Üliõpilaste õhinapõhise mälumänguklubi 20 aastat
Paarikümne aasta eest otsustasid kuus Tartu Ülikooli tudengit, et tarvis on luua üliõpilaste oma mälumäng. Nende ettevõtmine elab Tartu Üliõpilaste Mälumänguklubina täiel rinnal tänini ja koondab ühe mütsi alla eri põlvkondi.
20 aastat tagasi oli üliõpilaste ainus võimalus omasugustega mängida kevad- ja sügispäevade „Mälukal“. See oli tore, kuid tõsistele kilvasõpradele jäi sellest väheks. Nii tõusiski pärast ühte toonast mängu püsti ajakirjandustudeng, praegune Tallinna Ülikooli teaduskommunikatsiooni lektor Arko Olesk, ning käis välja mõtte, et üliõpilastele mõeldud mälumänge võiks olla tihedamini ja korrapärasemalt.
Tartu Üliõpilaste Mälumänguklubi ehk TÜMK
- Klubi esimene mäng toimus 9. detsembril 2000.
- TÜMK meenutab oma olemuselt isereguleeruvat turgu. Turuletulek on vabatahtlik ja peaaegu reservatsioonideta: osavõtumaksu pole ja ametlikult liikmeks ei registreerita. Iga kord valmistab keegi klubilastest küsimused ette ja korraldab mängu. Osalejad moodustavad võistkonnad oma suva järgi ja valivad neile nimed. Mängu lõpus selgitatakse välja võitjad, kellele saab osaks au ja kuulsus.
- TÜMK-i essentsi tabamiseks tuleks mõiste „mälumänguklubi“ kolmeks osaks jagada ja lahti mõtestada:
mälu – intellektuaalne tegevus, loogilised seosed, induktiivne ja deduktiivne tuletamine, teadmiste kogumine ja proovilepanek;
mäng – hasart, võistlusmoment, konkurents, põnevus;
klubi – intelligentne ja lõbus seltskond, hubane ja klubilik olemine koos kehakinnituse ning hüva rüüpega.
Lisateavet mängude kohta leiab aadressil www.tymk.wordpress.com või Tartu Üliõpilaste Mälumänguklubi Facebooki grupist.
Selle tulemusel kogunesid 2000. aasta sügisel Marksu (nüüdsesse von Bocki) majja Tartu Üliõpilaste Mälumänguklubi (TÜMK) asutamiskoosolekule Arko Olesk, Matis Song, Mart Abel, Huko Laanoja, Jan Klaasen, Margus Pihlak ja Indrek Paavle (1970–2015). Klubi eesmärk oli sisustada tudengite vaba aega, treenida liikmeid suuremateks mälumängudeks ja koolitada mängujuhte.
„Tahtsime teha mänge, mis oleksid vabas õhkkonnas, aga milles säiliks ka akadeemiline joon,“ meenutab toona värskelt ajaloolasena ülikooli lõpetanud, praegune Maarja küla arendusjuht ning Räpina Aianduskooli Maarja küla ja Urvaste õpperühmade õppejuht Huko Laanoja. Samamoodi teadsid asutajad juba esimesel kokkusaamisel, et ei hakata tegema viktoriine, vaid klassikalisi mälumänge, kus vastus on võimalik loogikat rakendades välja nuputada. „Küsimuste koostamise ja esitamise põhimõtteid me paika ei seadnud, jätsime võimaluse eri versioonideks, et oleks katsetamisruumi. Minagi olen aastate jooksul huumoriga eri mälumängustiile proovinud,“ lausub Laanoja.
Tuntud mängujuhiks ja küsimuste koostajaks saanud Laanoja lisab, et tänu TÜMK-ile on ta mõistnud, et ei taha teha keerulisi küsimusi. „Inimesed peavad küsimusest rõõmu tundma,“ selgitab ta. Teda on saatnud unistus koostada mäng, kus tuleks nuputada, aga mille võidumeeskond suudaks kõik küsimused õigesti vastata. Seni pole see õnnestunud.
Kodu otsimas
Esimesed kuulutused mängu toimumise kohta pandi nööpnõelaga õppehoonete teadetetahvlitele ning avaldati ajakirjas Universitas Tartuensis. Muidugi levis info sõpruskondades.
