Ülikooli sambad ei saa püsida ilma rahastuseta. Kes aga peaks kõrghariduse eest tasuma: kas riik ja ühiskond laiemalt? Tudengid? Või hoopis eraettevõtted? UT kutsus kokku ümarlaua, et rääkida ülikoolide õppetöö rahastamisest.

Vestlusringis osalesid TÜ õppeprorektor Aune Valk, üliõpilasesinduse esimees Allan Aksiim, makroökonoomika professor ja sotsiaalteaduste valdkonna dekaan Raul Eamets ning Eesti Üliõpilaskondade Liidu endine juht Britt Järvet. Artikli jaoks jagas kommentaare ka Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrgharidusosakonna juhataja Margus Haidak.

Oma aasta aega on ülikoolid märku andnud, et õppe rahastamise praegune olukord ei ole kestlik. Peaaegu sama kaua on üliõpilased valvsalt võidelnud ettepanekute vastu kehtestada tasuline kõrgharidus.

Augustikuises Müürilehes ilmunud TÜ üliõpilasesinduse juhatuse endise liikme Karl Lembit Laane arvamusartikkel võttis vastasseisu üpris sõjakas toonis kokku, mõjudes appikarjena justkui pöördumatult terendava tasulise kõrghariduse ees.

Kõik vestlusringis osalenud nõustusid, et õppetöö rahastamine on praegu liiga vähene.

Suurem vastutus, väiksem palk

Aune Valk tõdes, et kõrghariduse rahastus on viimase kümne aasta jooksul sisemajanduse kogutoodangu suhtes umbes poole võrra kukkunud. Üldise hindade ja ka palkade tõusu tingimustes on see tekitanud aga õppejõudude tasustamisel väga keerulise olukorra.

Doktorikraadiga lektorile on Tartu Ülikooli palgaeeskirjas miinimumkuupalgaks määratud 1210 eurot bruto, portaal Haridussilm aga näitab munitsipaal-üldhariduskoolide õpetajate 2019. aasta maikuu keskmiseks brutopalgaks 1488 eurot. Muidugi ei tähenda see, et tasakaalustamise nimel peaks õpetajate palkade kallale minema.

Britt Järveti sõnul ei tohi madalamaid hariduskihte lammutada, sest see maksaks kätte ka kõrgharidusele. «Nagu Tiit Land (Tallinna Ülikooli rektor – toim.) armastab küsida: kuidas on võimalik, et õpetaja õpetaja saab vähem palka kui õpetaja?» märkis Järvet.

Margus Haidak lisas, et valdavalt on õpetamisega tegelevate akadeemiliste töötajate palgad enamikus kõrgkoolides jäänud sama valdkonna lõpetajate keskmistele palkadele alla.

Otse loomulikult ähvardab säärane olukord õppe kvaliteeti. Raul Eamets tõdes, et kui riik on kõrghariduse rahastuse sisuliselt külmutanud ning ümberringi on palgad 7–8 aasta jooksul kasvanud, tähendab see, et me kukume kolinal konkurentsist välja.

«Üks suundumus on see, et lõpuks hakkavad paremad õppejõud ülikoolist ära minema – halvemad ei lähe ju kuskile. Teine on see, et eestikeelsed tudengid asendatakse ingliskeelsetega. 30 aasta pärast on meil vaid ärikool, kus on peamiselt välismaalased. Kõlab kurvalt, aga selline see tendents on,» kirjeldas Eamets võimalikku tulevikupilti.

Allan Aksiim lisas, et Eesti ja lääne ülikoole võrreldes on üldse ime, et meie ülikoolid selliste palkade juures lahti on. Nimelt on viimase kümne aasta jooksul Eestis kõrgharidusasutusi peaaegu poole võrra vähemaks jäänud.

Järvet muretses, et riik külmutab rahastust ehk natukene ka eesmärgiga asutusi kokku tõmmata. See aga tema meelest ei toimi. Olukord on tõesti nutune: palgad ei ole konkurentsivõimelised ja ka õppejõude jääb aina vähemaks.

Otsused ei toeta lubadusi

Haidak sedastas, et kuigi riigieelarve kinnitamine veel käib, on võimalus kõrgharidusele lisarahastust leida tõepoolest väga väike. Seega riigilt raha juurde loota pole.

Hoolimata kevadistest üliõpilaste protestidest ei tundu tudengite palved edu saavutavat. «Oleme ikka Toompeal käinud, aga ministrid kõnnivad meist rahulikult mööda. Üliõpilased ei ole ühtne plokk ja neid on lihtne eirata,» nentis Aksiim.

Ka Järvet nõustus selle mõttega, tõdedes, et kuigi poliitikud ütlevad, et seisavad kõrghariduse eest ja see on nende prioriteet, ei väljendu see paraku nende tegudes ja otsustes.

Konkurents riigi raha nimel on muidugi terav. Eametsa sõnul pole probleem kunagi olnud selles, et haridusministeerium ei küsi raha, vaid selles, millised on riigi prioriteedid ja võimalused.

«Keegi ei arutle selle üle, kas 2% kaitsekulutusi on vähe – see ongi nii ja seda hoitakse niimoodi. Sama põhimõte peaks kehtima ka teaduse ja hariduse rahastamisel, kuna see on investeerimine tulevikku,» lausus Eamets.

