November on töövarjukuu, mis võimaldab õpilastel lähemalt tutvuda huvipakkuvate ametitega. Hugo Treffneri Gümnaasiumi abiturient Liisbet Teemaa käis Tartu Ülikooli õppeprorektori Aune Valgu töövarjuks ja kirjutas oma kogemusest reportaaži.

Aune Valgu töövarjuna kogesin, kui palju tegemisi mahub ühe tööka inimese päeva, ning sain teada, kuidas süüa lõunat viie minutiga ja sõita pärast seda rattaga kiiresti mäest üles.

Päeva algus on paljulubav. Ehkki oleme kokku leppinud, et kohtume ülikooli peahoones kella all, satun õppeprorektoriga vastamisi juba tänaval, valgusfoori taga. Oleme mõlemad rattaga.

Kohtumispaigast sõidame peahoone juurde juba koos. Kahekesi on palju julgem sammaste vahelt läbi astuda.

Kella alla me peatuma ei jää, vaid kõnnime kohe rektoraadi ruumide suunas, lõpp-punktiks õppeprorektor Aune Valgu kabinet. Minule meenutab teekond peahoone fuajeest rektoraadi ruumidesse väheste kurvidega labürinti. Kabineti akendest avaneb kaunis vaade sügisesele Tartule – see võib tõesti kuuluda ülikooli parima vaatega ruumide hulka. Maalid seinal ilmestavad ruumi veelgi ning on tunda, et ka õppeprorektor tunneb end seal mugavalt. 

Sünnipäevalaul

Esmane tutvus tehtud, asume päevaplaani kallale. Kavas on paari-kolmetunnine rektoraadi koosolek, millele järgneb hoogne lõuna ning külaskäik bioloogide õppehoonesse. Muidugi ei tohi unustada, et parasjagu on ka vaktsineerimispäev! Peahoones toimub parajasti ülikooli töötajate gripivastane vaktsineerimine, kus ka Valk süsti saada tahab.

Juttu ajades jõuab kätte aeg minna koosolekule. Minu jaoks tähendab see uusi uksi, mille kaudu pean hiljem oskama tagasi tulla. Koosolekuruumi jõudes on kohe kõigile teada, et Aune Valk on endale leidnud töövarju. Mulle pakutakse kohvi ja öeldakse särava naeratuse saatel tere.

Kohtumine on äärmiselt meeldiv, meeleolu on küll asjalik, aga rõõmus. Ei möödu minutitki, kui juba tehakse esimene nali ja kõik kohalolijad muhelevad. Kes oleks arvanud, et rektoraat nii tore võib olla!

Laua taha istumisega viivitatakse veel natuke, sest iga hetk peaks saabuma sünnipäevalaps Margit Sutrop. Teda oodatakse lilledega ja plaanis on ka laul üles võtta. Kui Sutrop saabub, tehakse väike õnnitluspaus.

Koosolek möödub sujuvalt. Kohal on ka üliõpilaste esindajad, kes aeg-ajalt sõna sekka ütlevad. Laual on kommid ja vesi, laua taga aga inimesed, kes peavad arukaid arutelusid. Aune Valk kõneleb mitmel olulisel teemal ja kõik kuulavad teda hoolega. Pärast koosolekut on aeg lülitada end koos õppeprorektoriga väledamale režiimile.

Viie minuti lõuna

«Kuidas on lood lõunasöögiga?» küsib Valk. Kui enamasti jätkub lõuna jaoks aega tunnike, siis seekord on aega vaid mõni minut. Ülikoolis on käimas aktsioon «Kolleegile külla», mis tähendab, et töötajad võivad käia õppejõudude loengutes, et tutvuda lähemalt üksteise tööga.

Valk võtab sellest aktiivselt osa ja on oma nädalaplaani mahutanud võimalikult paljude kolleegide loengud. Täna on kavas minna kuulama selgrootute zooloogia dotsenti Toomas Esperki.

Ent iga tervisliku päevarutiini juurde kuulub siiski ka pisike lõuna. Seetõttu võtame sihtmärgiks Kohvipausi, kust aga pika järjekorra ja kella kiire tiksumise tõttu suundume Hugo kohvikusse. Nobedalt valime välja kanavrapid, mida saame süüa teel kohvikust jalgrataste juurde. Rattaparklas lõunat pidades jõuab Valk vestelda ka endise töökaaslasega, kes loob parasjagu peahoone ilmet sügishaljastusega värvikamaks. Nüüd aga kärmelt rattad lukust lahti ja teele! 