Viksi esmakursuslasena rääkis Arko Olesk mälumänguks välja klassiruumid Lossi tänava õppehoones. Kuid juba pärast ühte-kahte auditooriumis peetud mängu teatasid kogenumad tudengid: „Järgmine kord läheme kõrtsi!“ TÜMK koliski kõrvalmajja, Helleri kohvikusse. „Auditoorium oli kena paik, aga sellel oli üks häda – see oli liiga steriilne. Õppehoones ju joovastavaid jooke tarbida ei saa, enamasti ei tohigi,“ kirjeldab asjade käiku toonane ajakirjandustudeng, praegune sporditöötaja Matis Song.
Ta ei mäleta, miks langes valik just mäenõlval pisut kõrgemal asunud kohvikule, kuid võimalus küsimuste kõrvale õlu või paar võtta tegi tudengite mängud elurõõmsamaks küll. Olesk muheleb, et TÜMK-il olid kõrtsimälumängud aastaid enne seda, kui iga endast lugupidav kõrts hakkas oma mõõduvõtmisi korraldama. „Tollal oli asi aga nii uudne, et üks meie eestvedajatest, Indrek Paavle, pidi tollases TÜMK-i meililistis pidevalt sõnu peale lugema, et igaüks midagi ka telliks – kasvõi kefiiri. Aktiivne käive tagab ju katuse,“ lisab Song.
Esimestel hooaegadel osales Helleris peetud mängudel kuni 40 inimest, kuid siis hakkas liikmeskond kiiresti kasvama. Suuremate ruumide otsingul jõuti populaarsesse pubisse Krambambus. Sageli tuli maad jagada toonase Tartu Rocki korvpallimeeskonna fänniklubiga ja enda olemasolu õigustada. „Vahel üüriti meile välja ainult pool saali,“ toriseb Song veel praegugi, sest nii oli mänge keeruline korraldada. Lõpuks liiguti kuueks aastaks Raatuse ühiselamu all asunud kohvikusse Old Indians, mis sai hiljem nime Mamman. „Kuna kohvik polnud tavaliselgi tööajal eriti menukas, olime seal kolmapäeva õhtuti alati oodatud. Ainuke häda oli, et kohviku lõpuaegadel ei teatud ühelgi mälumängupäeval, kas sel nädalal minnakse pankrotti või mitte,“ sõnab Song muiates.
Kui Mamman 2009. aastal suleti, hakati kohtuma Vilde kohvikus. Konkurentsi tingimustes osutus tudengitele mõeldud mäng kohviku jaoks aga paraku väheatraktiivseks ja see vahetati üheksa aastat hiljem tagaselja välja ühe teise mälumängusarja vastu. TÜMK sai peavarju praeguseks uksed sulgenud kõrtsis Krooks, mille peremees Leo Liiv aitas mängude tehnilist poolt tublisti parandada. Kui lokaal suleti, leidis ta TÜMK-ile uue mängupaiga – Atlantise majas asuva kohviku Green Room Cafe. Kuna sealne pererahvas on tudengi- ja mälumängusõbralik, siis loodetavasti klubi niipea uut mängupaika otsima ei pea.
Tuntud kilbarid
Kuigi iga kolimine toob kaasa ebamugavusi, peab Huko Laanoja harukordseks, et vaatamata kohavahetusele pole klubi seesmiselt muutunud. Suurem osa TÜMK-i liikmeid on üliõpilased, kuid see ei tähenda, et muud huvilised poleks oodatud. Klubi praegune eestvedaja, teise aasta geograafiamagistrant Sigrid Paavle peabki mängu võluks seda, et ühes ruumis veedavad aega nii gümnasistid kui ka ülikooli õppejõud – nalja saavad alati kõik.
Huko Laanojagi nimetab seda omamoodi nähtuseks, et nii pikki aastaid tegutsenud avalik, kuigi registreerimata organisatsioon võtab vastu kõiki huvilisi. See tähendab muidugi, et klubi liikmete arvu on väga raske öelda, sest liikmeks saamine ja olemine pole reglementeeritud. Umbkaudu on aga teada, et aasta jooksul osaleb mängudel 200–250 inimest. Üks suurematest Eesti mälumänguklubidest on see kindlasti.
