17. mail on 70. sünnipäev maailma keelte ja kultuuride kolledži slavistika osakonna juhatajal professor Ljubov Kisseljoval.

Sõbrad ja kolleegid plaanisid tähistada seda rahvusvahelise teadusseminariga, mis aga olude sunnil tuli edasi lükata. Meil on südamest kahju, et ei saa oma lugupidamist ja tänu professor Kisseljovale avaldada sobivas pidulikus miljöös.

Kuid vaevalt et juubilarile see asjaolu suurt meelehärmi valmistab – esiteks seepärast, et ta ei usu olulistesse muutustesse, mis on tingitud elatud aastate arvust, ja teiseks seepärast, et läinud aasta lõpul juba tähistati märkimisväärset juubelit tema elus: saja semestri täitumist Tartu Ülikoolis õppejõu ja teadlasena. Viiskümmend aastat oma elust on professor Kisseljova pühendanud ülikoolile, eeskätt vene filoloogia osakonnale, ja selle kinnituseks pälvis ta ülikoolilt äsja asutatud teenetemärgi.

Ljubov on sündinud ja üles kasvanud ülikoolilinnas, kus töötasid Juri Lotman, tema abikaasa Zara Mints ja paljud teised suurepärased filoloogid, kelle teadustegevus tõi osakonnale ja ülikoolile kuulsust ka väljaspool Eestit. Niisiis oli Ljubovi erialavalik paljuski ette määratud.

Asunud õppima vene filoloogiat, hakkas Ljubov juba üsna pea ülikoolis tööle – kõigepealt vene kirjanduse kateedri laborandina ja seejärel õppejõuna. Tema teadushuvid kujunesid välja Juri Lotmani seminaris. Ta alustas 19. sajandi vene kirjandusloo uuringuid, kuid teadushuvide ring laienes pidevalt. Ljubov tegeles vene kirjanduse õpetamise metoodikaga ning korraldas tudengielu ja teadustegevust, sest oma loomult ja veendumustelt ei ole ta kabinetti sulgunud teadlane, vaid õpetaja ja valgustaja.

Rõõmuga võtab ta alati vastu esmakursuslasi, juhendab pühendumusega oma teadusseminari liikmeid, suunab kõigi astmete üliõpilasi sihikindlalt tegelema teadusega, mille jaoks, nagu professor arvab, ülikool just olemas ongi.

Vene kirjandusloole ja didaktikale lisandusid ka teised olulised uurimisvaldkonnad. 1990. aastate alguses, kui vanema põlvkonna esindajad üksteise järel lahkusid ning kateedri koosseis, ülikool, Eesti riik ja kogu maailm ümberringi muutusid, võttis Ljubov vastu Lotmani kateedri kirjandusteaduse ja kultuuriloo uuringute jätkamise missiooni.

Tema juhtimisel ja aktiivseimal osalusel valmistati trükiks ette Lotmani tööd, uuendati ja avaldati teaduskogumike sarju ning jätkati filoloogiaalaste teaduskonverentside korraldamist Tartus. Neil osalesid teadlased eri riikidest, sealhulgas need, kes olid lõpetanud vene filoloogia osakonna ning tundnud Ljubovi kui kaasõppijat ja kolleegi.

Lotmani kateedri traditsioonide jätkamine polnud kindlasti ettevõtmine, mis oleks algusest peale ette otsustatud. Kõhklusi, et kateeder teadusüksusena Tartus säilib, avaldati tol ajal üsna palju, kuid Ljubov ei heitnud ka kõige keerulisemates olukordades meelt ja koos oma kolleegidega ei lubanud ta kateedril ajalukku kaduda.

Uutes oludes, taas rahvusülikooliks saanud alma mater’is muutus ka vene filoloogia osakonna roll ja tähendus. Intensiivistus eesti-vene kultuuriuuringute suund, mida oli juba varasematel aastakümnetel kateedris aktiivselt viljeldud. Alates 1990. aastatest on Ljubov edukalt tegelenud 19. sajandi esimese poole vene kirjanike Vassili Žukovski ja Faddei Bulgarini teoste analüüsiga eesti kultuuri kontekstis. Nende uuringute loomulikuks jätkuks sai kirjanike ja võimu, kirjanduse ja ideoloogia vahekorra tundmaõppimine. Oluline koht Ljubovi uurimustes kuulub kultuuriretseptsiooni probleemidele – sellega oli seotud näiteks tema juhendatud teadusprojekt, mis oli pühendatud Eestimaa ja eestlaste kuvandile reisjuhtides. Suurt huvi tekitab temas kui uurijas ka teise poole vaatepunkt, st vene kirjanduse retseptsioon eesti kultuuriruumis.

Uuringute keskmeks kujunes Jaan Krossi ajaloomaterjalil põhinev ja süžeeliselt vene kultuuriga seotud proosa. Ljubovi ajakirjas Keel ja Kirjandus avaldatud artikkel „Vene ajalugu ja kultuur Jaan Krossi romaanis „Keisri hull““ pälvis 2011. aastal Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia.

Ülikooli õppejõule ja teadlasele, kes peale kõige muu peab tegema ka administratiivset tööd, annab elu vähe võimalusi peatuda, järele mõelda ja vaadelda omaenese uurimusi kui ühtset tervikut. Sel põhjusel pidid ka Ljubovi sõbrad ja kolleegid päris kaua ootama tema monograafia ilmumist. 2017. aastal avaldati eestikeelne raamat „Eesti-vene kultuuriruum“, aasta hiljem ilmus selle venekeelne versioon. Uurimusse on koondatud tööd, mida ühendab üks teema, kuid süžeeliselt on artiklid erinevad ja väga erisuguste kangelastega. Raamatus on peatükid Jaan Krossi vaadetest vene ajaloole, eesti rahvusliikumisest impeeriumiajastul (peategelasteks Friedrich Reinhold Kreutzwald ja Johann Köler), Liivimaa vene retseptsioonist, baltisaksa päritolu vene kirjanikust parun Rosenist ning loomulikult Ljubovi õpetajast Juri Lotmanist ja Tartust.

See teos võtab kokku Ljubovi mitmeaastased uuringud, kuid ei pane nendele kindlasti lõpp-punkti. Juubilar jätkab teadusega tegelemist ja selle populariseerimist: suur menu on tema loengutel eesti-vene kultuurisidemetest Tartu linnakodaniku muuseumis. Tunnustatud on ka Ljubovi Tartu linna ajalugu tutvustavad ekskursioonid.

2019. aastal pälvis Ljubov kõrge riikliku autasu – Valgetähe IV klassi teenetemärgi.

Meie, tema kolleegid ja sõbrad, loodame, et Ljubov osaleb ka edaspidi meie osakonna elus, teadustöös ja uutes uurimisprojektides. Sada semestrit Tartu Ülikoolis – see on harva ette tulev ja väärtuslik kogemus. Me soovime juubilarile kogu südamest õnne, tervist, vaimuerksust ja edu kõigis ettevõtmistes!

Slavistika osakond