Valgevene on muutunud maailmakaardil palju nähtavamaks kui eales varem, vähemalt lähiajaloos, ent sellised kuulsuse ahelad, mida valgevenelased praegu kandma peavad, ei ole just meeldivate killast.

Ilmselt meeldiks ka Valgevenest pärit TÜ bioinseneeria ja robootika üliõpilasele Vlada Kostitsynale rohkem, kui vestleksime tema kodumaa eduloost pärast revolutsiooni, mille käigus on kukutatud Valgevene diktaator Aljaksandr Lukašenka ning aidatud jalgele stagneerunud majandus ja ühiskond. Praegu aga on olukord ärev ja lahendust ei oska noor Valgevene aktivist Vlada ennustada.

Vlada on Tartus elanud juba kaks aastat. Septembris alustab ta siin kolmandat, viimast bakalaureuseõppe aastat Tartus. Ta on pärit Valgevene pealinnast Minskist. Enda sõnul ei tule ta vaesest perest ja tänu sellele oligi tal võimalik välismaal õppima asuda.

Vladal ei olnud esialgu kindlat soovi tulla just Eestisse. Tal oli kõrgharidusõppeks kolm tingimust. Esiteks soovis ta omandada kvaliteetse kõrghariduse inglise keeles. Teiseks pidi õppekava olema piisavalt paindlik, et valida erinevaid teadussuundi. Kolmandaks ei tohtinud õppetasu olla liiga suur. Nendele kolmele tingimusele vastaski Tartu Ülikool. Magistrikraadi plaanib Vlada saada samuti mõnes Euroopa ülikoolis.

Vladal ei tulnud mõttessegi astuda Valgevene ülikooli, sest kui gümnaasiumiajal käis paar ülikooli professorit tema klassile õppeaineid andmas, mõistis ta, et sealne loodusteaduste kõrgharidusõpe on ajast maha jäänud.

„Teadusele ei anta kuigi palju raha. See on veidi nagu nõukogude ajal – teadlaste varustus ja hooned on vanaaegsed,“ kirjeldab ta. Sellest hoolimata peab ta ikkagi väga lugu sealsetest teadlastest, kes suudavad askeetlikes tingimustes edusamme teha.

Suur hulk Valgevene noori läheb välismaale õppima – enamik Vlada sõpru tegi sama. Paljud ei saa aga seda luksust endale lubada, sest see tähendab suuri rahalisi kulutusi.

Valgevene kõrgharidussüsteem ei ole Vlada sõnul kuigi kutsuv. Seal on kaks võimalust: kas õppida tasuta kohal, mis kohustab pärast õpingute lõppu jääma vähemalt kaheks aastaks kodumaale tööle, või maksta kõrgharidusõpingute eest ise, et vältida kohustusi riigi ees. Paljudel ei ole võimalik õpingute eest tasuda ja nii jäävadki nad Valgevenesse lõksu.

Pingutus kodumaa nimel

Viimati käis Vlada kodumaal möödunud aasta detsembris. Ta kavatseb edaspidigi oma perel ja sõpradel Valgevenes külas käia, kuid ei näe end tulevikus seal töötamas ega peret loomas. Praegune olukord Valgevenes areneb etteaimamatult ning Vlada on kindel, et isegi kui õnnestub Lukašenka troonilt tõugata ja presidendiks saab opositsioonikandidaat Svjatlana Tsihhanovskaja, kes on lubanud võimule saades korraldada uued valimised, ei sünni majanduse ja ühiskonna muutused üleöö.

„Ajalugu on näidanud, et positiivsele muutusele eelneb alati langus,“ teab Vlada. „Küllap olen egoistlik, kui seda ütlen, aga ma soovin areneda ja end teostada. Praegu ma Valgevenes karjäärivõimalust ei näe,“ räägib ta.

Sellest hoolimata peab Vlada end patrioodiks ning tahab oma tööga Valgevene riigi ja ühiskonna arengule kaasa aidata. „Ma olen Valgevene kodanik, seega on kodumaa käekäik mulle väga oluline.“

FOTO1_Andres Tennus.jpg

Kui Vlada ei liitunud Valgevene noorsooorganisatsiooniga BRSM, alandati koolis tema hindeid.

Juba praegu, üliõpilasena, on Vlada oma kodumaa eest välja astunud. Koos teiste Eestis elavate valgevenelastega on ta loonud Facebookis Eesti Valgevene sõprade grupi (ingl Estonian Friends of Belarus), kus jagatakse teavet Valgevenes toimuva kohta. Ta oli ka üks neist, kes korraldasid Tartus valgevenelaste toetuseks rahumeelse kogunemise.