Samuti väärib märkimist, et TÜMK on olnud hüppelauaks paljudele tuntud kilbaritele, kes on osalenud telemängudes, üleriigilistes karikasarjades ja tiitlivõistlustel ning pannud end proovile isegi rahvusvahelisel mälumänguareenil. Teiste seas kuuluvad nende hulka Arko Olesk, Matis Song, Lauri Naber, Tõnis Poom ja Tiit Naarits. „TÜMK-ist on läbi käinud palju nägusid. Osa neist on liikunud mälumängukõrgustesse, kuid see ei ole olnud eesmärk omaette. Meie klubi on koht, kus saab rahulikult kulgeda, mängust rõõmu tunda ja muhedalt aega veeta,“ märgib Laanoja.
Aastakümnete jooksul on TÜMK-i võlu Huko Laanoja ja Sigrid Paavle sõnutsi olnud vabatahtlikkus. Klubil pole makse ega auhindu. „TÜMK on kõige ehtsam isetoimiv organisatsioon,“ ütleb Song. „Tulevad ja teevad need, kes tahavad, tuleb lihtsalt teada anda, et sel kuupäeval kohtume,“ lisab Paavle. Ilmekas näide on kunagine majandustudeng, praegune Riigikogu liige Riina Sikkut, kes luges mängu kohta Universitas Tartuensisest 2001. aastal pärast matrikli saamist, läks ihuüksi kohale, istus suvalisse lauda ja sattus sedaviisi Arko Oleski võistkonda, kuhu jäi neljaks järgnevaks aastaks.
Kõrvalepõikena olgu lisatud, et klubi punktitabelid töötas vabatahtlikult välja kunagine sotsiaaltöö eriala üliõpilane, praegune Riigikohtu IT-osakonna nõunik Kalev Mõru. Neid tabeleid kasutatakse mälumängudel üle Eesti praeguseni.
Vanemate jälgedes
Sigrid Paavle on ehe näide sellest, kuidas TÜMK ühendab eri põlvkondi. Tema isa oli üks klubi loojaid ja ema käib seal mängimas praegugi. Seega on TÜMK olnud Sigrid Paavle jaoks kogu aeg olemas. „See tundus iseenesestmõistetav, et sinna tuleb minna,“ ütleb ta muiates ja lisab, et ilmselt just seepärast hakkas ta klubi tegevuses koos sõpradega osalema juba abituriendina. Paavle on klubis kuuendat aastat, kuid nagu paljud teisedki klubiliste lapsed, sai ta käe valgeks oma vanematega kaasas käies.
Ta rõõmustab, et üle mitme aasta on sel sügisel mängima tulnud mitu uut noorte võistkonda. „Ma olen kuulnud aegadest, kui TÜMK-is tuli mängida köögist leitud õllekastil istudes. Viimane rahvarohke mäng ennustab, et varsti ajalugu kordub,“ lausub ta.
Noorte kõrval mängivad edasi ka kogenumad. Näiteks klubi loomise juures olnud Huko Laanoja käib mälumänguõhtutel praegugi. Ta ütleb, et ei tee seda uute teadmiste omandamiseks – kuigi huvitavad faktid jäävad ikkagi kõrva –, vaid seltskonna pärast. Või nagu ütleb Arko Olesk: „Mina ülikooli ajal korporatsiooni ei kuulunud. Selle asemel oli TÜMK.“
Miks mäluga mängida? „Sest see avardab silmaringi lihtsal viisil. Sa ei pea mitte midagi tegema peale selle, et tuled kohale ja veedad sõpradega mõnusalt aega, teadmised tulevad ise,“ vastab Sigrid Paavle. Kalev Mõru on seda kunagi väljendanud nii: „TÜMK-i isereguleeruvus väljendub selles, et nii kaua, kui püsib nõudmine heade küsimuste, toreda seltskonna ja meelelahutuse järele, leidub ka pakkujaid ning klubi jätkab oma tegevust oikumeenilise eksistentsi lõpuni.“
Silja Paavle
TÜMK-i eestvedaja aastail 2015–2019
Lisa kommentaar