Igas keelekeskkonnas tekib aeg-ajalt mõni lemmiksõna, mida armastatakse rohkem pruukida. Mõni neist muutub valdavaks mitmes keelekeskkonnas ja lõpuks suures osas ühiskonnastki. Üks selliseid moesõnu on panustama.

Panustamisel on otsene ja kujundlik tähendus. Otseses tähenduses võib see olla eseme kaasapanemine hauda või summa panemine mängu. Selle kõrval kasutatakse panustamist aga ülekaalukalt kujundlikus tähenduses.

Kujund mõjub keelde tulles värskendavalt. See võib hakata nii meeldima, et kerkib kogu aeg keelele ja muud samatähenduslikud väljendid jäävad tagaplaanile. Kujundi uudsus ja sära võivad seetõttu ühel hetkel taanduma hakata, aga juba harjumuspäraseks saanud väljend üleöö ei unune. Inertsist suureneb selle kasutamise sagedus veel mõnda aega, kuni lõpuks on vaene kujund ületarvitatud, tühja tähendusega ega üllata enam kedagi. Niisuguse teekonna on läbinud ka sõna panustama.

Mida siis teha, kui üks kujund on ära leierdatud? Parim lahendus on naasta nende sõnade juurde, mida kasutati enne uue lemmiku sündi. Tuletagem meelde mõningad valikud, mis võivad olenevalt olukorrast sobida.

Mõnel juhul on täiesti tarbetu panustada. Ka sel juhul on lahendus tegelikult sama: mõelgem, mida me päriselt öelda tahame, ja öelgemgi just nii. Allpool on mõni näide.

Eesti keel oma võimalusterikkuses lubab alati välja mõelda ka uue, värske kujundi. Kõik teed selleks on valla.

Keelenurka kirjutab Tartu Ülikooli keelenõunik Helika Mäekivi.