Vahetussemester Tartus keset koroonat
Kogu lugu algas minu magistriõpingute esimese eksamiga. Selle lõppedes sain õppejõuga jutule ja uurisin, kuhu ta soovitaks mul „Erasmus+“ kaudu õppima minna, et saaksin oma erialal teadmistele lisa. Ta mainis Tartut, mis oligi mitme võimaliku sihtkoha seas mul juba silmapiiril. Panin vihje kõrva taha.
Poolteist aastat hiljem, 2020. aasta alguses hakkasin välisõpinguteks ettevalmistusi tegema. Uurisin mitme ülikooli võimalusi, aga lõpuks oli Tartusse tulemise soov nii suur, et Tartu Ülikool oli ainus, mille ma taotlusse märkisin.
Käes oli veebruari keskpaik. Hiinast oli teadupoolest liikvele läinud mingisugune viirus ja levinud juba üle riigipiiride. Ma ei osanud oma edasistes plaanides veel sugugi kahelda. Arvasin, et asjalood kulgevad tavapäraselt – haigusele leitakse ruttu ravi ja mure on nädalatega pühitud.
Kandideerimis- ja vastuvõtuprotsessi edenedes muutusin aga järjest ärevamaks. Uus haigus oli saanud nime COVID-19 ja polnud kuhugi kadunud, vaid levis üle maailma. Nii jäi ära minu bändi kontserdituur ja läksid nurja suveplaanid ning kartsin, et kriips on peal ka mu unistusel elada ja õppida välismaal.
Augustiks oli olukord pisut paranenud. Ebameeldivatest teise laine ennustustest hoolimata tänasin õnne, et saan vähemalt Tartusse sõita ja silmast silma loengutes osaleda. Pärast kaht päeva täielikku kaost ja mitmeid tühistatud lende võtsin ette 35-tunnise bussisõidu Tšehhist Eestisse. Kui jõudsin lõpuks Tartu bussijaama ja avasin ühiselamu leidmiseks linnakaardi, tundsin, nagu oleks just maratoni läbi teinud. Plaan rahulikult Eestisse saabuda läks luhta, aga kõigest hoolimata ületasin finišijoone, ja see oli peamine. Olin rampväsinud, kuid ääretult õnnelik.
Nagu paljud teisedki, pidin pärast saabumist kaks nädalat isolatsioonis olema. Olin siiski tänulik, et sain üldse Eestisse tulla, nii et järgisin hoolega reegleid. Veetsin päevad toas, igapäevakraami ostsin lähedal asuvast poest ja väljas käies kandsin maski. Kuidas ma küll janunesin tassitäie tõeliselt hea kohvi järele!
Kui Tartusse jõudsin, oli semester juba paar päeva kestnud ja isolatsiooni tõttu ei õnnestunud mul kahel esimesel nädalal loengutes käia. Ma ei teadnud arvata, kas see ka õppejõududele korda läheb. See, et ma polnud Eestisse tulnud juba mitu nädalat varem, et oleks saanud õigel ajal kooli minna, oli ju mu enda mure, eks ole? „Võib-olla ei meeldi neile „Erasmuse“ tudengid, kes nõuavad erikohtlemist,“ mõtlesin. Kahtlustest hoolimata kirjutasin meili, kus vabandasin loengutest puudumise pärast.
Õppejõudude vastuseid lugedes sai mulle selgeks, kui hästi Tartu Ülikoolis üliõpilastesse suhtutakse. Keegi ei teinud minu küsimustest ega soovidest suurt numbrit, kõik olid abivalmid ja aitasid mul rajal püsida.
Tänu sellisele heatahtlikkusele tulin semestri algusnädalate raskustega kenasti toime. Ehkki – ärgem unustagem – mind vaevas endiselt ka kofeiinipuudus. Põhimure oli aga see, kuidas tartlastega tutvust teha. Olin oma lähedastest tuhandete kilomeetrite kaugusel ja sotsiaalteaduste haridusest hoolimata ei ole sõbrunemine minu jaoks kunagi kerge ülesanne olnud. Samamoodi ei meeldi mulle suured peod. Eks ole ju võluv kooslus suhete loomiseks! Samas ei tahtnud ma end sundida tegema midagi, mis oleks ehk ühele tüüpilisele „Erasmuse“ tudengile omane.
Välisüliõpilaste tugivõrgustike, nagu kohaliku ESN-i (Erasmus Student Network) ja Tartu Rahvusvahelise Maja korraldatud üritused aitasid mul kohmetusest üle saada ja kookonist välja tulla. Eriti ESN-is oli tore näha, kui palju ettevõtmisi õnnestus piirangutest hoolimata korraldada. Tänu neile sain käia näiteks sügiseses Lõuna-Eestis ja näha kaunis Elektriteatris eesti filmikunsti.
