Eesti keeles ei ole selle asja väljendamiseks head sõna.

Ma kirjutan laule inglise keeles, sest eesti keel ei suuda seda väljendada, mida ma tahan öelda.

Eesti keel on liiga vaene võrreldes inglise keelega.

Kuuleme selliseid mõtteavaldusi ikka ja jälle. Lubatagu esitada tarkade inimeste toel mõni vastuväide.

Igale sõnale annab tähenduse, sisu ja jõu keelekasutaja ise. Eesti keeles on kõige väljendamiseks arvukalt võimalusi. Termini otsimisel tuleks leida täpseim, selgeim, ühemõttelisim ning keelekeskkonda ja -süsteemi sobituv väljend. Muid sõnu vaagides oleme oma otsustes veel vabamad ja võime valida mitme sünonüümi vahel.

Hea sõna leidmine võib võtta aega. Kui see kohe pähe ei tule, ei tasu otsustada, et meie keeles sõna puudub, vaid jätkata visalt oma keelevaras sobramist. Kui otsingud jäävad tulutuks, võib kasutada rikkalikke keeleallikaid, näiteks sõnaraamatuid. Ja kui ka neist abi ei saa, ei jää üle muud kui mõelda üks uus hea sõna lihtsalt välja. Vahendeid selleks on eesti keeles küllaga, laskem ainult fantaasia lendu.

Inglise keel ei ole eestlastest enamiku emakeel. Keelemees Heido Ots on öelnud, et iga keel tuleks ära õppida nii korralikult, et võõruse võlu kaoks. Võõras tundub salapärane ja paeluv ning tekitab tunde, et selles öeldu mõjub kuidagi huvitavamalt.

Kui keegi ütleb, et eesti keeles ei ole võimalik ennast väljendada, siis ta eksib. Tegelikult tajume oma emakeelt ülitäpselt, tunnetame iga pisimatki nüanssi, peenemaidki varjundeid. Seepärast võibki olla raske emakeeles laule kirjutada – iga sõna kannab peale emapiimaga saadud sisu ka rohkelt kõrvaltähendusi, elukogemusega kaasnenud värvinguid, ümbritsevatega suheldes tekkinud kirevaid toone. Õige sõna valimine nõuab pingutust.

Kehvemini tajutavas võõrkeeles nii peene väljendusega muret ei ole – sõnad on väiksema emotsiooniga, kõrvalmaitsed puuduvad, värve on vähem. Majandus- ja keelemees Uno Mereste on selle hästi sõnastanud: „Mõni usub oma rumaluses, et inglise keeli saab väljenduda täpsemalt. Tegelikult on see illusioon. Ta väljendab ennast ikka sama umbmääraselt. Lihtsalt emakeeletunnetus ei sega enesetunnet.“

Kui keegi tunneb, et ta on inglise keeles väljendudes huvitavam kui emakeeles, võib põhjuseks olla ehk ainult seesama võõra salapära. See kaob, kui võõrkeel korralikult ära õppida. Seejärel saab teises keeles omandatut oma keelde paindlikult ja nõtkelt juurde tuua (ja selle all ei mõelda toor- ja otsetõlkeid). Ja mida rohkem keeli osata, seda rikkalikumaks muutub ka emakeel.

Enese väljendamine emakeeles võib panna meid niisiis rohkem proovile kui võõrkeeles, aga kas peaksime sellepärast käega lööma? Kirjanik Kristiina Ehin vaidleb vastu: „Me ei tohi alavääristada oma keelt sellega, et ütleme juba eos, et seda või teist asja eesti keeles öelda ei saa. Mina annan oma keelele võimaluse […] minu keel on vana ja väärikas ja see ei jää alla juhuslikult maailma keerises suureks saanud keelele.“

Me kõik loome ise oma keelt ja keegi teine seda meie eest ei tee. Tõtt-öelda on see ülesanne aga ju väga meeldiv – meil on võimalus valida oma keeles olevatest koostisosadest parimad, segada need õiges vahekorras kokku, lisada põnevaid värvinguid ja hõrku mekki ning katta kõik lõpuks kaunistustega, mis tõstavad esile keele omapära ja ilu. Eesti keel on rikas.

Head saabuvat emakeelepäeva!

Keelenurka kirjutab Tartu Ülikooli keelenõunik Helika Mäekivi.