Kristiina Kuke doktoritööst selgus, et kui riigis on rahvusvähemuste jaoks välja kujunenud oma elupiirkonnad, siis ei olegi neil vajadust ega motivatsiooni paremini ülejäänud rahva hulka lõimuda.

Migratsioon ehk ränne on mitmekesine ja keeruline protsess, millel on nii isiklik ja kohalik kui ka riiklik ja rahvusvaheline tasand. Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni järgi oli 2013. aastal maailmas ligikaudu 232 miljonit rahvus­vahelist migranti, mis on umbes 3,2% maailma rahvastikust.

Viimastel aastatel on ränne kasvanud kogu maailmas. See omakorda on tõstatanud küsimuse, kuidas sisserändajad oma sihtriigis lõimuvad. Samal ajal kasvab üleilmselt sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus ja sageli kannatavad selle all inimesed, kes on kolinud mujale elama. See teeb rahvusvähemuste – tihti on need just sisserändajad – olukorra veelgi haavatavamaks.

Kristiina Kukk kaitses Tartu Ülikoolis inimgeograafia ja regionaalplaneerimise alal doktoritöö, milles ta keskendus segregatsioonile – ühe inimrühma eraldamisele teistest sama ühiskonna inimrühmadest rahvusliku, rassilise, usulise või muu erinevuse põhjal. Muu hulgas uuris ta, kuidas sel viisil eraldunud inimesed oma vaba aega veedavad.

Oluline osa

Vaba aeg ja selle veetmine on muutunud üha tähtsamaks osaks inimeste igapäevaelust. Me peame oluliseks, kuidas ja kellega oma aega veeta. Kuke sõnul mõjutab see meie enese­hinnangut, identiteeti ja ka rahulolu eluga. Kuna vaba aega veetes on tavaliselt lihtsam teiste inimestega kontakti saada, võiksid eri rahvus­rühmad suhtlust alustada just selle käigus.

Teisalt märgib Kukk, et ka selles vallas on takistavaid tegureid. Esiteks võib kontaktide tekkimist segada kaudne või otsene diskrimineeriv suhtumine rahvusvähemustesse. Samuti võivad sisserändajate rahvusrühmadel olla vaba aja suhtes teistsugused eelistused kui kohalikel ning seetõttu ei satuta tegema samu asju samas kohas, mis on oluline lõimumise eeltingimus. Kukk uuriski oma doktoritöös, kuidas segregatsiooni eri eluvaldkondades (taas)tekitatakse, ning keskendus sealjuures rahvuslikele erinevustele vaba aja tegemistes.

Oma töös kasutas autor riiklikke indekseid, Eesti 2000. aasta rahva ja eluruumi­de loenduse andmeid, Eesti 2000. ja 2010. aasta ajakasutuse uuringu andmeid ning muid allikaid, samuti tegi 22 kvalitatiivset intervjuud Tallinna elanikega. Ta põhjendas, et allikate rohkus aitab segregatsiooniprotsessi laiapõhjaliselt mõtestada ja vaadelda selle nähtuse eri tahke.

Eesti esirinnas

Doktoritöö tulemusel selgus, et nii sissetulekute ebavõrdsus kui ka eluasemel põhinev segregeerumine süvenesid taasiseseisvunud Eesti pea­linnas kiire­mini kui Läti ­ja Leedu pealinnas. Ka rahvus­põhine segregeerumine suurenes Tallinnas kiiresti. «Eestlased kohanesid tööturu muutustega paremini. Kui võimalus avanes, hakkasid nad rahvus­vähemuste esindajatest suurema tõenäosusega kolima parema kvaliteediga eluasemetesse nii linnasüdames kui ka eeslinnades,» kirjeldas Kukk.

Rahvusvähemustesse kuuluvad inimesed jäid aga suurema tõenäosusega nendesse Tallinna linnaosadesse (näiteks Lasnamäele), kus oli suur venekeelne rahvastik ja rahvuskeelne taristu, näiteks vene õppekeelega koolid ja venekeelsed vaba aja veetmise võimalused. Isegi kui venelased kolisid eeslinnadesse, valisid nad ikka peamiselt paiku, kus elas juba suhteliselt suur venekeelne elanike rühm ning rahvuskeelne taristu oli olemas.

Kukk jõudis tõdemuseni, et kuna omakeelsed koolid ja vaba aja veetmise asutused moodustavad taristu selgroo, kujuneb välja segregatsiooni nõiaring. Mida rohkem on linnaosad rahvus­põhiselt segregeerunud, seda tugevam on sealne etniline taristu ning seda suurema tõenäosusega veedavad vähemuse esindajad aega oma rahvuskaaslastega.

Doktoritöö kolmas tähtis järeldus see, et kuigi eri rahvus­rühmade vaba aja tegevus on muutunud sarnasemaks, veedetakse vaba aega siiski eri kohtades. Segregatsioon ilmneb mitmel geograafilisel tasandil: linnaosade kaupa, vaba aja veetmise asutuste vahel sama linna­osa piires ja isegi ühe ürituse piires.

Seda, et iga rahvuse esinda­jad eelistavad elada omasugustega lähestikku, on raske muuta. Kukk tõdes, et inimesed eelistavad püsida mugavustsoonis ega taha panna end võimalikku keerulisse olukorda. Seega on Tallinnas rahvuspõhised vaba aja veetmise kohad üsna sage nähtus. Tihti eristab neid miljöö ja õhkkond, mille suhtes on eestlaste ja venelaste eelistused erinevad. Ent isegi kui on kohti või üritusi, kus käivad nii eestlased kui ka venelased, kipu­takse suhtlema eelkõige oma rahvuskaaslastega.

«Kaalukas tegur on keelebarjäär, sest kui soovitakse lõõgastuda ja sõpradega meeldivalt aega veeta, siis ei eelistata rääkida võõrkeeles,» sõnas Kukk.

Töö autor täheldas küll ka rahvustevahelise suhtlemise märke, kuid tihti toimus see eestlaste ja tugevalt assimileerunud venelaste vahel, kes rääkisid peaaegu puhast eesti keelt ega tundnud end n-ö tüüpilise venelasena.

Oma doktoritöös tõdes Kristiina Kukk veel, et sama piirkonna elanikel, olgu nad mis rahvusest tahes, on suur võimalus kohtuda ja alustada omavahelist suhtlust. Niisiis mõjutavad naabruskonnas elavad inimesed paljuski seda, kellega ja kuidas vaba aega veedetakse.

Kui piirkonnas on olemas venekeelsed koolid ja muud vaba aja veetmise võimalused, segregeerub see piirkond seda tugevamalt. See omakorda kasvatab rahvusrühmasisest suhtlust ega soodusta enamusrahvusega kontakti tekkimist ja lõimumist.

Nõiaringist lahti

Kuigi tööst selgus, et vabaaja­tegevuste juures on kadunud tava suhelda ainult oma rahvuskaaslastega, on segregatsioon endiselt kõrgel tasemel. See on seotud nii inimeste eelistustega kui ka eluasemepõhise segregatsiooniga.

Kristiina Kukk lisas, et edasistes segregatsiooniuuringutes peaks pöörama rohkem tähelepanu eri eluvaldkondade seostele, kuna ühes valdkonnas toimunud segregatsioon võib üle kanduda teise valdkonda ning tekitada segregatsiooni nõiaringi. Samuti võiksid anda rohkem teavet eestlaste ja vähemuste esindajate suhtluse kohta edasised süvaintervjuud ja rühma­arutelud.