Edasine tee ei ole seega lihtne. Kui riik rahastust ei suurenda, on Eametsa sõnul teine võimalus tunnistada, et praegusel kujul tasuta kõrgharidus ei toimi. Kuidagi tuleb tekitada juriidiline raamistik ja skeem, mis lubab kas või jupikaupa, olenevalt valdkondadest, rohkem eraraha kõrgharidusse tuua.

Erarahastus on vältimatu

Põhimõtteliselt erasektori panusest ei pääse. Aune Valgu arvates oleks sel puhul üks lahendus teatud määral tasuline kõrgharidus.

«Minu ettepanek on see, et kõigile võiks olla osaliselt tasuline kõrgharidus, näiteks 100 eurot kuus. Kui võtta üliõpilase muud kulutused, mis on umbes 400 eurot kuus, siis tundub, et see 100 eurot ei ole niivõrd üle mõistuse käiv summa,» ütles Valk.

Sealjuures tuleb kindlasti silmas pidada, et kellelgi ei jääks kõrgharidus saamata ainult selle pärast, et tal pole vanemate toetust, ning et üliõpilane ei peaks kohe minema tööle seda raha teenima.

«Mingid sissetulekud aga peavad üliõpilasel kindlasti olema. Selleks on vaja läbi mõelda, kuidas neid võimaldada – näiteks suurendada õppelaenu –, kuid kindlasti ei tohi keegi sellisel põhjusel kõrvale jääda,» rõhutas õppeprorektor.

Tema sõnul ei oleks (osaliselt) tasulise süsteemi korral sotsiaal-majanduslikud lõhed suuremad kui tasuta kõrghariduse korral. Tasuta haridusega kaasnevad väga suured eeldused, et õpitakse täiskoormusel, ning see on ilmselgelt lihtsam, kui on olemas vanemate toetus. Seega on neil, kes peavad nii või naa tööle minema, praeguses süsteemis siiski raskem.

Eesti Üliõpilaskondade Liit on kompromissina mõelnud Skandinaavia süsteemi, täpsemalt Rootsi mudeli rakendamisele.

«Sel juhul oleks lahendus tasuline kõrgharidus, kus riik oleks laenude käendaja. Tagasimakse algaks pärast õpingute lõppu ja oleks proportsionaalne sinu sissetulekuga. See võiks sobida ka vaesema tudengi jaoks,» selgitas Järvet.

Muidugi tähendaks see, et ülikool küsib tudengi käest ikkagi õppemaksu, kuid nii oleks pärast kooli lõpetamist olemas vähemalt mingi sotsiaalne tagatis. Lihtsalt sellest aga ei pruugi piisata.

Aksiim juhtis tähelepanu asjaolule, et kui Eestis on õppelaenu intress 5%, siis näiteks Soomes on see 0,2%. Õppelaenust rääkides on küsimus ka riigi sõnumites. «On hirm, et uue masu korral kaotatakse kõik riigi garantiid ära. Üliõpilastena ootame riigi tegevuses pikka ja ettenägelikku stabiilsust,» toonitas Aksiim.

Riigi toetus on küsitav

Kuigi ümarlaual nimetati korduvalt ideed kustutada õppelaenud riikliku tähtsusega õppekavade lõpetamise korral, ei ole ka see võimalus probleemideta. Aune Valku paneb niisuguse süsteemi juures kõige rohkem muretsema humanitaaria, sest riik ei pruugi selle valdkonna töid prioriteetseteks pidada ning ka palgad ei ole sel alal väga suured. Inimesed aga õpivad pigem sisemise tungi ja huvi pärast.

Õppemaksu sisaldava süsteemi juures on lootus, et üliõpilased kaaluvad erialavalikuid hoolikamalt ja otsustavad kohe õige suuna kasuks.

«Mina näen hea asjana pigem vähemat katsetamist. Katsetamine tuleks lükata varasemaks, näiteks gümnaasiumi. Siis ei paneks noor ülikooli tulles kellegi teise kohta aastaks kinni, enne kui ta taipab, et see eriala ikka talle ei sobi. Ma eeldan, et kui natukene oma raha sisse panna, sunnib see ka mõtlema, kas seda on ikka tarvis,» mõtiskles Valk.

Allan Aksiim aga arvas, et üliõpilase lähemal kokkupuutel mitme erialaga võib olla väga kasulik mõju nii tema hilisemale erialasele tööle kui ka elule üldiselt.

Lisaks riigi ja tudengi rahakotile võiks Raul Eametsa sõnul lahendust otsida ettevõtjate juurest. «Oleme rumalas olukorras, kus ettevõte tahaks õpet kinni maksta, aga meie ütleme, et ei taha seda raha,» lausus Eamets.

Tõepoolest, ka värskes OECD haridusaruandes on esile toodud erarahastuse tarvilikkus. Siiski tundub, et juhul kui riik lisaraha ei leia, langeb suurem rahaline kohustus tudengite protestidest hoolimata lähitulevikus just nende õlule.

«Kõige rohkem kasu saab kõrghariduse saaja ning on loogiline, et kõikidest maksumaksjatest, kes kõrgharidust rahastavad, panustavad veidi rohkem need, kes ise kõige rohkem kasu saavad,» nentis Valk.

«Eestlased on korralikud ning maksavad oma laenud ka ilusti tagasi,» lisas Eamets. Seega näib kõige kindlam kõrghariduse rahastaja olevat just üliõpilane ise.