriitprofessor
Emakeel on see, mis enam kui miski muu seob üht rahvust (rahvast) ja tema kultuuri kindla bio- ja geofüüsilise asupaigaga. Kui suurrahvastel on (ükskõik kui õiglase või ebaõiglase ajalookäigu tulemusena) oma lai keeleline diasporaa, siis väikerahvad saavad oma tunnuslikku peamärki, keelt, kaitsta üksnes selsamal ajaloolisel maalapil, mis saatus neile on määranud.
Suurrahvad kasutavad oma keelt iseendastmõistetavalt kui midagi, mis neile igavesest ajast on tagatud. Väikerahvad seevastu on aina õiglaselt, olemasoluliselt haavatavad: kui kaob nende keel, kaob ka rahvas, mis seda keelt on kandnud. Väikerahvad peaksid oma keelt suhu võttes ja kirja pannes iga päev tajuma seda kui üht maailma ja looduse imedest ning mitte unustama, et läbi aegade on elava emakeele ja selle arengu peamine ja kindlaim vaimne vundament olnud omakeelne algupärane kirjandusloome põimingus emakeelde vastu võetud (s.o tõlgitud-tõlgendatud) maailmakirjandusega.
Helika Mäekivi
TÜ keelenõunik
Maarit Stepanov-McBride
UT peatoimetaja
maarit.stepanov [at] ut.ee
Külli Pärtel
TÜ keeletoimetaja
Lisa kommentaar