14. juulil tähistab Tartu Ülikooli rektor Toomas Asser 65. sünnipäeva. Sel puhul jagasid tema lähemad kolleegid tähelepanekuid, millist inimest on nad ülikoolijuhi ametirüü all märganud.

Kui rektor Toomas Asser jõuab ülikooli peahoonesse kell 7.40, on ta järelikult tööle tulnud oma linnakodust, kui aga kümme minutit hiljem, siis on selge, et rektor on saabunud maalt, Otepää kuplite vahelt.

Sel kellaajal pole peahoones tema reipale hommikutervitusele vastamas just palju inimesi. Kui praegune õppeosakonna juhataja Annika Tina töötas veel ülikooli arendusnõunikuna kabinetis, mis asub peahoone vasaku tiiva esimesel korrusel, oli tema üks neist, kelle hommik algas rektori tervitusega.

«Oleme mõlemad Toomasega varakult enne teisi tööl. Väike žest, kui ta mulle hommikuti läbi akna tervituseks lehvitas, tegi tuju heaks. Sellest tervitusest oli kahju loobuda, kui töökabinetti vahetasin,» rääkis Annika Tina.

Rektoraadi juhiabi Mariel Padari sõnul tähistab mõnusat päeva algust see, kui rektor tunneb kohvimasina kõrval ise endale kohvi valmistades rõõmsalt ja osavõtlikult huvi kolleegide eelmise päeva sündmuste vastu. Sealjuures ei tule rektori enda hommikukohv mitte kohvimasinast, vaid valmib vanamoodsal viisil: ikka kohvipuru tassi ja kuum vesi peale.

Siiras ja vahetu

Just siiras ja vahetu huvi ning kohati isegi ootamatu tähelepanelikkus on see, millega iseloomustavad Toomas Asserit kolleegid, kes temaga iga päev kokku puutuvad. Peale selle on kolleegid täheldanud, et rektori vaoshoitud suhtlusstiili varjus peitub väga hea inimeste tundja. «Toomas kuulab ja usaldab. Ta tunneb inimesi ja tunneb huvi nende arvamuse vastu,» märkis ülikooli õppeprorektor Aune Valk.

«Ma hindan väga seda, et Toomas ei ole nn kastiinimene ning meil on rektor, kes ütleb välja, et ka tugitöötajad on ülikooli toimimiseks olulised,» tunnustas personaliosakonna juhataja Kristi Kuningas.

Kuningas tõi esile, et tema jaoks on rektori ametiaja algusest saati olnud väga jõuline avatuse sümbol rektorikabineti lahtine uks. «Jah, juhid ikka räägivad, et mu uks on alati lahti – astuge sisse –, aga kui paljud seda tegelikult ka teevad?» rääkis ta.

«Toomasel on uks lahti, enamasti ka siis, kui me seal kabinetis midagi arutame. Ja päris tihti juhtub nii, et arutad eestoas midagi, rektor astub toast välja, küsib, kuis läheb, ja võtab jutuks mingi teema, mis vajaks täpsustamist või sättimist.»

Mariel Padar meenutas üht seika, mil silmapõletikus kolleeg palus abi silmatilkade manustamisel: «Uhkel sammul astus oma kabinetist välja doktor Asser ja ajas asja enesekindlalt siin meie suure kabineti diivanil korda. Arst käepärast!»

Vahel lõbustavad ja ka üllatavad kolleege doktor Asseri kriitilised ja skeptilised väljaütlemised ravimeetodite teemal. Näiteks selle kohta, kas nohurohust ja toidulisanditest ikka saab külmetuse korral abi. Samuti ei maksa rektori juuresolekul öelda, et miski on kellelegi tõeline väljakutse (kas kuulete juba väljakutsele kiirustava kiirabiauto sireene?), ega arutada, milliseid tööriistu mingi probleemi lahendamiseks tuleks kasutada (kujutage ette operatsioonisaali kogu sealse aparatuuri ja arstiriistadega).

Vabadus ja vastutus

Teadusprorektor Kristjan Vassili sõnul on möödunud aasta augustis rektoriametisse astunud professor Asser toonud endaga rektoraati kaasa tubli annuse heatahtlikku enesekriitilist huumorit. Samuti on ta suutnud komplekteerida hästi töötava meeskonna inimestest, kes jagavad ühiseid väärtusi ning kelle vahel valitseb sõbralik ja üksteist toetav õhkkond.

Ülikooli akadeemiline sekretär Andres Soosaar märkis, et vaba õhkkonnaga kaasneb ka see, et rektor ei domineeri aruteludes silmatorkavalt ja annab teemade eest vastutajatele rohkem vabadust, aga sellega koos ka vastutust.

Soosaare sõnu kordas ka rektori abi Saima Tiirmaa-Oras. «Rektori usaldust ei tohi kergekäeliselt ära kulutada ja seega suhtutakse rektoraadis oma ülesannetesse väga tõsiselt. Tõsine suhtumine ei tähenda aga rasket meeleolu: Toomas on enda ümber koondanud optimistliku ja naeruse meeskonna,» lausus Tiirmaa-Oras.

Rektori abi meenutas ka rektori aastataguseid uue ametiga kohanemise raskusi, kui Toomas Asser oli just kolinud Maarjamõisa meditsiinilinnakust ülikooli peahoonesse.

«Tundus, et ta ei olnud oma varasemas, klinitsisti elurütmis kokku puutunud selliste nähtustega nagu rahulik lõunastamine või kohvi- ja küpsisepaus. Mõnda aega kolleegide tegevust kõrvalt jälgides ja siis juba ka ise proovides on Toomas nüüdseks lõunapausi pidamise oskuse üsna hästi omandanud – kui päevane töögraafik vähegi võimaldab,» rääkis ta.

Ülikooli rahvusvahelise koostöö juht Kristi Kerge, kes saadab rektorit nii Tartus väliskülalisi vastu võttes kui ka välisvisiitidel, märkis, et Toomas Asseril on igal uuel töökohtumisel jagada mõni isiklik kogemus kas külalise riigi, ülikooli või kliinikute kohta.

«Toomase suur teotahe, huvi kõikide tööde-tegemiste vastu ja armastus ülikooli vastu aitavad kaasa usalduslike suhete loomisele nii ülikoolis kui ka väljaspool. Rahvusvahelistes võrgustikes on ta end kiiresti kõige ja kõigiga tuttavaks teinud ning tema sõna on kaalukas,» tõdes Kerge.

Lisaks iseloomustab rektorit kolleegide sõnul väga kiire valmisolek langetada ka keerukaid otsuseid. Sealjuures võib ta olukordades, kus tõendid ja kogemus ei anna otsustamiseks piisavalt selget pilti, küsida asjaosalistelt, mida ütleb nende «sabatunne».

Et aga Toomas Asser ei armasta sugugi iseenda esiletõstmist ja endast rääkimist, lõpeb praegune lugu temale omaselt. Kui mõni arutelu kipub liialt pikaks venima, sõnab rektor järsult: «Paneme siia nüüd punkti!»