„See ei olnud meeleavaldus. Mina ja teised Tartus elavad valgevenelased soovisime suurendada teadlikkust selle kohta, mis praegu Valgevenes toimub. Seega korraldasime Kaarsilla juures kogunemise, et avaldada toetust neile, kes on Valgevenes rahumeelsete meeleavalduste käigus sattunud vägivalla ohvriks,“ selgitab Vlada.

Niisiis on Vladast saanud aktivist, kes esialgu küll endale niisugust tiitlit lisada ei taha, kuid järele mõeldes võtab selle siiski omaks – ta annab endast kõik, et toetada poliitilist muutust kodumaal.

Sellise tegevuse pärast Eestis ei ole teda ähvardatud, kuid ta tõdeb, et kui käituks nõnda Valgevenes, oleks ta ohus. Vlada tunnistab, et oli hämmingus, kui nägi, milleks miilits ja eriüksus (OMON) võimelised on: peksmised tänavatel ja piinamised arestimajades. „Nende ülesanne on kaitsta oma kodanike turvalisust, kuid nad on astunud hoopis nende vastu.“

Lukašenkat peab ta kõhklemata diktaatoriks, sest loevad ainult tema arvamus ja otsused, olgu siis sise- või välispoliitikas, majanduses või milles tahes. Ta on okupeerinud riigi, hoolimata oma rahva tahtest, sõnab Vlada.

Vlada ei ole kunagi Valgevene valitsust usaldanud ega tundnud end Valgevenes elades turvaliselt. „Ma ei tajunud, et valitsus oleks hoolinud minu heaolust.“ Ometi ei ole ta pidanud tundma sellist ohtu, nagu tunnevad praegu kodumaal elavad pereliikmed ja sõbrad.

Ta kirjeldab, et inimesed ei julge isegi poodi minekuks kodunt väljuda ja et sugulastega hoitakse pidevat sidet, juhuks kui keegi peaks vahistatama – siis lähedased vähemalt teavad, mis on juhtunud.

Lääne sanktsioonide mõju

Vlada ei oska ennustada, kuidas keeruline olukord Valgevenes võiks laheneda. Paradoksaalsel kombel näib talle, et ainus viis Lukašenka kukutada on see, kui miilits ja OMON asuvad protestijate poolele. Nii ei jääks praegusel valitsusel üle muud, kui tagasi astuda, arvab ta.

Sellisele stsenaariumile ei pane Vlada palju lootusi, kuid mõtleb, et ehk leiavad miilitsa ja OMON-i töötajad endis siiski julguse teha seda, mida nad ametisse astudes tõotasid: kaitsta oma rahvast. „Ilmselt leidub nende seas inimesi, kes nii mõtlevad, kuid nad ei julge oma arvamust avaldada. Kui juba tsiviilisikuid ähvardatakse, siis miks ei peaks nemadki end ohustatuna tundma?“ arutleb Vlada.

Vlada ja tema kaasaktivistid Eestis arvavad, et üks tõhusamaid käike Lukašenka tagandamiseks oleks Euroopa Liidu liikmesriikide ja USA sanktsioonid praeguste valitsusliikmete – presidendi ja tema kaaskondsete vastu.

Kuid kas läänemaailma sanktsioonid on asjakohased, kui Putin ida poolt nii lahkelt abikäe võib ulatada? „Valitsuse liikmed, kes langetavad tähtsaid otsuseid, on rikkad. Nende lapsed ja teised perekonnaliikmed elavad tihti välismaal. Nad käivad seal puhkamas ja ostlemas. Nad saadavad oma lapsi mainekatesse välismaa ülikoolidesse õppima,“ loetleb Vlada.

Kui võtta neilt sellised võimalused ära, külmutada Euroopa pankade kontodel olev raha, siis nad muudaksid oma seisukohti, leiab Vlada. „Kõik inimesed on isekad. Ma olen kindel, et keegi ei armasta Lukašenkat rohkem kui oma peret ja isiklikku heaolu,“ on ta veendunud.

Nagu öeldud, teab Vlada, et suurtele positiivsetele muutustele eelneb alati langus, kuid kui peab valima languse ja vägivalla vahel, siis valiks ta languse. Et astuda kaks sammu edasi, tuleb mõnikord teha samm tagasi.