Märtsi esimesel nädalal tekkis mul võimalus minna Tartu Raatuse Kooli matemaatika asendusõpetajaks. Enne seda polnud ma kunagi klassi ees seisnud ja tundi andnud, kuid tundsin, et olen selleks huvitavaks proovilepanekuks valmis. Mul polnud õrna aimugi, mis mind tegelikult ees ootas.

Minu ülesanne oli õpetada 9. klassi teisele tasemerühmale matemaatikat ja valmistada neid ette eksamiks. Päris õpetaja oli haiguslehel, mistõttu nii tundide ettevalmistus, õppetempo kui ka hindamine jäid täielikult minu kanda. See oli hirmuäratav, arvestades mu kogenematust, kuid lootsin oma sihikindluse ja entusiasmiga kõik puudused tasa teha.

Esimesel tunnil, mil ma oma õpilastega kokku sain, olin ebakindel ja närviline – tund ei läinud sugugi nii, nagu plaaninud olin. Põhiline mure oli kõnelemistempo. Kartsin, et räägin liiga aeglaselt ja igavalt või kordan üle teemasid, mis on neil ammu selged. Küll aga sain esimese korraga oma õppetunnid kätte ning teises tunnis olin juba sirgema seljaga, vaatasin õpilastele rohkem silma ja sain kätte hea rütmi. Nad hakkasid tasapisi minuga harjuma ja mõnel korral suutsin neile isegi naeratuse suule tuua.

Oli neljapäev, minu kolmas päev õpetajana, kui Eestis kuulutati välja eriolukord. Uuest nädalast läksid kõik koolid üle distantsõppele.

Esimene ehmatus

Nädalavahetusel valdas mind kergekujuline paanika. Olin alles õppinud kasutama õpetaja versiooni Stuudiumist ja mul polnud mingisuguseid kogemusi teiste õpet toetavate platvormidega. Opiq, Foxcademy ja muud tuntumad keskkonnad olid tuttavad vaid nime poolest. Kuidas neid aga kasutada, mis neil pakkuda on, mis sobiks just minu klassile kõige paremini ja kas mul on üldse neid keskkondi vaja? Neile küsimustele ma vastata ei osanud ja polnud ka kindel, kuhu oma murega pöörduda.

Veetsin hulga tunde vahvate õppeplatvormide otsinguil. Õige pea selgus, et üldjuhul oli keskkondade kasutamiseks tarvis kooliga seotud meiliaadressi, mida mul ei olnud. Ilmselt oleksin võinud pöörduda kooli haridustehnoloogide poole, kuid nad olid niigi üle koormatud ja ma ei tahtnud neid segada. Mõtlesin, et olen ju noor ja tunnen end arvutimaailmas koduselt, samal ajal kui mõned vanemad õpetajad võivad isegi kõige kergemate toimingutega hätta jääda. Nemad vajasid abi rohkem kui mina, mistõttu otsustasin leida toimiva lahenduse iseseisvalt.

Mind päästis üks õpetaja, kes Facebooki distantsõppe digilahenduste grupis meenutas, et e-platvormidega ei maksa üle pingutada. Kui iga õpetaja valib kaks-kolm keskkonda, siis õpilastel läheb väga kiiresti silme eest kirjuks. Mõistlikum on kasutada võimalikult lihtsaid süsteeme. See mõte rahustas mind. Jah, lihtsat ma suudan. Elan esimese nädala üle ja siis vaatan edasi.

Aeganõudev ettevalmistus

Üsna ruttu kerkis esile probleem: õpilased ei saanud kirjalikest selgitustest aru. Jõudsin järeldusele, et keerukamatest ülesannetest on mõistlik teha videod, kus on ühtaegu olemas nii sammsammuline lahenduskäik kui ka minu hääl. Kergemate ülesannete puhul pidid õpilased leppima vaid lahenduskäigu ja selgitavate tekstidega. Olukord paranes märgatavalt – õpilastele videod meeldisid ja see kajastus ka nende testitulemustes. Suurepärane!  

Ühe kolmeminutilise video tegemiseks läks mul umbes viis tundi, mistõttu veetsin lõviosa vabast ajast ülesandeid lahendades, oma häält salvestades ja videoid monteerides. Enda ülikooliõpingud jäid tagaplaanile. Üheksandikud olid kooli lõpetamas ja matemaatikatulemused määrasid paljuski nende tuleviku (sisseastumiskatsed, lõputunnistuse keskmine hinne jne). Tahtsin anda endast parima, et nad saaksid vajalikud teadmised. Töötasin selle saavutamiseks vähemalt 30 tundi nädalas, vahel isegi rohkem. Mõtlesin, kuidas küll päris õpetajad distantsõppega hakkama saavad. Mina vastutasin vaid üheainsa klassi eest, kuid tegevõpetajatel oli neid vähemasti kuus või seitse.

Lõpp hea, kõik hea

Mida nädalad edasi, seda kindlamalt ma end tundsin. MTÜ ASÕP, mille kaudu sain asendusõpetajaks, oli väga vastutulelik – sealt kirjutati mulle mitmel korral ja küsiti, kuidas mul läheb ja kas on vaja abi e-keskkondadesse pääsemisel. Nad hoidsid mind meeles ja see liigutas mind väga. Sain ligipääsu Opiqusse ja kasutasin seda oma tundides, lisaks olin avastanud mitmeid teisi lõbusaid programme. Õpetamine muutus üha lihtsamaks ning mu töökoormus vähenes – suutsin isegi ülikooliõpingutega uuesti järjele jõuda.

Juuni alguses tegin oma üheksandikega virtuaaltunni, et rääkida möödunud õppeaastast, nende tagasisidest ja mõtetest. Kohale ilmus umbes pool klassi, uskumatu! Varem olin oma tundides kohanud maksimaalselt nelja indiviidi.

tudengid (Paju n2idisylesanne).png

Paju õpetas lapsi veebi kaudu. FOTO: Erakogu

Küsisin kriitikat ja seda, mis oleks võinud paremini minna, aga nemad kostsid kui ühest suust, et kõik oli väga vahva! Neil polnudki millegi kallal nuriseda, hoopis vastupidi. Neile meeldis, et ma olin sõbralik ja entusiastlik, ei pahandanud nendega ja andsin neile igasuguseid omapäraseid ülesandeid: video järgi ruumiliste kujundite meisterdamine, õues kolmnurkade loomine ja mõõtmine jm. Minu loodud videod tulid kasuks, kuid veel enam aitas see, et ma lubasin ja suisa julgustasin neid katsetama, eksima ning üha uuesti proovima. Nii mõnigi sai selgeks teemad, mis olid varasematest klassidest ähmaseks jäänud. Paar õpilast ütlesid, et ma olen üks parematest õpetajatest, kes neil on olnud!

Ma ei suutnud kogu ülejäänud päeva naeratust suult pühkida. Pikad töötunnid tasusid end ära ja mul õnnestus õpilastega saavutada kontakt ainult interneti vahendusel. Kuulasin, kuidas nad rääkisid oma tulevikuplaanidest – kes läheb kutsekooli, kes gümnaasiumisse –, ja mõistsin, et nad olid kolme kuu jooksul mulle väga armsaks saanud.

Kui enne veel kahtlesin, siis nüüd olen täiesti kindel: õpetajaamet on minu jaoks just see õige. Ma ei pruukinud seista klassi ees või kohtuda oma õpilastega näost näkku, kuid suutsin neid ikkagi kaasa haarata ja luua nendega usalduslikke suhteid. Mida kõike võin ma veel saavutada siis, kui oma õpilastega päris elus suhelda saan? Jään ootama!