22. detsembril 1982 tegi vabariiklik õigekeelsuskomisjon (nüüdne Emakeele Seltsi keeletoimkond) otsuse, et väiketähtlühendite järele ei ole enam kohustust punkti panna: tel, a, nr, pst. Selle soovituse taga oli otstarbekus – kui juba sõna lühendada, siis võiks ära jätta ka tarbetud kirjavahemärgid.

Sel peaaegu 40 aastat kehtinud kirjutusviisil on mitu erandit, millest tasub esile tõsta kaks:

1. kui mitme sõna lühend kattub mõne eesti sõnaga, tuleb panna ilma tühikuteta sisepunkt: k.a, v.a, s.o;
2. võõrkeelsed väiketähtlühendid tuleb panna kaldkirja ja nende kirjutamisel tuleb järgida võõrkeele reegleid, sealhulgas punkti ja tühikute kirjutamise tava. Näiteks itaalia keeles on punktita mf (mezzo forte) ja pp (pianissimo), aga punktiga dim. (diminuendo) ja cresc. (crescendo), ladina keeles punktita ca (circa), aga punktiga vs. (versus), etc. (et cetera) ja op. cit. (opus citatum). Ka ladinakeelsete teaduskraadinimetuste puhul tuleb käituda teise keele reeglite järgi: õigusteaduste magister on mag. iur. (magister iuris), farmaatsiadoktor on dr. pharm. (doctor pharmaciae). Muudegi ladinakeelsete lühendtiitlite kohta kehtib sama: audoktor on dr. h. c. ja emeriitprofessor prof. emer.

Sellesama 1982. aasta otsuse kohaselt ei kasutata eesti suurtähtlühendites punkte: EL, SKT, KMKR, TÜ. Võõra keele suurtähtlühendites tuleb järgida selle keele punkti- ja tühikukasutusreegleid: inglise keele järgi on GPS, HIV, WC, aga prantsuse keele järgi R.S.V.P. Mõnel juhul on lubatud paralleelvariandid: eestikeelne postskriptum lüheneb kujul PS, ladinakeelne post scriptum aga P. S.; väljendit nota bene võib aga lühendada nii N. B. kui ka NB!

2012. aastal täiendas keeletoimkond otsust, lisades, et võõrsuurtähtlühendites ei kasutata kaldkirja. Sama kehtib ingliskeelsete teaduskraadinimetuste kohta: nii BA, BSc, MA, MSc kui ka PhD kirjutatakse otsekirjas.

Keelenurka kirjutab Tartu Ülikooli keelenõunik Helika Mäekivi.