Ülikooli kohvi- ja puhkenurkades peetavate arutelude käigus sünnib ikka uus sünergia, mis viib unikaalsete ideede ja uuendusteni. Enamasti arutatakse seal aga teadustööga seonduvat ja õpetamine jääb tihtipeale kõrvale.

Õppeteemad – kes ja kuidas õpetab, kuidas see õppimist mõjutab, miks just sellised meetodid on valitud ja mida uut veel proovida võiks – jõuavad sedalaadi jutuajamistesse harva. Mitte seetõttu, et need oleksid vähem olulised, vaid nendest lihtsalt ei mõelda nii põhjalikult, et arutellu laskuda. Akadeemilistes ringkondades on õpetamist peetud ka väga isiklikuks teemaks[1].

TÜ õppejõududel on olnud võimalus osaleda kollegiaalse tagasiside kogukondades, kus jagatakse häid tavasid, arutatakse võimalikke uuendusi ja käiakse vaatamas üksteise kontakttunde. See on väärtuslik ettevõtmine, mis loob võimaluse end täiendada ja mõtteid ametikaaslastega arutada. Viimaste aastate kooskäimiste kohta pole kahjuks palju kuulda olnud.

Üliõpilastega on veidi teistmoodi – nemad on ikka omavahel ka õppega seotud kogemusi jaganud. Nii kujuneb neil võrdlus eri õppejõudude õpetamismeetodite vahel ja nad teavad, kuidas õppejõu tegevus nende õppimist mõjutab. Kevadest alates on üliõpilased saanud ka senisest palju suurema e-õppe kogemuse. Usun, et praeguseks on nad eksperdid ka küsimuses, millised e-õppe meetodid neid teadmisi omandama motiveerivad ja millised mitte. Et toimivatest abinõudest ülevaade saada, tasub küsida üliõpilaste arvamust. Omast kogemusest tean, et kui üliõpilastelt tagasisidet küsida, saab väga konstruktiivset tagasisidet ja häid ideid tulevikuks. Soovitan seda teha ka teistel õppejõududel.

Lõppeval semestril keskendus TÜ üliõpilasesindus väljundipõhise õppe tutvustamisele. Semestri jooksul ilmusid UT ajakirjas artiklid väljundipõhisusest, tagasisidesüsteemidest, ülekantavate oskuste õpetamisest ja e-hindamisest. Kõik teemad said valitud lootusega ärgitada ja julgustada ülikooliperet neist rohkem rääkima. Üliõpilased ja õppejõud ei peaks arutlema kumbki omas ringis, vaid üheskoos. Üks hea näide oli möödunud aasta oktoobris filosoofia ja semiootika instituudi üliõpilasesindajate korraldatud osaluskohvik, kuhu tulid kokku nii üliõpilased kui ka õppejõud. Kohvi ja koogi kõrval arutleti näiteks õppekvaliteedi ja õpitu rakenduslikkuse üle. Muret valmistavad küsimused ja võimalikud lahendused edastati instituudi juhtkonnale, mõned ülesanded võttis enda kanda üliõpilaskogu.

Loodan, et UT-s avaldatud artiklitest leiab iga ülikoolipere liige midagi, mille üle mõtiskleda ja millest kas või puhkenurgas rääkida. Oleks veelgi parem, kui nendes vestlustes osaleksid võrdväärselt nii õppejõud kui ka üliõpilased – kumbki oma kogemustega.