Jüri Kukk
01.05.1940–27.03.1981
„Volbripäeval sündinud“ – niiviisi on pealkirjastatud aastakümneid tagasi Eesti Looduses avaldatud artikkel Jüri Kukest. Tänavu möödub 80 aastat Tartu Ülikooli endise õppejõu ja teadlase sünnist.
Kunstlikult loodud kriminaalasja ja Nõukogude kohtu ebaõigluse tõttu on Jüri Kukk nii Eestis kui ka välismaal tuntuks saanud pigem dissidendi ja vabadusvõitlejana kui oma eriala spetsialistina.
Kukk sündis Pärnus õpetajate pojana. Alg- ja keskhariduse omandas ta Pärnumaal Mõisakülas. 1958. aastal astus ta Tartu Riikliku Ülikooli (TRÜ) keemiaosakonda, kus spetsialiseerus elektrokeemiale. Aastatel 1963–1965 oli ta Kesk-Aasias kohustuslikus sõjaväeteenistuses ja astus seal kommunistlikku parteisse. Nõukogude armeest naastes sai Kukest TRÜ õppejõud. Ta avaldas paarkümmend erialast teadustööd. 1975. aastal võimaldati tal Nõukogude Liidust sõita Prantsusmaale, kus ta stažeeris ligikaudu aasta Pariisi lähedal Bellevues keemikuna.
Elamine sealpool raudset eesriiet muutis põhjalikult Kuke seniseid tõekspidamisi ja maailmavaadet. Tulnud tagasi kodumaale, jutustas ta kõigile avameelselt eluolust kapitalistlikus riigis – näiteks sellest, kuidas Prantsusmaal saavad samas laboratooriumis rahumeelselt koos töötada keemikud, kellest üks on fašist ja teine kommunist.
Mõnele kolleegile Tartus ega TRÜ tolleaegsele administratsioonile seesugune avameelsus muidugi ei meeldinud, mistõttu hakati otsima ettekäändeid ja võimalusi, et ebasoosingusse sattunud keemikust lahti saada. Kukk otsustas lahkuda kommunistlikust parteist ja pani 1978. aastal oma liikmepileti lauale. See oli pretsedenditu samm NLKP ajaloos. Otsitud põhjustel vallandatigi Kukk 1979. aastal töökohalt ülikoolis.
Kaotanud töö kodulinnas, esitas teadlane ja õppejõud kohalikele võimudele sooviavalduse lahkuda koos abikaasa ja kahe lapsega okupeeritud Eestist. Ta lootis leida erialast rakendust Prantsusmaal. Alates 1979. aastast osales Kukk nõukogudevastases vastupanuliikumises. Näiteks andis ta 1980. aasta algul Moskvas välisajakirjanikele üle Eesti, Läti ja Leedu vastupanuvõitlejate protestikirja, milles tauniti Nõukogude vägede kohalolekut ja sõjategevust Afganistanis.
Kuke jälitamise ja tagakiusamise eesotsas olid Eesti NSV Prokuratuuri eriti tähtsate asjade uurija Erich Vallimäe ja Tartu KGB tolleaegne ülem Anti Talur. 13. märtsil 1980 arreteeris KGB Kuke tema kodu lähedal Tartus ja ta viidi Tallinna Patarei vanglasse. Sama aasta 29. aprillil arreteeriti Tartus ka Mart Niklus. Protestiks kinnipidamise vastu alustasid mõlemad 1980. aasta suvel näljastreiki.
Pärast ligi pool aastat kestnud eeluurimist Tallinnas lavastati 5.–8. jaanuarini 1981 Eesti NSV Ülemkohtus kohtupidamine Kuke ja Nikluse üle. Pealtnäha avalikel, kuid tegelikult kinnistel istungitel täitsid kohtusaali enamasti KGB-lased. Kohtualused pidasid protsessi ebaõiglaseks – kumbki ei tõusnud istungitel püsti, ei nõustunud kohtu küsimustele vastama ega tunnistanud ennast süüdi. Kukke karistati kaheaastase vabadusekaotusega. Peatselt saadeti ta eluohtlikus seisundis karistust kandma Venemaale. Kelle korraldusel seesugune otsus tehti, pole tänaseni selge.
Kukk suri justiitsterrori vastase näljastreigi tagajärjel Vologda repressiivasutuses ööl vastu 27. märtsi 1981. aastal. Eestist kohale sõitnud lesk Silvi Kukk ja võitluskaaslased sängitasid tema põrmu 30. märtsil Vologda linna kalmistule.
1989. aasta sügisel saadi Venemaalt luba Kuke põrm Eestisse ümber matta. Viimse puhkepaiga leidis ta 25. novembril 1989 Kursi kalmistul. Matusetalitusest võtsid osa umbes sada leinajat, südamliku järelehüüdega esines TRÜ tolleaegne rektor Jüri Kärner (1940–2000).
Kuke justiitsmõrv on üks jälgimaid tegusid, mis Stalini-järgses Nõukogude Liidus seaduslikkuse suitsukatte all toime pandi. 1988. aasta detsembris rehabiliteeriti Kukk postuumselt süü tõendamatuse tõttu. Tema kaaskohtualune Niklus rehabiliteeriti alusetult süüdimõistetuna 15. novembril 1990.
Poliitvangistuses hukkunud Kuke mälestuseks on USA-s välja antud tema portreega suveniirmark. Tema auks on nimetatud üks täht Draakoni tähtkujus.
Aastast 1997 korraldab akadeemiline mälestuskeskus Hereditas Tartu Ülikoolis Jüri Kuke mälestuskonverentse, mis toimuvad iga aasta märtsi lõpus. Tänavune konverents oleks pidanud olema juba kahekümne neljas, kuid eriolukorra tõttu jäi see ära.
Mälestus kodumaal vangistatud ja võõrsil surnuks vaevatud teadlasest on jääv. Loodame, et need, kes on Kremli-meelsete justiitskurjategijate vaenatud, kuid postuumselt rehabiliteeritud Kuke vangistamises ja hukkumises süüdi, võetakse inimsusevastase kuriteo eest Eesti Vabariigis siiski kohtulikule vastutusele.
Loodame, et Jüri Kuke mälestuskonverentsid Tartu Ülikoolis jätkuvad ka tulevikus.
Jüri Kuke mälestuskeskus Hereditas
Lisa kommentaar