Hetk hiljem selgub, et õppeprorektori ratta tagumine kumm on ootamatult tühjaks läinud. Ta pakub küll välja, et nobedalt loodusmuuseumisse jõudmiseks jookseb ta minu ratta taga, aga õnneks on olemas ka lihtsam lahendus: treffneristi, see tähendab minu õpilaspilet on mugav vahend, mille abil vabastada lukust elektriratas. See sobib katkise ratta asemele suurepäraselt.

Õnnetuseks selgub, et elektriratta aku on tühi. Aune Valku see aga ei takista. Mina pole vist kunagi elus nii hoogsasti Vanemuise mäest üles sõitnud. Tekib küsimus, kas kiire lõuna sobib kokku kiire rattasõiduga.

Raskustest hoolimata oleme õige varsti Vanemuise künka peal, kus peab kärmelt veel teetöödest mööda vangerdama, et õigeks ajaks loengusse jõuda.

Juhuu, loengus!

Rattad puhkama pandud, on aeg otsida üles auditoorium, kus Toomas Esperk loengut peab. Kel janu, sel jalad, ja meie januneme teadmiste järele! Jõuame loengusse minutitki hilinemata ehk umbes täpselt sel hetkel, kui õppejõud rääkima hakkab.

Loeng on põnev ning Aune Valk teeb pea terve loengu vältel usinalt märkmeid. Ega psühholoogia erialal, mida tema on tudeerinud, selgrootutest palju räägita, mistõttu on need poolteist tundi tõesti paeluvad.

Peale tema on zooloogil külas teisigi kolleege ja pärast loengu lõppu annavad töökaaslased vestlusringis Esperki tunni ülesehituse kohta tagasisidet. Mina olen peamiselt kuulaja rollis.

Aktsioon «Kolleegile külla» on mõeldud Tartu Ülikooli õppejõudude toetamiseks ja innustamiseks – nii saavad nad oma teadmisi täiendada ja neid hiljem üliõpilaste peal rakendada.

Pärast õpetlikku kohtumist kõnnime loodusmuuseumi treppidelt alla, et minna tagasi peahoonesse. Seekord teeme seda jalgsi, kuna meid on tabanud ebaõnn – linnarattaid parklas parasjagu ei ole. Minul on ratas käekõrval. Nüüd on õnneks aega kõndida.

Jalutuskäigu jooksul vestleme ja õpime teineteist veidi rohkem tundma, rääkides peamiselt haridusest. Ilm on äärmiselt kaunis. Sügiseses Tartus on meeldiv jalutada! Tekib tunne, nagu oleksin tudeng, kes seikleb loengutevahelisel ajal tänavail.

Vaktsiin ja head sõnad

Peahoones astub Valk läbi ajutisest vaktsineerimiskabinetist. Minuga tuleb juttu ajama rektoraadi sekretär Saima Tiirmaa-Oras, kes pärib, kui hästi ma koosolekul aruteludest aru sain ja ega väga keeruliseks ei läinud. Väga armas! Sain õnneks enamikust siiski aru. Jutt lõpeb lubadusega kohtuda järgmisel aastal Tartu Ülikooli tudengina.

Mõni hetk hiljem on õppeprorektor Valgule süst tehtud ning pöördume tagasi tema kabinetti viimaseks vestluseks. Enne seda teeme väikese õunapeatuse – nimelt peab Valk kolleege meeles oma koduaia õuntega, leevendades ühtlasi õunauputust. Sain ka ise neid häid õunu proovida.

Istume kabinetis ja mõtleme päeva üle järele. Minu suurim küsimus oli: kas õppeprorektori päev näeb alati nii kiire välja? Kui juba üks päev on selline, siis kuidas möödub ülejäänud nädal? Valk tunnistab, et argipäevad ongi töised, sest ega tudengipealinn maga. Nädalavahetused saab õnneks enamasti veeta rahulikult puhates.

Õppeprorektor näib ta oma ametit igati nautivat, mis ongi tööelu juures kõige olulisem. Nõustume mõlemad, et töövarjupäev on olnud edukas, ja avaldame lootust, et ehk näeb varju järgmisel aastal juba tudengina Tartu Ülikoolis tarkust taga nõudmas.