Pärast esimest Tartus veedetud kuud olin leidnud enda kohalikud lemmikpaigad. Nautisin silmast silma loenguid oma valdkonna hoonetes, aga mulle meeldis õppida ka Delta keskuse ruumides. Armastasin jalutada läbi Emajõe-äärsete parkide ja sõita linnas elektrirattaga ning isolatsiooninädalate suure kohviigatsuse tulemusel sai üheks minu meelispaigaks Karlova Kohv. Jalutasin sinna Karlova südamesse tihti, alati mööda mõnda uut tänavat, nautides vanade puumajade õdusust ja mitmekesist tänavakunsti. Kohale jõudes sain maitsva kohvi, mis oli mulle justkui soe embus, ja seejärel kõndisin maalilisi tänavaid pidi tagasi kesklinna.
Linna avastamisega seoses peatun veel korra Tartu Rahvusvahelise Maja tegevusel. Nende korraldatud kursus kultuuride kokkupõrkest oli ilmselt parim viis Tartu, Eesti ja eestlaste tundmaõppimiseks. Kõhklesin, kas võtta osa, sest koolitööd oli palju ja selleks kulub ikka aega. Tahtsin aga väga aru saada sellest kultuurist, mille keskel ma olin, ja mõista inimesi, kes mind ümbritsesid. Niisiis panin end kirja.
Kohe pärast esimest kohtumist sain aru, et olin teinud õige otsuse. Tänu kursusele kohtusin eestlastega ja nägin kohalike giidide abiga Tartu eri külgi. Nautisin lõbusaid ühistegemisi väga ja ootasin pikisilmi arutelusid kõikvõimalikel teemadel, mille kaudu me saime uusi teadmisi nii eesti kui ka teiste kultuuride kohta.
Võttes arvesse koroonapiiranguid ja enda iseärasusi, kogusin lõpuks enda ümber väikese, kuid toreda sõpruskonna. Nende seas oli ka kaks semiootika magistranti, kellega sai palju nalja. Kuna meid oli vähe, õppisime üksteist hästi tundma. Kohtusime tihti, käisime väljas õlut joomas ja vestlesime pikalt kõigest, alates abstraktsetest ideedest ja lõpetades rahvusköökide võrdlusega.
Kuidas aga kulgesid õpingud? Nagu juba mainisin, oli kogu õppetöö korraldus esialgu väga hägune – nii oli see ilmselt kõigi üliõpilaste ja õppejõudude jaoks. Siiski tundus, et segadused klaariti ruttu, ning see oli mulle mu uues ja ebatavalises olukorras kergendus. Oli loenguid, mida üks osa üliõpilasi kuulas veebi kaudu ja teine osa loengusaalis, aga see ei seganud üldse. Olin õnnelik sellegi üle, et kolmes aines anti loenguid silmast silma peaaegu semestri lõpuni. Viimaks viidi õppetöö olukorra sunnil siiski täielikult üle veebi. Osalesin veel kahes aines, mis olid täiesti veebipõhised. Lootsin terve semestri vältel oma kaasõppijate ja õppejõuga kohtuda, aga viiruse leviku tõttu see ei õnnestunudki.
Eraldatusest hoolimata andsid õppejõud endast kõik, et õppetöö oleks huvitav ja mitmekesine. Seepärast ei tunne ma, et oleks paljust ilma jäänud – peale teiste üliõpilastega kohtumise. Kaugõppes oli raske teha rühmatööd, aga lõpuks saime ülesandega minu meelest väga edukalt hakkama. Raskustest hoolimata leian, et nii üliõpilastele kui ka õppejõududele annab selline kogemus palju juurde. Ma ei arva, et minu õpingud Tartus selle kummalise olukorra pärast kuidagi kannatasid. Vastupidi – pingutati võib-olla rohkemgi kui tavaliselt, et töö kannaks vilja.
Pärast pikka ja rahvarohket bussisõitu tagasi Tšehhi ning negatiivse koroonaproovi andmist võin öelda, et ei kahetse pandeemia ajal välismaale minemist üldse. Mulle meeldis väga Tartus õppida. Ülikool annab Tartule elujõu, mida jumaldan. Siin ei tungle suured rahvahulgad ning sul on võimalik olla ka omaette ja lihtsalt kuulata tuulekohinat pargipuude latvades. Tartust leiad nii rahu kui ka vilka ja turvalise seltsielu. Eestlased, keda kohtasin, olid esialgu tagasihoidlikud, aga pärast mõne sõna vahetamist toredad, ja see sobis mulle väga. Väga kiiresti haaras see linn mind endasse ja tundsin end nagu kodus.
Pärast sügisese reisikava kokkuvarisemist lubasin endale, et rohkem suuri plaane ei tee, aga küllap ei võta ma end eal kuulda. Edasiste plaanide kohta võin vaid öelda: näeme varsti, Tartu!
Inglise keelest eesti keelde tõlkinud Liina Ludvig.
Lucie Čejková
vahetusüliõpilane Tšehhist
Lisa kommentaar