Novembri saabudes on kuldne sügis ja viimsedki suve meenutavad märgid tänava- ja looduspildist kadunud. Hommikune äratus kärgatab kõrvu, kui akna taga valitseb veel pilkane pimedus. Pimedus, pimedus, pimedus – see on alati iseloomustanud novembrikuud. Suve viimsed soojad tuuled on muutunud külmaks ja jõuludega kaasnev sära jõuab südameisse alles detsembris. 

Kommertslik jõulukaunistustest kriiskav valgus kaubanduskeskuste ja kohvikute akendel on iga aastaga hakanud paistma üha varem. Sel aastal vahetati Kvartali keskuse lillepiltidega stendid vilkuvate tulukeste vastu oktoobri eelviimasel nädalavahetusel. Varem pidasin seda jaburaks ja eelkõige kaubandustrikiks, mille mõte on inimesi varem ostlema meelitada. Sel aastal vaatasin asja esimest korda teise pilguga.

Oktoober oli vaimse tervise kuu, mille eesmärk on teha teavitustööd ja kinnistada ühiskonnas arusaama, et oma psüühika eest hoolt kanda on täpselt sama tähtis, kui füüsilisele tervisele tähelepanu pöörata. 

Selles ajakirjanumbris saab lugeda Dagmar Narussoni doktoritööst, mis puudutab vaimse tervise temaatikat. Üks tahk, mida Narusson oma töös uurida ei jõudnud, kuid mis temas palju huvi tekitas, oli lootus. Intervjuusid tehes mõistis ta, et eestlased suhtuvad lootusesse skeptiliselt. Talle öeldi nii: «Kui teised ei julge loota, siis miks mina peaks seda tegema?», «Tahaks loota, aga ei oska ...», «Lootusest rääkimine on kui tuleviku ärasõnumine.». 

Lootmisel on aga suur jõud, mis peaks inimesi innustama edasi paremuse poole pürgima. See ei pea alati tähendama jõudmist kõige kiiremini kõige kõrgemale või kaugemale. Küll aga võiks mõelda, et isegi kui praegu on pime ja külm ning vahel kipub masendus peale, tulevad õige pea (mis sest, et alles peaaegu kahe kuu pärast) jõulud koos valge lume ja lähedaste inimestega. Võiksime tunda rõõmu eelseisva üle!

Ehk ongi hea, et pimedust peletavad sähvivad ja sätendavad jõulukaunistused jõuavad silme ette juba praegu. Seda enam, et suurem osa inimesi näeb päevavalgust vaid kontori- või kooliaknast. Kirkad tuled võivad möödakäijais tekitada lootuse, et kohe-kohe tuleb ilus jõuluaeg, mil traditsiooniliselt pühendatakse rohkem aega perele ja lähedastele, visatakse nurka kooli- ja töökohustused ning süüakse südamerahuga end mandariinidest, piparkookidest ja verivorstidest priskeks.