Uues arengukavas kirjeldatud väärtused ja tegevussuunad on olulised ja hästi valitud, aga üliõpilaskonna igapäevaelu sõltub tegelikult ju sellest, mil määral õnnestub plaanitut ellu viia ehk millised on rakenduskavad.

Hea meel on näha, et arengukavas on püütud avada mõtet näiliselt paradoksaalsest rahvusvahelisest rahvusülikoolist. Üliõpilasesinduse jaoks on tähtis, et meie õppekorraldus ja -tingimused võimaldaksid säilitada mitmekesisust. Rahvusvaheline õpikeskkond on inspireeriv nii kodutudengitele kui ka neile, kes on tulnud TÜ-sse õppima mujalt. 

Uue arengukava võtmepeatükk on see, mis puudutab inspireerivat õppekeskkonda: rõhutades korraga nii kvaliteetset õpetamist kui ka õppimist, annab arengukava õige signaali. Tõesti, ülikoolikogemuse teeb terviklikuks osalus üliõpilasorganisatsioonides ja mitteformaalses õppes ning peab lootma, et jõuame järgmise viie aasta jooksul sellise aktiivsuse tunnustamiseni. 

Arengukavas võinuks aga veel enam tähelepanu pöörata neile tingimustele, mis võimaldavad õppimist ja enesearengut: kuidas tagame üliõpilaste vaimse heaolu, kuidas kujundada füüsiline keskkond õppimist toetavaks ja kuidas teha TÜ-st liikuma kutsuv ülikool. Olgugi et üliõpilased vastutavad õppimise eest ise, innustaks ja toetaks neid tähelepanu juhtimine sellistele teemadele. Nii oleks võimalik kujundada avatud ja koostöine õhkkond.

Viimaks – tööturu tulevikutrendidele ja pidevale arenguvajadusele orienteeritus aitab üliõpilastel endil oma õpikogemust mõtestada. Kui suudame erialateadmiste ja -oskuste kõrval õpetada ja õppida ka seda, mis on kasulik töökohast või valdkonnast sõltumata, on see üliõpilase jaoks suur lisaväärtus. Kuigi paindlik õppekorraldus toetab õppija individuaalsust, tasuks tähelepanu pöörata ka neile üliõpilastele, kes vajavad valikute rägastikus navigeerimiseks abi, ja seda õigel ajal pakkuda.